Piibel ühendab kahte teoloogilist kõrgkooli

Suhtlus partnerülikooliga Baselis toimub vastastikuses rikastamises, kinnitab EELK Usuteaduse Instituudi prof Randar Tasmuth ja tutvustab lähemalt kahe teoloogilise kõrgkooli koostööd.

Ligi neli aastat tagasi võttis minuga kontakti Šveitsi süstemaatikaprofessor Sven Grosse küsimusega, kas me oleme huvitatud omavahelisest koostööst ja ehk isegi liituma teoloogiakõrgkoolide võrgustikuga, mida teoloogiline eraülikool STH Basel koostöö mõttes kasulikuks peab. 

Head tahet väljendab memorandum

Kui olime avaldanud esialgset huvi, külastas professor Grosse usuteaduse instituuti ja meil oli hea võimalus saada enne pandeemia algust osa tema loengust teoloogia ja üldise teadusteooria suhetest ja seostest.

Professor Grosse loeng „Luterlik teoloogia ja teadusteooria“ toimus 11. oktoobril 2019 ja seda kuulas auditooriumitäis üliõpilasi, kes esitasid küsimusi ning arutlesid teoloogia ja üldise teadusteooria vahekorra küsimuste üle. Saksakeelset loengut tõlkis, ingliskeelset vestlust vahendas ja õppepäeva juhatas professor Thomas-Andreas Põder. Täpsem teave ja loengu põhisisu on leitav EELK UI kodulehel.

Šveitsis asuva kõrgkooli kohta saime teada, et see on kõigil kolmel akadeemilisel astmel õpet läbi viiv ja habilitatsiooni võimaldav õppeasutus. Sarnaselt meie instituudiga on see riigist sõltumatu teoloogiline kõrgkool, Staatsunabhängige Theologische Hochschule (STH Basel). Teise nimetuse kohaselt on see Universitäre Theologische Hochschule Basel, mille üks partner on ka protestantlik ülikool Ungaris. 

Nüüdseks on kinnitatud EELK UI ja STH Baseli vahel koostöö head tahet väljendav memorandum, mis võimaldab mitmesugust akadeemilist vahetust olenevalt kummagi poole vajadustest ja ühisest kasust. Koostöö raames on vastastikuse huvi ja üliõpilase võimekuse olemasolul võimalik soovijal läbida ka näiteks ingliskeelne doktoriõpe, mis toimuks suurel määral kaugõppe vormis.

Piibel on teoloogiastuudiumi vundament

Pandeemia ajal ei saanud füüsilisi külastusi teha kuni 2021. aasta sügiseni. Siis tegi meie professor Thomas-Andreas Põder turvalise külaskäigu Baselisse. Põder viibis seal 16.–19. novembrini ja pidas saksakeelse külalisloengu, mille eestikeelne pealkiri on „Ristiteoloogia kui dogmaatiline juhtmõte 19. sajandil. Süstemaatilise taotlusega teoloogialooline käsitlus“. Ei ole võimalik ülehinnata ristiteoloogia tõsisesse sisusse ja tähendusse süvenemise vajadust mistahes ajaperioodil, eriti praegu meie kirikus ja ühiskonnas.

Selle kontakti raames arutati kaheaastase vahega küsimust edasise koostöö täpsematest vormidest ja võimalustest. Baseli eraülikool rõhutab põhimõtet, et Piibel on teoloogiastuudiumi vundament. See veendumus oli abiks järgmise sammu leidmiseni meie koostöös, mille pakkusime välja meie. Nimelt tegime ettepaneku korraldada 25. oktoobril 2022 ühine loeng Tallinnas ja Baselis asuvatele üliõpilastele. 

Apostel Pauluse antropoloogiast

See akadeemiline kontakt saigi teoks nii, et kummagi õppeasutuse üliõpilased olid oma kõrgkoolis ja meid vahendas Zoomi keskkond. Seega said UI poolt Tallinnas korraldatud külalisloengust osa nii Baseli ülikooli üliõpilased kui ka soovijad UIst.

