Piibel on ka psühholoogiaraamat

Saara Kinnunen on paljudele kaasmaalastele tuttav eesti keelde tõlgitud raamatute „Las ma olen laps“, „Leivad ühes kapis“ ja „Igatsus isa järele“ kaudu.

Kinnunenil ilmus oktoobris järjekordne eesti keelde tõlgitud raamat – „Eluga rahul“. Raamatu esitluse koos sinna juurde kuulva loenguga korraldasime seekord Keila sotsiaalkeskuses 11. novembril ja Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis (UI) 12. novembril. Mõlemal üritusel osales ka Allika kirjastuse esindaja, kes korraldas kohapeal raamatute müüki.
Keila sotsiaalkeskuses oli korraldavaks pooleks keskuse juhataja Riina Sippol, loengut tõlkis Anneli Tamme. Tallinnas oli aga UI poolt korraldavaks isikuks Kerstin Kask, loengut tõlkis teoloogiaüliõpilane Ann Tamme.

Inimesena avatud
Huvi Saara Kinnuneni loengute vastu on olnud suur ja tagasiside positiivne. Siin on oma osa ka Saara isiksusel, ta on hästi soe, avatud ja lihtne. Saara jagab sageli näiteid ka oma elust, mis võtab kuulajatel pinged maha ning annab õlatunde. Oleme siin ilmas kõik samas paadis, igaüks oma haavadega ja paranemislugudega, nii kuidas kellelegi ajas on antud.
Filosoofia ja ühiskonnateaduste magister Saara Kinnunen on sotsiaalpsühholoog ja psühhoterapeut. Tema sulest on Soomes ilmunud 16 raamatut, neist uusim teos on „Äidin ikävä“ („Igatsus ema järele“).
Saara on abikaasa oma mehele, ema viiele lapsele ja vanaema 13 lapselapsele. Väärikas naine on töötanud pereterapeudina paarkümmend aastat Vaasas kiriku perenõustamiskeskuses ja tegutsenud põhitöö kõrvalt ka koolitajana.
Saara viimasena eesti keeles ilmunud raamatu „Eluga rahul“ pealkiri tähendab lepitust iseenda eluga. Nii kõlab ka raamatu pealkiri algkeeles – „Sovintoon elämän kanssa“. Saara kirjutab oma raamatus inimeluga toimetuleku olulisematest teemadest, käsitledes erinevaid eluetappe nii arengupsühholoogia kui ka Piibli vaatenurkadest.
Ta arutleb selle üle, mida inimene vajab, käies läbi ka Maslow’ püramiidis kirjeldatud inimese põhivajadused. Elus püsimine eeldab füsioloogiliste vajaduste rahuldamist.

Igatsused või vajadused
Turvalisusvajadus on meie vaimsetest põhivajadustest kõige suurem. Kui lapse füüsilistele vajadustele vastatakse õigeaegselt, hakkab ta turvalisus tugevnema. Laps kogeb, et tal ei ole midagi viga: „Maailm, kuhu olen sündinud, on hea. Kui mul on paha olla, mind aidatakse.“
Saara jätkab: „Kui füsioloogilised põhivajadused ja turvalisusvajadus on rahuldatud, tõuseb esile vajadus kusagile kuuluda, igatsus sidemete järele. Inimene januneb saada soojade inimsuhete osaliseks ja soovib leida oma kohta ühiskonnas. Inimesest saab isiksus vastastikuses suhtluses teiste inimestega. Piibli alglehekülgedel tõdeb Jumal, et inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18), seetõttu lõi ta Aadamale sobiva kaaslase.“
Saara esitas küsimuse, kas igatsus ja vajadus on samad. Kuulajad pakkusid, et ei ole. Vajadused on konkreetsed ja vajalikud inimesena elus püsimiseks. Igatsused on aga palju sügavamad ja sageli me ei oskagi sellele ebamäärasele valulisele ängistavale tundele nimetust anda.
Terapeut tõi välja, et inimesel on kolm sügavamat põhi­igatsust: igatsus ühenduse ehk kontakti järele, igatsus kogeda väärtustatud olemist ja igatsus kogeda tähenduslikkust ehk „minu olemasolul on tähendus“. Kui nendele igatsustele ei ole vastatud, siis on täiskasvanueas kerge tulema mingi seletamatu äng või vahetevahel rinnus esinev rusuv tunne.
Vastuste leidmiseks peaksime pöörduma korraks tagasi oma vanemate või hooldajate ja lapsepõlve juurde ning leidma olukordi, kus meie vajadustele või igatsustele ei ole vastatud siis, kui me seda ootasime ja vajasime. Ei ole kerge kohtuda oma valuga, pettumusega ja kurbusega. Tihti inimesed hakkavad valuga kohtumise vältimiseks kasutama asendustegevusi.
Raamatus „Eluga rahul“ käsitleb pereterapeut inimsuhteid, looteperioodi kogemusi ja sünnitraumasid ning seda, mida on vaja põhiturvalisuse tekkimiseks, esitades muu hulgas mõtisklemiseks küsimuse, millisesse sülle sina sündisid.
Anneli Tamme,
hingehoiuterapeut ja sotsiaaltöötaja, Soome ACC liige

Pildigalerii: