Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pettunud armastaja kättemaks

12.12.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Karen Armstrong  kirjutas 1982. aastal autobiograafia «Läbi kitsa värava», kus kirjeldas värvikalt oma süngeid kogemusi nunnana.ImageKaren Armstrong oli iiri katoliku nunn. Pärast seitset aastat Püha Jeesuslapse Seltsis astus ta religioonis pettunult ordust välja.
Õppis Oxfordi ülikoolis inglise keelt, kuid kraad jäi saamata – doktoritöö lükati tagasi. Proovis töötada tütarlastekoolis õpetajana, kuid oma haiguse, epilepsia tõttu pidi liiga sageli töölt puuduma ning tal paluti lahkuda.
Raamat tegi ta päevapealt tuntuks. Armstrong avastas endas kirjanikuande ning sealt peale on kirjutanud maailma usundite kohta 21 raamatut, millest kolm on tõlgitud ka eesti keelde. Tema laad ja tase näib vastavat ajastu maitsele.

Ei loe oma teoste arvustusi

Armstrong ei ole ajaloolane ega teoloog ning seetõttu ei kammitse teda nende teadusalade töödele esitatavad nõuded. Ilmselt selline lahmiv enesekindlus – ühes intervjuus ta ütles, et ei loe oma teoste arvustusi – ongi üks ta populaarsuse põhjusi. Postmodernses maailmas, kus kõik on vedel ja veniv, tekitab julgus väita, et mina tean, mis on õige, suurt respekti.
Armstrong leiab oma raamatus «Jumala ajalugu» (e. k 2007), et juudi pühakirjas kutsub «ebajumalakummardamine» esile midagi iiveldusetaolist. «See on sarnane reaktsioon, mida mõned kirikuisad võib-olla tundsid seksuaalsuse suhtes. Sellisena ei ole see ratsionaalne, kaalutletud suhtumine, vaid miski, mis väljendab sügavat ängistust ja allasurutust. Kas prohvetid varjasid sügavale maetud muret omaenda usulise käitumise pärast? Võib-olla olid nad ebameeldivalt teadlikud, et nende enda Jahve-käsitlus oli sarnane paganate ebajumalakummardamisega, sest nemadki lõid endale jumalat oma näo järgi?» (lk 66).

«Piibli Jumal… ei vääri kummardamist»

«Jumala ajalugu» paneb asjad karmilt paika. Juutide Jumala kohta öeldakse: «See on jõhker, erapoolik ja mõrvarlik Jumal – sõjajumal, keda hakati tundma nimega Jahve Sebaoth, Vägede Jumal. Ta on kirglikult kildkondlik, tal on vähe kaastunnet kellegi muu kui vaid oma lemmikute vastu ja ta on lihtsalt hõimujumalus.
Kui Jahve olekski jäänud selliseks metsikuks jumalaks, siis mida kiiremini ta oleks kadunud, seda parem kõigile» (lk 37). Juutide Jumal alustas vale jalaga, oli «mõrvarlikult erapoolik» oma rahva kasuks (lk 394).
Sellepärast on loomulik, et «paljud inimesed kreeka-rooma maailmas leidsid, et Piibli Jumal on rumalaid vigu tegev metsik jumalus, kes ei vääri kummardamist» (lk 112).
Veel vähem leiab ta head kristluses. Autori suhtumist iseloomustab järgmine tsitaat: «Augustinus jättis meile raske pärandi. Religioon, mis õpetab inimesi nägema oma inimlikkust krooniliselt vigasena, võib nad enesest võõrandada.
See võõrandumine ei ole kusagil ilmsem kui seksuaalsuse mahategemises üldiselt ja eriti naiste puhul. Ehkki kristlus oli algselt naise jaoks üsna positiivne olnud, oli läänes Augustinuse ajaks selles kujunenud naistevihkajalik kalduvus. Hieronymuse kirjad kubisevad vihkamisest naissoo vastu, mis kõlab ajuti lausa nõdrameelselt. 
Tertullianus oli sarjanud naisi kui õelaid ahvatlejaid, alalist ohtu inimsoole. [---] Lääne kristlus ei paranenud iial täielikult sellest neurootilisest misogüüniast, mida võib ikka veel täheldada tasakaalustamata reaktsioonis naiste ordineerimise küsimusele» (lk 139).

