Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibel – Jumala ilmutus 2. osa

18.04.2012 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

2.
See oli väga reaalne kogemus – nähtavasti Jumala and, kingitus, mille ta andis, nähes juba siis ette mu kutsumist kunagi edaspidi vaimulikule tööle.
Piibli uurimisega kaanest kaaneni tegin tegelikult algust juba päris ammu – võib-olla umbes 35 aastat tagasi noore usklikuna, päris omapead. Võtsin suured kaustikud, kuhu panin pealkirjaks «Piibel ja avastused». Ma ei jõudnud selle tööga tookord siiski väga kaugele – kui õigesti mäletan, siis ehk 3. Moosese raamatusse.
Nüüd tekib mõte, et kas tõesti Jumal nägi mu soovi ja igatsust juba siis ning otsustas korraldada mulle korraliku asja – jõudmise ka teise kaaneni? Või oli see pigem juba sel ajal tema antud kutse ja igatsus. Igatahes näitab see, et teel, mille inimene endale valib, võib jõuda palju kaugemale, kui esialgu plaanitud, ükskõik milline see tee kellegi jaoks on.
Kuidas Piiblile läheneda? Hiljem on Jumal juhtinud mind vaimuliku ametisse ja kirikutööle. Teoloogiat õppides olen teada saanud, et Piiblisse võib suhtuda ja sellele läheneda väga erinevatel viisidel. Üheks äärmuseks on ateistlik suhtumine, kus seda ei peeta üldse Jumala sõnaks ja kus pühakirja tekkimist püütakse ära seletada inimesest lähtudes – inimene kujutles, mõtles välja, jutustas edasi või pani kirja ja töötles ümber vastavalt enda ning oma kaasaja nägemustele ja arusaamadele.
Teises äärmuses on iga Piibli sõna võtmine taevast dikteeritud Jumala sõnana. Teoloogias ollakse tavaliselt kusagil vahemaastikus, kaldudes rohkem ühele või teisele poole. Üks tänapäeva moode on kriitiline suhtumine Piiblisse, millel on tugev positsioon ka teoloogias. Seegi lähtub rohkem või vähem eeldusest, et pühakirja taga on Jumala asemel inimesed oma arusaamadega, ja kuigi kirjutatud on nii, tuleb uurijatel jõuda selgusele, kuidas oli tegelikult …
Kuidas mina Piiblisse suhtun? Kunagi ammu noore usklikuna olin arvamusel, et see on üks vanaaegne raamat, kus on kindlasti palju head, aga ka palju sellist, mis tänapäeval enam paika ei pea. Arvasin, et sealt tuleb võtta see, mis sobib, ülejäänu aga jätta kõrvale. Aja jooksul olen Jumala sõna rohkem tundma ja usaldama õppinud. Kindlasti on juba põhimõtteliselt väär selline lähenemine, et kui miski Piiblis kirjutatu tundub meie meelest võimatu, siis ongi see võimatu. Me ei tohi piirata Jumalat inimlike võimete, eelduste ja arusaamadega, tehes ta niisama väikeseks, nagu oleme ise.
Mulle ei sobi lähenemine Jumala sõnale ülevalt alla – et mina targa uurijana hakkan vaatama, mis siin õige ja mis vale, mis veel kehtib ja mis mitte. Jumala sõnale tuleb läheneda samamoodi nagu Jumalale endalegi – vaadates aukartusega alt üles, küsides, mida Jumalal minule võiks öelda olla, ja lastes tal ennast õpetada.
Piiblis on minu jaoks palju kandva tähendusega asju, mida võiks võrrelda sammastega. Üks neist on see, kui Jeesus ütles: «Ma tänan Sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!» (Mitte rumalatele, vaid väetitele!) «Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud Sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.» (Mt 11:25–27)
Seega, kes läheneb Jumala sõnale, nina püsti, selle eest paneb Jumal oma saladused üldse varjule ja laseb neil uurida ainult inimliku tarkuse varal. Ka tulemused on siis puhtinimlikud. Sel juhul ei tunta ka ära ei Jumala, Jeesuse Kristuse ega inimese enda tõelist olemust, sest see äratundmine saab tulla ainult Jumala enda ilmutuse läbi.
Meie elus oleneb kõik Jumala armust, aga armu annab Jumal alandlikkudele. Tark on lasta Piiblil ennast uurida ja valgustada, palvetades: «Oh Jumal, uuri mind läbi ja tunne ära mu süda! Vaata, kas ma olen valuteel, ja juhata mind igavesele teele!»
Piiblisse suhtumine on üsna sarnane suhtumisega usklikku inimesse – mõlemas on olemas nii inimlik kui ka jumalik külg. Maise mõtteviisiga inimene kipub nägema ainult inimlikku külge, kusjuures Jumal võib kergesti jääda märkamata.
Üks usklik mõistab teist hästi, sest neil on samalaadsed kogemused; kellel aga endal kokkupuude Jumalaga puudub, see ei suuda seda kujutleda ka teise inimese elus ja ta püüab teise usku maistest põhjustest lähtuvalt «ära seletada» – kas põhjustavad seda psühholoogilised tegurid, rasked üleelamised, harimatus ja teadmatus või inimese enda ettekujutused ja ebaadekvaatsed tõlgendused.
Kiputakse arvama, et siiras ja lihtne usk on ikkagi nagu mingi puudus, vääritimõistmine või tõlgendamine – et tegelikult on asjad ikka teisiti, ja targad ning õppinud inimesed teavad seda. Samamoodi suhtuvad paljud ka Piiblisse.
(Järgneb.)
Aare Kimmel

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)