Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibli mõjust eesti keelele, 1. osa

26.01.2010 | | Rubriik: Järjejutt

Nagu kõigi kristlikku kultuurisfääri kuuluvate rahvaste keeltes on eestigi keeles hulgaliselt Piiblist lähtuvaid keelendeid, nii laensõnu kui ka tõlkelaene. Neid on eesti keeles rohkem kui mitmes teises keeles.
Ühe keele mõjutused kajastuvad teises keeles kõige selgemini laensõnade ja tõlkelaenudena. Esimesel juhul kantakse lähtekeele sõna koos tema tähendusliku sisuga (või vähemalt osaga sellest) enam-vähem häälduspärasel kujul (sihtkeele foneetilisele süsteemile mugandatult) sihtkeelde üle – näiteks heebrea mašiah > eesti messias, hbr ja’ana > eesti jaana(lind).
Teisel juhul kantakse mingi lähtekeele tähendus üle sihtkeele juba olemasolevale sõnale või lähtekeele eeskujul moodustatud sihtkeelsele sõnaühendile – näiteks hbr ‘asa šem le > eesti endale nime tegema. Nii ühel kui ka teisel juhul võib laen olla saadud otse vahetust kokkupuutest lähtekeelega või muude keelte vahendusel.

Piibel kui sõnavara rikastaja
Nagu kõigi kristlikku kultuurisfääri kuuluvate rahvaste keeltes on eestigi keeles hulgaliselt Piiblist lähtuvaid keelendeid, nii laensõnu kui ka tõlkelaene. Eesti keele heebrea laensõnu on uurinud akadeemik Paul Ariste. Neid on eesti keeles rohkem kui mitmes teises keeles.
Piiblilähteliste tõlkelaenude alal on akadeemik Arvo Krikmann andnud ülevaate vanasõnadest, käsitledes ka Piiblist suulisesse rahvatraditsiooni kandunud vanasõnast vähemat järku fraasi (mille hulka kuuluvad võrdlused, ühesõnalised ja laiendatud metafoorid, üldnimestunud pärisnimed, terminid jm).
Esimeses eesti Piiblis (P 1739) esinevate heebrea laensõnade edaspidine saatus on olnud mitmesugune. Leidub sõnu, mida on kasutatud üksnes vanemas piiblikeeles. Kümmekond neist on jäänud eesti kirjakeelde tänapäevani: jaanalind — (Ii 30:29, Js 34:13, Nl 4:3, Mi 1:8 jm), kiikajon ‘riitsinus’ (Jn 4:6 jm), koveripuu (1Ms 6:14), manna/mann ‘taevamanna’ (2Ms 16:15, 4Ms 11:7, Jn 5:12 jm), naabel/nablimängid (2Sm 6:5, 1Aj 15:16, Ps 71:22, Ne 12:27 jm), peekamarjapuu ‘mooruspuu’ (2Sm 5:23, 1Aj 14:15), peemot/pehemot ‘jõehobu või veekoletis’ (Ii 40:15 jm), sitimipuu/sitim ‘akaatsia’ (2Ms 25:5, 5Ms 10:3 jm), tarsisekivi/ tarsis ‘mingi vääriskivi (türkiis?)’ (2Ms 28:20, Ül 5:14, Hs 10:9, Tn 10:6 jm) ja tuudaimimari/tuudaim ‘mandragoora’ (1Ms 30:14 jm).
P. Ariste on käsitlenud heebrea keelest eesti keelde tulnud 67 üldkeele sõna. Sellesse loendisse ei ole ta võtnud puht juudi mõisteid, mida muudeski keeltes väljendatakse heebreapäraste sõnadega, nagu kislevikuu, seebatikuu, tisrikuu, joobeliaasta, või muistsete müntide ja mõõtude nimetusi, nagu adarkon, keera jne.
Moodsad piiblitõlked P 1968 ja P 1997 on mitmed eesti keelele omaseks saanud heebrea laensõnad asendanud teiste sõnadega, näiteks Marie Underi luule kaudu omaseks saanud tuudaimimarja asemel on lemmemari, mõnede laensõnade traditsioonipärased eesti kujud on võõramaks muudetud, näiteks peekamarjapuu asemel on baakapõõsas.
Lõunamaa taimenimetustega ollakse hädas igal pool. Näiteks on 1Kn 19:4,5 Vulgatas iuniperus ja Lutheril Wacholder ning meie vanas tõlkes kadakas, P 1968 aga leetpõõsas (samuti ka Ps 120:4 ja Ii 30:4). Kui Hieronymus tõlkis Jn 4:6 Joonale varju andnud puu cucurbita (‘kõrvits’, kr kolokynthē), tekitas see kirikuisa Augustinuse teatel suurt ärevust Oea (praeguse Tripoli) piiskoplikul nõupidamisel.
Hieronymusel ei jäänud muud üle kui panna selle asemele hedera (‘eefeu’, ‘luuderohi’). Tänapäeval arvatakse, et heebrea kikajon, mis eesti keelde muutmata on üle võetud ja ka uutes tõlgetes korrigeerimata jäänud, tähistas hoopis riitsinuspõõsast.
Soome 1642. a piiblitõlkes ei ole taotletud botaanilist täpsust nagu Anton Thor Helle toimetatud eestikeelses tõlkes ning seal on terve hulk lõunamaiste ja tundmatute puude ning põõsaste nimetusi asendatud kohalikega.

Piibel kui ütluste allikas
Nagu me teame, on Piibel läbi aegade tänapäevani olnud loomelätteks kirjandusele, muusikale ja kujutavale kunstile. Piibel, mille enda juured on Ida folklooris, on omakorda rikastanud ka paljude Ida ja Euroopa rahvaste folkloorset traditsiooni, sh retoorilist varamut. Ta on olnud mitte üksi süžeede, motiivide, tüpaažide, vaid ka ütluste, fraseologismide, metafoorsete jm kujundite tähtis allikas.
A. Krikmann rõhutab, et Piibel on olnud eriti oluline allikas ja võimendaja didaktiliste ütluste (vanasõnade, paröömiate) jaoks. Paröömiate hulk piibli eri osades on erinev, ent mõned piibliraamatud ongi peaaegu tervenisti õpetussõnade kogumid, mille panus folkloorsesse paröömikasse on iseäranis suur.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

Järgneb.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)