Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piibli algustähest kristlikes tekstides

15.08.2012 | | Rubriik: Arvamus

Varasuvel enne lehepuhkust kerkis järjekordselt üles suur- ja väiketähe kasutus kristlikes tekstides otseselt kristlikku tähendusmaailma hõlmavas kontekstis.

Otsa tegi karmisõnaliselt lahti keeledidaktik Toom Õunapuu («Aabits ja piibel», EK 30.05), sellele reageeris Malle Pärn («Kas suure või väikse tähega?», EK 20.06). Sama teemat on kirikulehes varemgi käsitlenud Sirli Lember («Kas Toimetaja on väärikam kui toimetaja?», EK 15.02) ja Rita Puidet paar aastat tagasi («Keeletoimetaja mitu piiblit», 3.03.2010).
Suvega on keelevaidlus suurtähe ümber muutunud üldrahvalikuks tänu Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustele esisuurtähe kasutamise kohta ajaloosündmustes.

Suurtäht seostub ametlikkusega
Vaid vähesed tähestikud maailmas võimaldavad suur- ja väiketähe eristamist, meiegi ladina tähestikku tuli vastav majuskli-minuskli eristusvõimalus alles Rooma riigi lõppaegadel 4.-5. sajandil, üle Euroopa levis see Karl Suure õukonna kaudu 8. sajandi lõpus.
Kuigi suurtähte kasutatakse tekstis nimede ja ametlike nimetuste eristamiseks, on selle rakenduse ulatus algusest peale ideoloogiline, andes suurtähe kasutuse kaudu teatud sündmustele, inimestele ja nende atribuutidele suurema või väiksema väärtuse.
Seetõttu kirjutati kuningas ja tema tiitlid suurtähega, lihtrahva, talude jmt nimed aga veel üle-eelmise sajandini tihtipeale sõna-algulise väiketähega. Sama põhimõte on olnud kasutuses piibliteksti ortograafias, kus Jumala, tema nimede ja tiitlite puhul (Kuningate Kuningas, Isandate Issand, Kristus jt) kasutuses suurtäht.
Eesti keel on teiste keeltega võrreldes suurtähega koonerdanud, seda esines napilt ka meie esimeses, 1739. aasta piiblitõlkes, eenduvamate näidetena mainiksin püha Kiri, Manna, Paradis (kuid pörgu), Jummala Kartus. Üldine põhimõte, et suurtäht seostub võimu (ametlikkuse), pühaduse või olulisusega, on ka tänapäeva nimede ja nimetuste õigekirja regulatsiooni aluseks enamikus maailma keeltes.

Õige või vigane, hea või halb keel
Eesti keeles on õigekirja küsimustes jälgitavad kolm trendi. Viimase viiekümne aasta jooksul on muutunud suhtumine keelenormi, mis ei ole enam see ainuke ja õige. Keelenormi kasutusala on vähenenud, määratletud on see seadusega ja kohustuslik vaid riigitöötajatele, tavainimeselt saab seda nõuda üksnes ametlikus kasutuses ametniku või ametiasutusega kirjalikus suhtluses.
Samas on keelenormi enda jäikus ja suletus vähenenud mitmete rööpvormide ning sõnavaras võõrsõnade lisandumise kaudu. Väljaspool ametlikku kasutust era- ja avalikus suhtlemises, sh meedias on keelekasutuse põhialuseks hea tava, mis küll järgib keelenormi, kuid ei ole kohustuslik ning on tunduvalt paindlikum.
Seega vastandub ametliku keele puhul õige ja vigane keel, avaliku ja erakeelekasutuse puhul hea ja halb. Siin on eesti keel liikunud samas suunas muude Euroopa ametlike keeltega, võimaldades suuremat sallivust ja üksikisiku keelelise omapära avaldumist, samas kujundades keelt staatusliku väärtussüsteemi kaudu, kus eliidi puhul eeldatakse ka head ja kvaliteetse keele kasutamist.
Teise, piiratud ulatusega trendina on eesti keelekorraldajad viimasel paarikümnel aastal järjekindlalt piiranud suurtähe kasutust. Suund väiketähe eelistamisele eesti keeles on paljudest teistest keeltest erinev, nt inglise keeles nimedes ja nimetustes laiutavast (läbiva) esisuurtähe eelistamisest, kus nii isegi asutuste osakonnad ja filiaalid kirjutatakse.
Samas trügivad ingliskeelsed laenud meie keelde oma suurtähe reeglitega sisse, kust me paljusid nimesid ja nimetusi ja nende lühendeid koos nende moodustamisreeglistikuga eesti keelde üle võtame.

