Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piia Aasmäe teab, et roosi okkad ei vabasta kohustusest lille eest hoolitseda

07.09.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tallinna Rabarübliku lasteaia õppejuht Piia Aasmäe on jaganud näoraamatus ukrainlasest Anatolist südamlikku ja mõtlemapanevat lugu, mis kutsus uurima, kes on Piia. 

Tutvusta ennast. Kes sa oled: koguduseliige, lasteaia õppejuht, luuletaja-sõnameister? 

Piia Aasmäe (fotol): Kuulun Tallinna Jaani kogudusse, kogu oma perega. See, kuidas ma kogudusse sattusin, on pigem ebatraditsiooniline. Nimelt on mu mees pärit tugeva kristliku taustaga perest ja lapsena ristitud. Ühel hetkel hakkas ta tundma vajadust saada leeritatud. Minuga ta seda ei arutanud, on selline isepäine. Mõtles, et paneb ennast algavale leerikursusele kirja. No ja kui juba kirja panna, siis ikka koos naisega. Eks ta ise vist sai ka aru, et oleks pidanud minuga nõu pidama, miks ta muidu kahes leeritunnis minuta käis, julgemata oma õhtuseid käike selgitada. Küllap oli ka leerikoolis tekkinud küsimus, kus Piia on, et juba teisest tunnist puudub. 

Ühel õhtul tuli ta mulle tagasihoidlikult teatama, et kolmel korral leerist puududa pole hea. 

Mäletan, et mu käed vajusid lihtsalt jõuetult rippu. Tõesti, ma pean ennast üsna kohusetundlikuks inimeseks, ja ma olen endale teadmata juba kahest tunnist puudunud. Pere au ja enda hea nime kaitsmiseks tuli leeritee jalge alla võtta. 

Leeriajale tagasi vaadates oli see imeline aeg. Ma ei tea, kuidas selleks aja leidsin, oli see ju kevadine leer, aeg, mil lasteaedades on emadepäeva- ja lõpupeod, aastaaruanded ja õppeaasta kokkuvõtted. Aga aeg oli olemas, imeline aeg.

Olen ameti ja maailmavaate poolest lasteaednik. Seni, kuni ennast mäletan, olen alati soovinud lasteaias töötada. Mäletan, kuidas olin lummatud ühest lausest J. D. Salingeri raamatust „Kuristik rukkis“. Seal mõtiskles peategelane oma tuleviku üle ja mõtles, et kui tore oleks seista keset rukkipõldu kuristiku ees, et püüda kinni lapsed, kes on kukkumas kuristikku. Ma mõtlesin, et äkki oleks võimalik kohakaaslusega seda ametit jagada. 


 Lasteaia õppejuht Piia Aasmäe ütleb, et väiksed inimesed on väga huvitavad. Erakogu.                                                                

Mulle meeldivad inimesed, nad on nii põnevad. Väikesed inimesed ei püüa oma põnevat külge peita. Oskus, kuidas nad suurte inimeste maailma tähtsaid ja keerulisi asju oma väikese maailma jaoks mõtestavad ja ennast väljendavad, on erakordne. Juba lapsena sain aru, et laste maailm on hoopis rikkam kui täiskasvanutel. Mäletan ennast lapsena teleka ees koos Pipiga väänikupille söömas. Ja tõesti, ma lugesin koos ekraanil oleva Pipi, Annika ja Tomiga „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu“. 

Seda ma enam tagasi võtta ei saa, mis tehtud, see tehtud. 

Olen sinu mõtisklust Anatolist korduvalt lugenud ja iga kord tummaks jäänud. Ka imetlusest sinu aususe ja julguse vastu. Oled sa mõelnud, kuidas teistele eeskujuks olla? Või kuidas inimesi motiveerida?  

Ma püüan olla aus. Ma väga tahaks, et inimesed saaksid rääkida asjadest nii, nagu nad päriselt on. Kui on halvasti, siis pole vaja ilustada. Ilustamine võtab ära olulise aja, mis võiks kuluda olukorra parandamiseks. Inimesed tahavad aidata asju paremaks teha. 

Meil kõikidel on oma tugevus, mida oleme õppinud kasutama. Mitte ainult enda, vaid ka teiste hüvanguks. Millist rõõmu see teeb inimesele, kui tema tugevust on märgatud ja sellele rakendust pakutakse! 

