Piibel, kirik ja karjaseamet

15.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Üks evangeelse luterliku kiriku aluspõhimõtteid on pühakirja ehk Jumala sõna käsitamine kõrgeima autoriteedina.

Martin Luther keeldus tunnistamast kirikukogude ja paavstide inimlikku autoriteeti, nõudes, et kirikuvõimud näitaksid Piibli põhjal, et ta on eksinud.
Jumala või inimese sõna?
Tuleb tõdeda, et tänapäeval on protestantlikes kirikutes hakatud tegema asju, mis pühakirja järgi on vaieldavad või koguni sellega vastuolus. Et postkristlikus läänes on võidule pääsenud humanistlikud väärtused (sh võrdõiguslikkuse põhimõte), siis tundub paljudele, et need tuleks ka kirikus omaks võtta.
Viimastel aastakümnetel on paljudes luterlikes kirikutes hakatud ordineerima naisvaimulikke ja mõnes õnnistama ka samasoolisi paare. Tegemist on küll täiesti erinevate asjadega, kuid ideoloogiliselt põhjendatakse uut praktikat mõlemal juhul diskrimineerimise vältimise ja võrdse kohtlemise vajadusega.
Ilmalik heaoluühiskond kiidab selle küll heaks, kuid kirikus on see kaasa toonud vaid lõhesid ja tülisid. Võime seda näha Soomes ja Rootsis, kus n-ö vanausulisi püütakse vaikima sundida või kirikust ära ajada; igast otsast käriseb ka anglikaanide osaduskond.
Kui kirik loobub Jumala sõna autoriteedist, jääb järele üksnes inimlik arvamus või tunne, mis sageli juhindub kirikuvõõrast poliitilisest retoorikast. Kuid mis saab kirikust, kes soovib oma kaasajaga muganduda ning kuulata rohkem inimeste kui Jumala sõna? Ja mis kasu toob hingeõndsusele teoloogia, mis Jumala sõna uurides paradiisiaia mao kombel küsib: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi…?»
Jumal seadis karjaseameti
Luterlik kirik on seisukohal, et karjaseameti ehk sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise ameti on rajanud Jumal. Jeesus ütles apostlitele: «Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.» (Jh 15:16; vrd Jh 20:21 jj).
Jeesus ei järginud apostleid kutsudes soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, kuigi Ta oli nii mõneski asjas revolutsiooniline ega lasknud inimlikel pärimustel või eelarvamustel ennast kammitseda. Jeesuse «mehine» valik tundub seda kummalisem, et evangeeliumid kõnelevad mitmetest ustavatest ja tublidest naistest, kes Teda saatsid.
Miks Jeesus ei usaldanud neile võrdselt apostlitega jutlustamise ülesannet, ristimise ja armulaua sakramenti ning võtmete meelevalda? Miks ei saanud apostli ametikohta Ülestõusnuga esimesena kohtunud Maarja Magdaleena (Jh 20:1) või algkoguduses au sees olnud Issanda ema, õnnis neitsi Maarja (vt Ap 1:14 jj)?
Apostel Paulus kirjutab 1Kr 14:33–34: «Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes: olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu…» Sellele on sisult lähedane 1Tm 2:12 «ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne».
Piibliseletajad nendivad, et tegemist on raskete kirjakohtadega, sest tänapäevane arusaam naise rollist peres ja ühiskonnas on seal öelduga vastuolus. Näiteks A. T. Nikolainen nimetab 1Kr 14:33 jj kiriku jaoks üheks kõige tülikamaks tekstiks, mööndes samas, et see on igal juhul osa meile normatiivsest Uuest Testamendist.
Kahjuks ei mahu eksegeetiliste küsimuste põhjalik käsitlemine käesoleva artikli raamidesse. Olgu selgitatud, et vaikimiskäsk ei tähenda mis tahes kõnelemise (nt palvetamise või laulmise) keeldu, vaid käib avaliku kõnelemise, eriti õpetamise kohta. Paulus lisab: «Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida» (1Kr 14:35b). Koosoleku (ekklesia) all on mõeldud koguduse jumalateenistust; sama kreekakeelne sõna tähendab ka kogudust või kirikut.
