Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pidu, pühalikkus ja pahandused

19.04.2019 | | Rubriik: Kultuurielu, Teoloogilist

Paolo Veronese (1528–1588), „Pidu Leevi majas (Püha õhtusöömaaeg)“, 1573. Gallerie dell’Accademia, Veneetsia. 555 x 1280 cm

Paolo Veronese on maailma kunstiajaloos teada-tuntud kunstnik ja „Pidu Leevi majas“ üks tema kuulsamaid töid. Tänapäeval asub see hiiglaslike mõõtmetega õlimaal Veneetsias Akadeemia galeriis. Sarnase kirjeldusega võiks alustada juttu paljudest kunstnikest ja paljudest õlimaalidest paljudes galeriides. Paolo Veronese tööga on aga seotud üks intriig.
Meile teadaolevate materjalide põhjal on alust eeldada, et Veronese oli maalides kantud siirastest usulistest tunnetest. Ometi sattus ta inkvisitsioonikohtu uurimise alla ja pidi aru andma, miks kujutas „Pühal õhtusöömaajal“ purjus sakslasi, narre, koeri ja muud säärast, nagu inkvisiitorid väitsid. Nimelt oli maal, mis meile on tuntud kui „Pidu Leevi majas“, algselt maalitud kui „Püha õhtusöömaaeg“ – ja selles peituski probleemi tuum.
„Püha õhtusöömaaeg“ on kristlikus kunstis väga levinud teema. Vararenessansi perioodil maaliti Kristus apostlitega sirges reas laua taga istumas, Juudas aga üksi teisel pool lauda. Leonardo da Vinci revolutsioneeris teemakäsitlust, integreerides apostlid kolmekaupa gruppidesse ja näidates igaühe intensiivseid emotsioone sel dramaatilisel hetkel, kui Kristus ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära“ (Mt 26:21).
Martin Luther andis kirikukunsti osas pigem üldsõnalisi suuniseid, aga altarimaali teemana tõi muude seast välja just „Püha õhtusöömaaja“. Viitena armulauale on see ju kirikukunsti puhul olulist didaktilist ja mnemoonilist funktsiooni arvestades sobivaim. Ka Eesti altarimaalide seas leiab „Püha õhtusöömaaega“ mitmel pool, eriti just maalidel, mis on loodud enne 19. sajandit, kui hakkas domineerima „Kristus ristil“.
Itaalias oli „Püha õhtusöömaaeg“ populaarne just kloostrite refektooriumide seintel. Selliseid maale oli Veronese varemgi teinud. Nüüd aga järgnes suur pahandus, mille käigus kõlasid üpris tõsised süüdistused koguni ketserluses. Veronese kutsuti ülekuulamisele ja seetõttu on meieni säilinud üks huvitavamaid sissevaateid kunstniku intentsiooni ja kirikuisade vaadete vahelisse konflikti.
Kui Veronese sai tellimuse maalida „Püha õhtusöömaaeg“, otsustas ta teema lahendada mitte konventsioone, vaid loogikat rakendades. Nii põhjendas ta ülekuulamisel, et maalil on kujutatud rikkalikku interjööri ja rohkesti teenreid ning muid tegelasi, sest jõuka mehe majas, kus tema teada õhtusöömaaeg ju toimus, pidid sellised olema.
Vastureformatsiooni kontekstis, aastal 1573 oldi aga ka kunstiteoste suhtes karmimalt meelestatud. Nii maaliti katvaid riideid selga Michelangelo „Viimse kohtupäeva“ sadadele alasti figuuridele Sixtuse kabelis ja nii otsustati, et ka Veronese peab kiiremas korras oma teose ümber maalima. Kunstnik ei soostunud seda siiski tegema ja jäi oma kujutusviisile kindlaks.
Kompromiss leiti selles, et „Püha õhtusöömaaeg“ nimetati ümber „Peoks Leevi majas“, mis ei ole Piiblis niivõrd keskne sündmus ja võimaldab kujutada arvukalt kõrvalisemaid tegelasi. Kuna Veronese pidi maali nime muutma, on tulemus tegelikult hoopiski ainulaadne – mitte üks õhtusöömaaeg teiste seas, vaid haruldase pealkirja ja huvitava looga teos.
Liisa-Helena Lumberg,
Eesti Kunstiakadeemia õppejõud

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)