Nuhtleb nii katoliiklasi kui protestante

Kõige kõvemini nuheldakse muidugi katoliku kirikut. Aga ka protestandid saavad oma jao: «Rahu, pilvituse ja armastava leebivuse tunne on ehtsa usulise tõetunnetuse tundemärgid. Luther aga oli vihast vahutav antisemiit, naistevihkaja, keda vaevas vihkamine ja õudus seksuaalsuse ees, ning kes uskus, et kõik mässulised talupojad tuleks maha nottida. Tema nägemus vihasest Jumalast täitis teda isiklikult raevuga» (lk 285).
Hinnang Jeesusele on veidi leebem: «Matteuse evangeeliumis toob Jeesus kuuldavale raevukaid, sugugi mitte meelt-ülendavaid sõimuvalinguid «kirjatundjate ja variseride» vastu, kujutades neid vääritute silmakirjatsejatena. Rääkimata sellest, et tegu on laimava faktide moonutamise ja jõhkra eksimusega ligimesearmastuse vastu, mis pidi tema missiooni iseloomustama, on see tige variseride hukkamõistmine peaaegu kindlasti ebaehtne» (lk 97).

Poolehoid kuulub Muhamedile

Seevastu Muhamed oli erakordselt suure vaimuga mees (lk 148), poliitiliselt väga andekas (lk 169). «Muhammad poeedi ja prohvetina ning Koraan teksti ja teofaaniana on igal juhul rabav näide sügavast ühildumisest, mis on olemas kunsti ja religiooni vahel» (lk 159).
Keegi poleks saanud olla rohkem realist kui Muhammad, kes oli nii poliitiline kui ka vaimulik geenius. Hilisemad moslemite põlvkonnad on jaganud tema soovi kehastada jumalikku tahet ajaloos, rajades õiglase ja korraliku ühiskonna (lk 396). Al-Lahi religioon tõi kaastundliku eetose, mille kesksed väärtused on vendlus ja ühiskondlik õiglus. Muhameedluse iseloomulikuks jooneks on tugev egalitaarsus (lk 170).
«Praktikas tähendas islam, et moslemitel oli kohustus luua õiglane, erapooletu ühiskond, kus vaeseid ja haavatavaid koheldakse viisakalt. Koraani varajane kõlblussõnum on lihtne: rikkust kokku kuhjata ja iseendale varandust koguda on vale, hea on jagada ühiskonna rikkust õiglaselt, andes regulaarse suhtosa oma jõukusest vaestele» (lk 156).
Islamis pole kohustuslikke doktriine Jumalast. Koraan on ülimalt umbusklik teoloogiliste arutelude suhtes, heites need kõrvale kui zanna, huupi oletamise asjades, mida kellelgi ei ole võimalik teada ega tõendada.

Pühakute nägemused olid meelte vingerpuss?