Paulus osutab, et nii on tavaks «kõigis pühade kogudustes» ehk kogu kristlikus kirikus. Ta rõhutab, et ei esita siinkohal oma isiklikku arvamust, vaid Kristuse korraldust: «…see, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk» (1Kr 14:37b). Niisiis ei ole küsimus üldse selles, kas kellelegi meeldib või ei meeldi, kui naine kõneleb kantslis või pühitseb altaris armulauda, vaid Issanda seadmises.
Koguduses avalik kõnelemine või jutlustamine (lalein), õpetamine (didaskein) ja valitsemine (authentein) on karjaseameti funktsioonid. Karjaseameti autoriteet lähtub üksnes Issandast, pastor tegutseb jutlustades ja sakramente jagades vice Christi ehk Kristuse asemel. Seetõttu ei ole kirikul õigust karjaseameti jumalikus ja apostlikus korralduses midagi muuta.
Kui seda tehakse, eksitakse pühakirja vastu ja kahjustatakse kiriku ühtsust, sest nii nagu on olemas vaid üks püha, kristlik ja apostlik kirik, on kõikjal vaid üks ja sama vaimulik amet. Elu on näidanud, et kui me oma inimlikus tarkuses Issanda korraldused ära muudame, avatakse kirik igasugustele eksiõpetustele ja ta ei suuda enam täita seda ülesannet, milleks ta on maailma läkitatud.
Kristuse ja koguduse saladus
Naiste ordineerimise pooldajad viitavad sageli Pauluse sõnadele Gl 3:26–28: «Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Sellest järeldatakse meelevaldselt, et kui Kristuses kaotavad soolised ja rahvuslikud erinevused tähtsuse, tuleks võrdõiguslikkuse põhimõtet rakendada ka vaimuliku ameti puhul.
Kuid Paulus ei räägi siinkohal sõnagi koguduse ametitest, vaid kõiki ristituid hõlmavast päästekorrast. Jumal kutsub Kristuse läbi kõiki inimesi, rahvusele ja soole vaatamata, meelt parandama ja evangeeliumisse uskuma. Diskrimineerimine ehk vahetegemine leiab aset alles kohtupäeval, kui elus tehtud valikud taevaselt Karjaselt hinnangu saavad (Mt 25:31–46).
Paulus kõneleb kogudusest kui Kristuse ihust, kus Kristus on pea ja kus igal liikmel on oma seatud koht (1Kr 12:11 jj). Nii nagu iga ihuliige on tähtis ja asendamatu, on ka kirikus iga inimene tähtis, kuid igaüks on oma õnnistatud rollis ja ametis.
Uue lepingu koguduses on kõik liikmed preestrid (1Pt 2:9; Ilm 1:6), kuid eriline karjaseamet vastutab koguduse vaimuliku toitmise ja juhatamise eest. Selles, et koguduses on isikute ja sugude vahel kindel rollide jaotus, ei peaks küll nägema diskrimineerimist ja naiste allasurumist. Jumal on ju ka perekonnas sisse seadnud rollide jaotuse, kogudus on aga Jumala perekond. Apostel kirjutab: «Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus… See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest.» (Ef 5:24,32; vrd 1Kr 11:3)
Niisiis ei põhine naiste karjaseametis toimimise keeld paaril juhuslikul kirjakohal, vaid palju avaramal piibellikul nägemusel inimesest, mehest ja naisest, kes on Jumala ees võrdväärsed, kuid kellele Jumal on andnud üksteist täiendavad ülesanded. Paulus ei õigusta kusagil meeste omavoli, vaid kutsub koguduses ja kodus karjaseks seatuid olema Kristuse eeskujul teenijad: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest» (Ef 5:25).

 

Veiko Vihuri,
teoloogia­doktor 

2 Kommentaari artiklile “Piibel, kirik ja karjaseamet”

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)