Suurfirmades oma keelekasutusnormid
Kolmandaks suundumuseks on firmasiseste nn korporatiivkeelte teke: mitmed suurfirmad on sisse viinud piiranguid ja norme, kuidas tuleb firmast ja selle toodetest rääkides keelt kasutada. Lisaks keelekasutusreeglitele kuulub vastavasse hea tava kontseptsiooni sobiv sõnavara ning firma imago levitamine logo, reklaamlausete, kindlate kujundus- ja värvilahenduste jmt kaudu.
Eriti lähedalt on korporatiivkeelega kokku puutunud Euroopa Liidu õigus- ja haldustekstide koostajad, kuid sarnase süsteemse keelekasutuse näidetena sobivad ka Microsoft, Apple, Mars, General Motors jt suurfirmad. Samuti on eri ühiskonnarühmadel kasutusel oma spetsiifiline alakeel, kus mitmeid tavakeele sõnu terminoloogiliseks veaks peetakse (nt puidu asemel sõna puu kasutamine).
Ka suurtähe kasutamisel on siin erandeid, nt põllumajanduslike sortide nimed, mida tavatekstis väiketäheliselt kirjutatakse (nt valge klaar), on erialakeeles esisuurtähelised. Suurtähe kasutamine väljaspool otsest suhtlust riigiga, oma ringkonna/institutsiooni hea tava kohaselt keeleseadust ei riku.

Tasuks läheneda sisuliselt
Ka Kirik/kirikud jt usuorganisatsioonid võivad kasutusele võtta oma hea keelekasutustava, mis ei pruugi keelenormiga kõiges kattuda. Senine tava suurtähte pühaduse märgistamiseks kasutada vajab siiski täpsustamist. Suurtähe kasutamine kristlikes tekstides ei ole ühtne ning ega see polegi otseselt vajalik. Küll aga vajaks selgitamist põhimõtted, millest võiks suurtähe kasutamisel lähtuda.
Piibli puhul on tavaks kirjutada väiketähega pildipiibel, lastepiibel, altaripiibel, taskupiibel, neti- ning audiopiibel jmt, mis osundavad formaati, otstarvet vms, rääkimata moepiiblist, investeerimispiiblist jt olulisust ja ka mahukust väljendavatest mingi valdkonna raamatutest, mil pole usuga mingit seost. Ka muu metafoorne ja võrdlev kasutus (nt paks kui piibel) ning eksemplaride arvu iseloomustav kasutus (osteti 300 piiblit) ei nõua suurtähte.
Samuti pole seda vaja sõnades piiblitöö ja piibliselts, piiblikursus, piibliatlas ja piibliaasta, kus liitsõnades esikomponendiks piibel ja põhisõnaks mingi muu sõna. Eesti Keele Instituudi keelenõuanne on siin seisukohal, et üldjuhul võiks piibli kirjutada väiketähega, aga kiriklikus pruugis võib kasutada suurtähte, nii et kasutaja peab ise valima.
Ehk tasubki siin range formaalse reeglistiku asemel sisuliselt läheneda: kui Piiblile viidatakse kui kindlale pühale tekstile, mitte formaadile või muule atribuudile, siis võiks kasutada suurtähte, muudel juhtudel väiketähte. Seega kui mõni kurikael kirikust piibleid varastab, ei ole Kirik Piiblist mitte ilma.

 

 

 

 
Mart Rannut,
keeleteadlane, Eesti Piibliseltsi juhatuse liige

Teemad: ,

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)