Armstrongi lähenemine on utilitaristlik. Religioon, vaatamata oma «teiseilmsusele», on ülimalt pragmaatiline. «Ühe või teise Jumala-käsituse puhul on toimimine palju olulisem kui loogilisus või teaduslik paikapidavus. Niipea kui see oma tõhususe kaotab, muudetakse teda» (lk 19).
Eduka religiooni tunnuseks on tõhusus, mitte filosoofilised või ajaloolised tõestused (lk 50). «Kui religioossed ideed oma väärtuse kaotavad, siis tavaliselt kaovad nad valutult; kui inimeste idee Jumalast meie jaoks empiirilisel ajastul enam ei toimi, siis heidetakse see kõrvale» (lk 401).
Autor mõtiskleb: «Epileptikuna nägin ma nägemusesähvatusi, mida teadsin olevat puhtalt neuroloogilise hälbe: kas olid ka pühakute nägemused ja taevakäimised olnud vaid meelte vingerpuss? Jumal näis üha enam olevat vaid kõrvalekalle – miski, millest inimsugu on välja kasvanud» (lk 16).
Autor teab: «Üks eetilise monoteismi probleeme on selles, et ta isoleerib kurjuse. Kuna me ei saa aktsepteerida mõtet, et meie Jumalas on kurjust, on oht, et me ei suuda taluda seda ka iseendas. Seetõttu võidakse see eemale lükata ning koletislikuks ja ebainimlikuks muuta. Lääne kristluse kohutav Saatana-kujund oli selline moondunud projektsioon» (lk 257).

Uus armastus

Ja jõuab tulemusele, et kristlaste Jumal on lõpuks ometi surnud: «Ajalugu näitab, et on võimatu lepitada Jumala niinimetatud headust tema kõikvõimsusega. Kuna ideel Jumalast puudub sidusus, peab ta paratamatult lagunema» (lk 349).
Kokkuvõtvalt: «Idee isikulisest Jumalast näib praegusajal üha vastuvõetamatum mitmetel põhjustel – moraalsetel, intellektuaalsetel, teaduslikel ja vaimulikel. Isikuline jumalus on eemaletõukav ka feministidele, sest juba paganlikest hõimuaegadest peale on ta olnud meessooline» (lk 399).
Mis edasi? Asemele astub islam, võib lugeda Armstrongi mullu üllitatud teosest «Muhamed – meie aja Prohvet». «Erinevalt Kristusest ei olnud Muhammad näiline läbikukkuja, vaid hiilgavalt edukas» (lk 369). Kristuses pettunu on leidnud uue, suure armastuse.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor 

6 Kommentaari artiklile “Pettunud armastaja kättemaks”

  1. Ei noh ütleb:

    Asjalik ülevaade raamatust, seda tõepoolest. Aga ei mingit irooniat, mis antud juhul oleks kohane, nagu usuks retsensent ise ka samadesse asjadesse. Nagu mina retsensioonist oskan välja lugeda, saaks selle alusel täpsustada raamatu autori haiguste diagnoosi. Sest mis puutub islamisse, siis võrreldes VT ja UT-ga on see üksinda sõjakam kui teised mõlemad kokku.

  2. kobras ütleb:

    Kas pole arvustuse pealkiri juba piisavalt irooniline?

  3. ei tea jah ütleb:

    On olnud suuri piiblitõlgendajaid, kes ikka usuvad, et näe selles kirjakohas on auruveduri leiutamine ette kuulutatud ja siin mõtles Jeesus elektritriikrauda. Aga mina ei loe sellest artiklist küll irooniat eriti kusagilt välja – kui võrrelda pealkirja artikli lõpuga. Siit võib teha järelduse, et tõesti tulevik on islami päralt ja hea ongi, paras kõigile teistele valeusulistele! Artikli võiks pealkirjastada samahästi Toomas Pauli kättemaks.

  4. k ütleb:

    Eelmine kirjutaja on vist Toomas Pauli vaenlane….. :x

  5. Ei tea jah ütleb:

    90% Toomas Pauli on väga hea, aga millegipärast jääb tal just need viimased 10% peaaegu alati puudu. Kas ta seda ise ka märkab?

  6. k ütleb:

    Ons kedagi siin ilmas, kes oleks 100%-liselt täiuslik? Sel juhul on ju 90% ülihea tulemus. Pealegi, täiuslikkust hindame me enamasti OMA mõõdupuuga, s.t õige on see, mis MEIE maitsega ja arusaamaga täpselt kokku läheb…. Ent Jumala palge ees ei maksa meie mõõdupuud ja vaekausid tuhkagi.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)