Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibli mõjust eesti keelele, 2.osa

02.02.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 4, 27.01.2010)

Apokrüüfide hulgas leiduv Siiraki Tarkuseraamat sisaldab üle 60 sellise koha, millel on arhiiviandmete põhjal tüpoloogilisi vasteid eesti suulises vanasõnatraditsioonis. Vana Testamendi Õpetussõnades (ld Proverbia, s.t vanasõnad) on selliseid kohti umbes 50, Psalmides ja Koguja raamatus kummaski 20 ümber.
Osa vanasõnu tuleb ette mitmes eri piibliraamatus ning harilikult on seesugused eriti laialt levinud ka suulises traditsioonis, nt kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (Ps 7:16), Õp 26:27, Kg 10:8, Srk 27:27); ära mine rikkaga riidlema ega vägevaga kohut käima (Kg 6:10, Srk 8:1–2); Issanda teed on imelikud (Ps 139:14, Srk 11:5); silm ei saa täis vaatamisest – liidetes paralleelkomponentidega: põrgu ei saa täis hingedest, kõrv ei saa täis kuulmisest (Õp 27:20, Kg 1:8).
Piibel on laenanud või võimendanud paljude rahvaste suulisse pärimusse terveid ütluste paradigmasid ja nende kaudu üldisemaid kujundimalle. Üks selliseid on näiteks ütluste sülem, kus looduslikku või eetilist järku väärtusi seatakse ülemaks kullast ~ hõbedast ~ varandusest või peetakse nendega samaväärseks. Rikkusele eelistatavate asjade seas on sagedasemaid tarkus, mõistus, õpetus (vt nt Õp 8:11, 16:16, Srk 51:28).
Eestis esindab seda ütluste sülemit küllap vist kõigist kõige tuntum ja korratum Kalevipoja-sentents (XVI laulust): «Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada», mis on hiljem kooliõpikute jm trükiallikate toel omandanud ka mõningase suulise käibe.
Üsna tõenäoliselt olid Kreutzwaldile selle sententsi vormimisel prototüüpideks mõned piiblikohad, ehk Srk 51:37 (P 2000 Srk 51:28), mis Anton Thor Helle 1739. aasta tõlke (= P 1739) järgi tsiteerituna kõlab nõnda: Wötke se öppetus wasto kui suur höbbe warrandus, ja piddage se kallimaks kui paljo kulda. Sedasama malli ütlusi leidub Piiblis teisigi. Peale tarkuse võivad kullast ja rikkusest ülemateks väärtusteks olla aus või hea nimi (Õp 22:1, Srk 41:15), hea nõu (Srk 40:25), tervis (Srk 30:16) jm.
Üldtuntud paröömiad on Siiraki Tarkuseraamatust: lahke suu võidab palju sõpru (6:5), töö kiidab tegijat (9:17), sõpra tuntakse hädas (12:8), kui rikas räägib, siis on ilm vait (13:23), ära usu igat juttu (19:15), kes noorelt ei kogu, see vanalt ei leia (25:3), parem vaene ja terve kui rikas ja haige (30:15 (P 2000 30:14)), täna mulle, homme sulle (38:22); Õpetussõnadest: keda Issand armastab, seda ta karistab (3:12), laisk, mine sipelga juurde! (6:6), kes ei pruugi vitsa, see vihkab oma poega (13:24, vrd Hb 12:5j, Ilm 3:19), parem keet kapsaid rahuga kui nuumhärg vihaga (15:17), parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (16:8), inimene mõtleb, aga Jumal juhib (16:9), uhkus tuleb enne langemist (16:18 ja 18:12), hall pea on vanaduse kroon (16:31), riiakas naine on nagu läbitilkuv katus (19:13 ja 27:15), kes vaest aitab, see laenab Jumalale (19:17), kes kõverust külvab, see viletsust lõikab (22:8), laisal on alati lõukoer teel ees (22:13, 26:13), koer läheb oma okse kallale (26:11; kontaminatsioonis ütlusega pestud emis läheb jälle porri püherdama – ka 2Pt 2:22), ära kiida ise, las teised kiita (27:2), kotka tee taeva all, mao tee kalju peal ja mehe tee neitsi juurde on jälgedeta (30:19; ka Trk 5:10–12); Koguja raamatus: igal asjal oma aeg (3:1 ja 3:17), kahekesi on soojem magada (4:11), töötegija uni on magus (5:11), kuidas tulnud, nii läinud (5:15), parem targa laitus kui lolli kiitus (7:5), elus koer on parem kui surnud lõvi (9:4).
Vanasõnu on ka muudes Piibli osades: rikkust ei saa hauda kaasa võtta (Ps 49,17–18); silm silma, hammas hamba vastu (2Ms 21:24, 3Ms 24:20, 5Ms 19:21, ka Mt 5:38; Idas üldtuntud samaväärse kättemaksu printsiip; praegusaegsete eestlaste hulgas näib algne tähendus olevat tuhmuma hakanud, nõnda et ütlusega märgitakse ka lihtsalt vihast, järeleandmatut vastasseisu); inimene ei ela ainult leivast (5Ms 8:3, ka Mt 4:4); meelehea teeb tarkade silmad pimedaks (5Ms 16:19); hoora palka, koera hinda (5Ms 23:19; ka prohvetitel, nt Js 23:17 ja Hs 16:33); kuidas ema, nõnda tütar (Hs 16:44); kes tuult külvab, see tormi lõikab (Ho 8:7); lõukoera eest põgeneb, karu tuleb vastu (Am 5:19).
Uus Testament, eriti evangeeliumide osa, on samuti hästi rikas õpetuslausete, allegooriliste mõistujuttude, laiendatud metafooride jms poolest. Ainuüksi mäejutlus (Mt 5–7) on lisanud eesti ja muude rahvaste suulisse traditsiooni otse või kaude üle 20 vanasõna: ära pane küünalt vaka alla (Mt 5:15, ka Mk 4:21, Lk 11:33); kui vaestele annad, siis ära puhu pasunat (Mt 6:2); su pahem käsi ei pea teadma, mis parem teeb (6:3); kus on su varandus, seal on su süda (6:21, ka Lk 12:34); silm on ihu küünal (6:22, ka Lk 11:34); ükski ei või kahte isandat teenida (6:24, ka Lk 16:13); ihu on enam kui riie, elu enam kui toidus (6:25, ka Lk 12:23); homne päev muretseb ise enda eest; iga päev saab omast vaevast (6:34); mis mõõduga te mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (7:2, ka Mk 4:24 ja Lk 6:38); teise silmas näed pindu, aga omas silmas palki ei pane tähele (7:3, ka Lk 6:41) jt.
Piibliütlustele on tüüpiline, et paljud neist ei käibi suuliselt.
(Järgneb.)

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)