Pidasin ingliskeelse loengu apostel Pauluse antropoloogilistest vaadetest ja see osutus huvitavaks kogemuseks. Millega on niinimetatud Pauluse antropoloogia puhul tegu? Esmalt mõni sõna terminitest ja kontekstist. Eks vaated inimolendile ole justkui ühe inimolendi teoreetiline püüd mõelda endast väljapoole, mõelda inimesest kui niisugusest, et kes „ta seal“ on. Inimene loodab vahel, et see kuidagi ka õnnestub. Ent igasugune antropoloogiline mõte on paradoksaalselt samal ajal ka inimese enesevaate katse, kasvõi poolteadlikult, ja see enesevaate killuke on lahutamatu katsest mõelda endast välja.

Kui nüüd kultuuriantropoloogia vaatleb inimest terves tema elukeskkonnas kui mingis mittevälditavas taustsüsteemis, siis teoloogiline antropoloogia peab esmalt silmas küsimusi, mis seovad inimest Jumalaga, maailmaga ja teise inimesega. Kui siis küsida Pauluse antropoloogilise vaateviisi järele, on asjakohane küsida, missugune on Jumala, inimese ja maailma kolmiksuhete loomus just tema selgituse kohaselt. Lihtsalt öelduna ongi see teoloogilise antropoloogia näide hoolimata sellest, et teoloogilise antropoloogia vältimatu side kultuurantropoloogiaga ei katke kunagi. Küsimus on lähenemise fookuses ja taustas ning nende omavahelises suhtes.

Kõneldes juutidele ja kreeklastele

Paratamatult on tulemuseks keerulised arutlused, millele lisab raskust asjaolu, et ehkki Paulus on antropoloogiliste terminite kasutamisel omajagu järjekindel, ei ole see alati nii. Üksikisiku kirjeldamise puhul eristab ta üldiselt ihu (sōma) ja liha (sarks), ent neil on ka mõnetine kattuvusala, mis eriti surma puhul silma hakkab, kuna Paulus kasutab muude hulgas ka surma ihu kuvandit. Muidu aga on just lihalikkus see, mis seob inimese surmaga, sest liha kaudu toimib patt. Muudes seostes on aga ihu hinnatav kui positiivse materiaalsuse näide, kuna see on Jumala looming.

Paulus on ilmselt teadlikult otsinud viisi, kuidas korraga kõneleda inimesest juutidele ja kreeklastele, tehes seda kreeka keeles ja tuginedes samal ajal põhiasjus Iisraeli mõtteviisile. Ihuliku surnuist üles äratamise veendumus oli omane variseridele, ent ihulikkuse muutmise (1Kr 15:52; meid muudetakse) mõtte lisamine aitas tal paremini kõnetada kreeklasi. 

Paulus kõneles nii Jeesuse kui inimeste surnuist üles äratamise puhul passiivi vormis. Tema väljendid kinnitavad seda, et Kristus äratati, surnud inimesed äratatakse, meid muudetakse. See passiivi kõneviis on ka loomulik, sest kõige toimepanija on Jumal ning inimese muutmise protsessi üks suurim tegur on ristimine (Rm 6:3–6). Alates koos Kristusega üles äratamisest on võimalik kõndida elu uudsuses ja Galaatia kirjas väljendab Paulus seda protsessi uue loodu kujundiga (Gl 6:15).

Meie lunastaja on teine Aadam – Kristus

Praegune lugejale esitatud mõttevalik siin viitas väikesele osale Pauluse antropoloogilistest teemadest ja puudutas vaid mõnda umbes tosinast antropoloogiliseks klassifitseeritavast terminist. Terviklikuma vaate kujutamiseks on erinevaid teid, kuid kõik esitusviisid on valikulised ja ükski neist ei suuda katta kõiki antropoloogiat puudutavaid valdkondi, ilma et kannataks ülevaate selgus ja mõistete sisemine seos. Praegusel hingedeajal piisab aga sellest, kui inimese ja järelikult ka iseenda peale mõeldes võtame omaks veendumuse Jumala armu lähedusest maisele inimesele, esimesele Aadamale, kes me oleme. Ent meie lunastaja on Kristus, teine Aadam, kelle ihus me koguduse kujul samuti osaleme. Jääme siis ka selle saladuse ees vaikseks. See saladus on üks paljudest.

Randar Tasmuth