Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pietismi ja luterluse vahel

27.03.2013 | | Rubriik: Arvamus

Gustav Suitsu luuletuse «Kerkokell» (kirjutatud suvel 1912, võibolla jaanipäeva ja jaagupipäeva vahel) mõistmiseks tuleb tunda luuletaja kirja 24. maist 1902 (vkj) Kolga-Jaani pastorile Villem Reimanile. Luuletus on lähtekohalt tõsieluline: koos abikaasaga jõudis Suits Helsingist Võndu ajal, mil tema ema Liis (snd Kerge) oli 1. jaanuaril 1912 asetatud juba puusärki.
Kirikukella lõi tõepoolest Suitsu isa vend Jaan (1853–1927), kes töötas Võnnu külakoolmeistrina 1874–1892, misjärel vallandati sealt vormiliselt vene keele oskamatuse tõttu, kuid on võimalik, et ka kui joomatõbine. Gustav Suitsu isa Hindrek (snd 1846) oli surnud 1890, seega andis ta koolmeistriameti vennale üle veel eluajal. Kuna «Kerkokell» on luuletus poja suhetest emaga, jäi isa teksti kompositsioonist kõrvale. Just isast, seetõttu ka lellest, Gustav Suits Villem Reimanile kirjutabki.

Vali pietism tegelikkuses
Hindrek Suitsust jäid maha abikaasa, 22aastane tütar ja 7aastane poeg, vennast ametijärglane, kes ühtlasi oli üks poisikese kahest ristiisast, ja 100 rubla raha. Gustav Suitsu hilisema (1928) tunnistuse kohaselt olid tema vanemad vennastekoguduse liikmed, ema täpsemalt «vali pietist». See võis tähendada, et Liis Suitsule ei meeldinud mehevenna joomakombed, mille tõttu võis mõni koolitund ära jääda või tuli töötasust puudu ja on mõeldav, et Jaan Suits küsis venna leselt juurde.
Igatahes väitis Gustav Suits Villem Reimanile, kuidas oma lell Hindrek Suitsu pärandatud raha enesele pettis. Küsida laenu poja koolitamiseks väimehelt Daniel Loddi’lt (1871–1944), kelle ülal pidada olid haiglane abikaasa, kolm last, ämm ja naisevend, käis vastu Liis Suitsu põhimõtteid, nii et lõpuks pääses noor Suits kooli edasi Tartus tänu õemehe järeleandlikkusele ja Võnnu tollase, pärast Tartu Jaani koguduse õpetaja Gustav Axel Conrad Oehrni (1855–1922) rahalisele otsetoetusele.
Eelnevast saab järeldada, et pietism oli Gustav Suitsu lapsepõlvekodus ennekõike emapoolne mõtlemisviis, mis nõudis kokkuhoidlikkust ja võibolla keelas poisikesele vallatused koos teiste külalastega. Veel isa eluajal, aastal 1889, olevat Gustav Suits enda sõnade järgi lugenud läbi Piibli. Nendes sõnades on põhjust kahelda, sest Suitsude kodus sai tartukeelsena leiduda ainult Vastne Testament. Ilmselt seda ta Piiblina mõtleski. Selle juurde juhatas teda kirikuõpetaja.
Hernhuutlikku kirjavara õpetas talle kodu, kuid – toetudes jällegi Suitsu enda sõnadele ka luuletuses «Võnnu motiive» (ilm. 1953) – peamiselt lell, toosama, kellele Suits aastal 1902 tegi etteheiteid. Need faktikillukesed lubavad «Kerkokella» tõlgendada ka kui küsimust, kas surmakella võib lüüa inimene, kes pole kadunuga pietistlikul kombel läbi saanud.

Käärimisest noores hinges
Aastal 1928 andis Gustav Suits mõista, nagu oleks Gustav Oehrn sajandivahetusel soovinud, et tema ristipoeg õpiks teoloogiks. Suits ei osuta selgesti, kes või mis tõukas teda mujale. Ta kirjutas ühesõnaliselt: «käärisin». Me jahvataksime ajaloo aga väga puruseks, kui mõistaksime käärimise all üksnes seesmist konflikti luterliku teoloogia ja tollase ateismi vahel.
Luterliku teoloogia vastu võis olla nimelt ka Gustav Suitsu ema, kes kindlasti pidi suutma luterlust ja hernhuutlust eristada, sest Suits ei maini kuskil, nagu oleks tema kodu olnud ses suhtes leige. Sedaviisi arutledes võime väita, et Gustav Suits kääris pigem emaliku kasvatuse ja luterliku kiriku kui vaimuliku maailma ja jumalaeituse vahel. Siit siis ahastav pöördumine Villem Reimani poole: «aga mul puudub o m a  i s a !! Seda on kõige juures märgata». Oma isa, see on Gustav Suitsul kõnealuses kirjakohas vaimne teejuht.

Olesk,Peeter

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)