Minu jaoks on olnud hästi kõnekas „Väike prints“. See on täis nii tähtsaid sõnumeid, inimeseks olemise sõnumeid. Enim kõnetab mind lause, mille rebane väikesele printsile ütleb: „Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.“

Ma vastutan oma pere, oma töökaaslaste, oma lähikondlaste eest. Ma olen kunagi neile kinkinud oma aja. Iga päev olen astunud sammu lähemale. Ma olen nad endale armsaks teinud. Ma ei saa oma otsustes olla ükskõikne ja egoistlik, sest ma olen juba ammu isegi ära taltsutatud. Meil kõikidel on vaja kedagi, kes meid kastaks ja vahetevahel klaaskupli peale paneks, et mõni ablas lammas meid nahka ei pistaks.

Mis on sinu jaoks kiriku sõnumis kõige olulisem?

Kunagi aastaid tagasi kõnetas mind väga lause armulaua seadmisel – tulge, sest kõik on valmis. Kahe väikese lapse emana oli see maailma kõige ilusam lause. On midagi, mis on sinu jaoks valmis tehtud ja sa pead lihtsalt tulema. Sinult on ära võetud sättimise, ettevalmistamise, vastutamise hetk. On lihtne kutse, mis annab teada, et sa oled oodatud. Just sellisena nagu sa oled. Kiriku sõnumina on ülim sõnum armastusest. Jumal on armastus ja vastupidi. Seal, kus on armastus, on kohal Jumal. Kuhu iganes sa oma südame sisse paned, on Jumal sind saatmas.

Mida sa praeguses keerulises maailmas kõige olulisemaks pead?

Üksteise hoidmist ja andestamist. Maailmas on küll arvutul hulgal inimesi, aga kahjuks on ka üksindust arutult palju. Selleks, et oma roosi kaitsta, on tarvis ka klaaskuplit kergitada, roosiga rääkida, vaadata, kust poolt tuul puhub ja vajadusel ka õrnalt kuppel kaitseks peale panna. See, et roosil on okkad, ei vabasta meid vastutusest.

Johtudes sinu ametist – kuidas lastele sõjast rääkida?

Ausalt, aga mitte hirmutavalt. Väikesele lapsele piisab teadmisest, et teda armastatakse ja ei jäeta üksi. Last hirmutab ebakindlus ja teadmatus homse ees. Sellist hirmu lastele külvata ei tohiks. Paratamatult kuulevad ja näevad nad ümberringi toimuvat. Kui keegi neile olukorda ei selgita, siis mõtlevad nad selgituse ise välja. Parem oleks, kui täiskasvanu lapsega sõja teemal räägiks. 

Esmalt uurides, kuidas laps olukorrast aru saab. Tihti on lapse peas väga ilusad ja loogilised seletused ja neid tasub kindlasti kuulata ja vajadusel lapse hirme vähendada. Mida kindlasti teha ei tohiks, on õhutada rahvaste vahel vaenu. Me ei tohiks lapsesse viha külvata. Viha, millega laps peab elama veel 70–80 aastat.  

Kes on sinu eeskujud?

Mulle meeldib Leelo Tungla pisiasjade märkamine ja sõnaseadmine. Ja see, et ta pole unustanud, mis imetabane tegelane laps on. Tema loomingut lugedes tundub mulle, et äkki kogemata on temagi lapsena mõne väänikupilli alla neelanud. 

Mulle meeldib Tõnis Mägi – tema laulud, julgus ja sirgus. Mulle meeldivad inimesed, kes on võtnud aja, et enda jaoks maailm selgeks mõelda. Ka juhul, kui nende seisukohad kõikidele meeltmööda pole, on neil julgust oma maailmapilti selgelt väljendada. Mitte teisi alandades ja vähendades, vaid murest kaaskodanike pärast suunda näidates. 

Mida inimestele sooviksid?

Ärge andke alla. Ärge loobuge aastatepikkustest suhetest mugavuse tõttu. On asju, mida lõpuni lahendada ei saa, ja on arvamusi, mis kunagi ühilduma ei hakka. Aga pole olemas inimest, kelles midagi head poleks. Võtke aega selle leidmiseks. Joostes ühest kassasabast teise, lootes rutem kommid kätte saada, võib juhtuda, et jääte pimedasse poesaali, kommid peos ja täitsa üksi. 

Ja mis veel, ärge häbenege lugeda lasteraamatuid. Enamik neist on täis sügavat elufilosoofiat, täis armastust inimkonna ja ümbritseva vastu. 

Rita Puidet

Piia Aasmäe

Sündinud 20.12.1979

Liitunud kogudusega aprillis 2016

Õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis, Tallinna pedagoogilises seminaris

Töötab õppejuhi ja hariduslike erivajadustega laste koordinaatorina Tallinna lasteaias Rabarüblik, Nõmme õppejuhtide esindaja Tallinna haridusametis

Laulab Nõmme õpetajate naiskooris

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)