Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piibellikud pereväärtused on ajastuülesed ja püsivad

25.05.2011 | | Rubriik: Arvamus, Teoloogilist, Ühiskond

Eesti inimarengu aruande kohaselt peavad viimase paari­kümne aasta jooksul 95% eestlastest perekonda väga tähtsaks või küllaltki tähtsaks.
Meie põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise alus. See tähendab, et perekond on oluline nii inimestele kui ka ühiskonnale tervikuna. Tõsi, mina pole sellest lõpuni aru saanud, miks oluliseks peetav on nii habras, nii purunev, sageli isegi rünnatav.
Olen murelikult kaasa elamas paljudele noortele, kellele vanemad ei ole suutnud või tahtnud peresoojust pakkuda. Minu arust on see väga ebaõiglane, kui teismeline peab hoolitsema väiksemate õdede-vendade eest, sest vanemad on (välismaal) tööl. Paljud vastutustundetud isad on oma pered maha jätnud. Jätkates saaks peremurede loetelu üsna pikk.
Perekond on väärtus
Tänapäeval räägitakse palju väärtuste kriisist. Öeldakse, et meil pole püsiväärtusi. Ilmselt on perede lagunemine väärtuskriisi üks väljendusi.
Väärtus on see, mis on olemuslikult vajalik kellegi või millegi toimimiseks. Olen veendunud, et terve isiksuse arenguks ja ühiskonna püsimiseks on tugev ja terve perekond oluline. See tähendab, et perekond on väärtus nii inimesele kui ka ühiskonnale.
On loomulik, et kui miski on meile tähtis, siis teeme pingutusi selle hoidmiseks. Tänapäeval on arvukalt pereteooriaid, pereteraapiaid ja perekonnateemalist kirjandust.
Kõigil neil on oma sõnum ja soov anda midagi perekonna heaks. Kristlikust vaatenurgast on pereküsimustes autoriteediks Piibel, Jumala sõna. Piibellikud pereväärtused on need põhimõtted, mida pühakiri peab silmas perekonnast rääkides.
Peremudelid muutuvad ajas. Meie vanavanemate jaoks oli loomulik, et ühes majas elavad koos kolm-neli põlvkonda. Tänapäeval iseseisvuvad noored suhteliselt varakult ja üha enam jõutakse eluõhtuni vanadekodus. Muutuvate vormide juures on mitmeid väärtusi, mis on ajastuülesed püsiväärtused.
Perekond rajaneb abielul. Need mõisted on omavahel nii tihedalt seotud, et näiteks ka meie perekonnaseadus puudutab ennekõike just abielu. Piibli üks tõdesid on, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks.
1. Moosese raamatus on mõte, et mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Mina olen enda jaoks sõnastanud, et abielu on jagamus – füüsiline, hingeline ja vaimne. Meie kiirel ja sensuaalsel ajal nõuab see pingutust, et leida aega koosolemiseks, kuulamiseks ja mõistmiseks. 
Aeg, mis samastab armastuse seksiga
Õhtumaa kultuur, mis oma judeokristlikku pärandit häbenema kipub, rajaneb suuresti kümnel käsul. Üks nendest ütleb, et sa ei tohi abielu rikkuda. Kitsamalt tähendab see seksuaalset truudusemurdmist, laiemalt mis tahes lõhkuvat käitumist abielusuhte ja -institutsiooni vastu. Abielu rikkumine tähendab mässu ka Jumala vastu.
Meie aeg on armastust samastamas seksiga. Paljudes keeltes tähendab mõiste «armastust tegema» seksuaalset käitumist. Piibli eetos seob armastuse ennekõike austuse ja teenimise mõistega. Armastuse seksuaalsusele taandamine tähendab vaesustamist. Piibli vaatenurgast on tähtis lugupidav teisekesksus, mis annab ka intiimsusele tähenduse.
Piibel paneb inimesele vastutuse oma sõnade ja tegude eest. Psühholoogina olen sageli imestanud, kuidas rikkiläinud peresuhetes süüdistatakse teist osapoolt, lapsi, sugulasi, ühiskonda. Kui Piibel räägib lähisuhetest ja pereelust, kasutab ta sageli käskivat kõneviisi.
Sina ei tohi, olge, tehke, pidage silmas, hoidke, ärge… Esmapilgul võib see tunduda kamandamisena. Süvenedes selgub, et selle taga on inimese otsustus- ja vastutusvõimele rõhumine. Vastutustundetus on põgenemine iseenda ja Jumala eest. Rahvasuugi ütleb, et igaüks on oma õnne sepp.
Piibel suhtub lahutusse taunivalt
Piibel käsitleb peresuhteid osana inimsuhetest. See tähendab, et näiteks hoolivus, üksteise murede kandmine, ligimesearmastus ei ole vaid peresuhtluse eripära. Piibli suhtlemisõpetus sobib kõigisse elusituatsioonidesse, kaasa arvatud pereelu. Olulised on isiksuse kui terviku areng, suhtluskultuur tervikuna. Just lähisuhetes pannakse meie isiku küpsus ja kvaliteet proovile.  
Eesti abieludest lahutatakse enam kui pooled. Piibel suhtub lahutusse taunivalt. Prohvet Malaki ütleb, et Jumal vihkab lahutust. Laste hirmu vanemate lahutuse ees, raskusi uue suhte loomisel, suhtlemist oma eksiga – kõike seda on pereuurijad põhjalikult uurinud.
Jaatades konkreetsete juhtumite eripära, mõistes inimesi, kelle abielu on karile jooksnud, peame arvestama, et lahutus ei ole põhimõtteliselt Jumalale meelepärane. Küsimus ei ole alati niivõrd lahutuses, vaid suhetes ja tegudes, mis selleni viivad. Vastastikune lugupidav hoolimine hoiab lähisuhted püsivana.
Piibel asetab peresuhted inimsuhete konteksti. Piibli üldine mõtteviis on, et kui põhiasjad on paigas, siis on konkreetseid probleeme lihtsam lahendada. Kord küsiti Jeesuse enda käest, missugune käsk on suurim. Oma vastuses rõhutas ta jumalakartust ja ligimesearmastust. Usun, et ka piibellikud pereväärtused on nendes kahes kokku võetavad.

Tõnu Lehtsaar
,
religiooni- ja suhtlemispsühholoog

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)