Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibli mõjust eesti keelele, 8. osa

16.03.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 4, 27.01.2010.)

«Pühade» asendamine millegi arusaadavamaga näib eesti keele seisukohalt vältimatu. Vestringi16 ja Hupeli sõnaraamatus17 ei ole sõna «püha» kasutamist isiku kohta fikseeritud, kuigi kirikukirjanduses ta selles tähenduses esines.
Ka täielikkust taotlev Wiedemann annab «püha» puhul ainult kaks võimalust: kõigepealt on ta omadussõna18, nimisõnana üksnes pühade päevade tähenduses19. Nii on see ka tänapäeval.20 Tavaline inimene ei tule selle pealegi, et usutunnistuses võiks sõna «püha» olla mingis arhailises tähenduses.21
Johannes Aavik pakkus XX sajandi algul segaduse vähendamiseks uusi sõnu: pühapaiga jaoks «pyhak» ja pühamehe jaoks «pyhimus».22
Nagu paljude tema uudissõnadega on läinud, nii on siitki üks võetud kasutusele, kuigi teises tähenduses – praegu on «pühak» kirjakeelne sõna. Paraku tähistab ta konkreetse terminina kanoniseeritud pühakut (ÕSis märgendiga «(religioon) usk ja kirik»)23, usutunnistuses aga oleks vaja sõna, mis hõlmaks kõik pühad inimesed.
Piiblist pärit sõnu, mille tähendus on teisenenud rahva suus, on rohkesti. Variser on silmakirjateener, tölner ristiinimese silmis aga vagamees, kes lööb rusikaga vastu rindu ja kahetseb pattu. Või siis röövliarmu saama (Lk 23:39–43).
Oma elu elavad ka mammon > mammonakultus ja kuldvasika kummardamine.
Kui võtta näiteks sõnaühend Soodom ja Gomorra, mida võib aeg-ajalt kuulda, siis on see pärit Piiblist (1Ms 18:16–33 ja 19:1–29) ja oli juba UT ajal kõnekäänuline. Surnumere tekkeloost pärineb termin sodoomia (mis on küll ekslik), ent ka nelikümmend õiget, ning Loti naine, kes tardus soolasambaks.

16Vt Salomo Heinrich Vestring, Lexicon Esthonico Germanicum (Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1998), 191: Pühha G ha Heilig. Pühha / Pühhi Das Fest. Enne pühhi vorm Feste.
17 Vt August Wilhelm Hupel, Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständigen Wörterbuch (Riga-Leipzig: bey Johann Friedrich Hartknoch, 1780), 193: pühha. r. d. pühhä. d. heilig; das Fest. «kirri Bibel, heilige Schrift.» paik heiliger Ort; Kirche; Luth. Heiligthum (edasi muud liitsõnad).
18 Vt Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat (Tallinn: Valgus, 19734), 908: püha G. püha (pöha) 1) heilig, pühaks pidama heiligen, heilig halten.
19 Wiedemann, op. cit., 908: 2) Subst. Fest, Feiertag (edasi pühade loetelu).
20 ÕS 2000, 645 on kaks lemmat: 1) omadussõna, mis esineb koos nimisõnaga, nt püha kolmainsus, püha isa, püha sakrament, püha kohus jne; 2) nimisõna, kas mitmuses: Sõidab pühadeks, pühade aegu, pühiti maale. Häid pühi! või on liitsõna komponent: riigi-, usu-, vihmapüha.
21 EKSS IV, 4: 731 esitab tõepoolest ka sellise kasutusviisi: 4. van. pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. * …vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.
22 Vt Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. Kokku säädnud Joh. Aavik. Teine parandet ja suuresti täiendet trykk. Tallinn: A. Keisermann’i kirjastus, 1921, lk 93: pyh/ak, -ik [-u] su — pyha paik, pyhitset ruum; kabel; -imus s. ? — pyha mees.
23 ÕS 2000, 641: pühak RELIG püha isik. Pühakute kultus, pildid = pühakukultus, -pildid. Pühaku elulugu = pühakulugu. Pühakuks kuulutatud v pühitsetud naine. Vannub kõigi pühakute nimel. Kaitse-, sambapühak. Pühakutepäev. ÕSi koostajad ei orienteeru kiriklike toimingute nüanssides – «pühakuks pühitsemine» ei ole võimalik (nii nagu abtissiks või nunnaks pühitsetakse), pühakuks saab ainult «kuulutada», kui ei taheta kasutada täpset sõna «kanoniseeritakse», mis on eesti keeles täiesti olemas, vt ÕS 2000, 258, kus on korrektselt: kanoniseerima ainuõigeks v väljaspool arvustust seisvaks tunnistama; RELIG pühaks v pühakuks kuulutama.

Huviline leiab lisalugemist:
Ariste, Paul, Heebrea laensõnad eesti kirjakeeles. – Keelekontaktid: eesti keele kontakte teiste keeltega. Emakeele Seltsi toimetised 14. Tallinn: Valgus, 1981, lk 160–167.
Krikmann, Arvo, Piibel kui ütluste allikas. – Keel ja Kirjandus 1996, nr 5, lk 289–301.
Ross, Kristiina, Heebrea jäljed eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 2004, nr 8, lk 561–573.
Sarv, Ingrid, Juudas eesti fraseoloogias. – Akadeemia 1999, nr 5, lk 998–1018.
(Lõpp.)

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

Nendegi ütluste allikaks on olnud Piibel. Pidagem siis meeles, et
kes palub, see saab; kes otsib, see leiab; kes koputab, sellele tehakse lahti (Mt 7:8, Lk 11:9);
mida tahad, et teised sulle peavad tegema, seda tee sina teistele (Mt 7:12, Lk 6:31);
puud tuntakse viljast (Mt 7:16–18, Lk 6:43–44);
kes noorelt ei kogu, see vanalt ei leia (Srk 25:3);
kes teisele annab, seda Jumal õnnistab (5Ms 15:10).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)