Esileht » Arvamused » Arvamus »

Peterburist, armastusega

20.02.2008 | | Rubriik: Arvamus, Eesti Vabariik 90

Peterburi eestlased kogunevad vähemalt kord kuus jumalateenistusele ingerlaste Peterburi Püha Maria kirikusse. Eestlaste oma Jaani kirik on ikka veel taastamisel. Alates 2007. aasta septembrist käib naaberriigis rahvuskaaslastele jumalasõna kuulutamas õpetaja Enn Salveste.

Eestlased koos teiste Peterburis elavate Balti riikide inimestega jõulupeol Rahvaste Majas .Fotod: Enn Salveste erakogu

Eestlased koos teiste Peterburis elavate Balti riikide inimestega jõulupeol Rahvaste Majas .Fotod: Enn Salveste erakogu
Õpetaja Enn Salveste jõuab Peterburi eestlaste juurde vähemalt üks kord kuus jumalateenistust pidama.

Õpetaja Enn Salveste jõuab Peterburi eestlaste juurde vähemalt üks kord kuus jumalateenistust pidama.

Kuidas elavad eestlased Peterburis?
See on keeruline küsimus. Kolme päeva jooksul kuus on raske kohalikku ellu süveneda. Eestlased ei lase kergelt endale ligi. Alles jõuluteenistusega kaasnenud peol ühise laua taga tundsin, et mind on omaks võetud. Peol lauldi, tantsiti… Minu jaoks oli selline rõõmustamine uus kogemus. Nad küsisid, kuidas ma ennast tunnen, ja vabandasid, et väljendavad end slaavipäraselt, aga ma tundsin end tõesti hästi. See, et sealsed inimesed oskavad siiralt oma rõõmu väljendada, eristab neid eestlastest siin.
Eestlased on kogunenud Peterburi Eesti Seltsi. Kindlasti on ka neid, kes ei tunnista end seltsi liikmeks. Lisaks on olemas Peterburi Jaani kogudus, mille liikmed kuuluvad Eesti Seltsi. Koguduse nimekirjas on 50 inimese ringis, aga statistika on teadagi omaette maailm. Kogudusel on segakoor Koit, mis Nonna Matsoni juhatusel aitab siin vaimu ülal hoida.
Peterburi on Euroopa kallemaid linnu. Pensionäridel on transpordi- ja kommunaalkulude osas teatud soodustused ja lisaks käib sürrealistlik kombineerimine: täpselt on teada, kust turult mis linnaosas mis ajal saab midagi odavamalt. Siin kohtab eluviisi, mida oleme Eestis juba unustamas. Sügisel olid ehtsad talgud: koristasime Smolenski kalmistut, kuhu on maetud üsna palju eestlasi. Kedagi ei pidanud pikalt paluma, võeti rehad ja tehti töö ära, olles enne tund-poolteist linnaservadest kohale sõitnud.

Kas kogudus koosneb enamasti pensionäridest?
Töötavaid inimesi on umbes kolmandik. Kindlasti on see elav kogudus. Ehkki juured on pärit Eestist, ei oska paljud eesti keelt või oskavad halvasti. Laulukooris ka kõik ei räägi, aga laulavad eesti keeles.
Kui eesti kogudus oli vahepeal suletud, võtsid paljud siinsed eestlased vastu õigeusu. Need inimesed üldiselt ei tule enam luteri kogudusse. Palju on ka neid, kes pole kristlased ning kelle juures peaks kuulutustööd tegema, kutsuma leeri, ristima.
Viimaste aastate jooksul on kogudus pidanud harjuma vaimulikega, kes on erinevatel põhjustel vahetunud. Omal ajal kasvas kogudusele südame külge selle taastaja 1993. aastal ja ülesehitaja Peeter Kaldur. Pärast mullust jõuluteenistust tunnen, et ju täidan minagi nende ootusi kirikuõpetaja suhtes. Vanus on meil ka enam-vähem sama, kellestki olen veidi noorem, kellestki vanem.
Kogudus on harjunud kohapealse vaimulikuta hakkama saama. Nad ootavad õpetajat korra või kaks kuus ning kõik vajalik on ette valmistatud. Mul pole muud muret kui kohale jõuda, vaimulikurüü selga panna ja teenistus ära pidada. Inimesed osalevad teenistuses siira ja avatud südamega. Pärast on meil veel tunnike aega mõned sõnad vahetada, ning siis kiirustan metroosse ja bussi peale.

See kõlab kurvalt…
Jah, suhtlemiseks jääb aega väheseks. Laupäeval oleks mõeldav kantseleitunni pidamine, aga inimestel on keeruline pika maa taha kohale tulla. Peterburis liikumine nõuab tahet, energiat ja raha. Nad lohutavad: olgu ma rahul, et tulevad teenistusele. 50-liikmelisest kogudusest on kohal 25–30, seega üle poole. Tubli kogudus.

Ikkagi peetakse end eestlasteks, ehkki keelt enam ei osata?
Arvatavasti on see juurte küsimus. Mingis vanuses tuleb nostalgia, otsitakse oma juuri. Koguduse kooskäimisegi puhul ei saa alahinnata võimalust kuulata eesti keelt. Selles on midagi müstilist, empiirilist.
Kunagi käisin teenimas Narva koguduse väikest ingerlaste rühma. Lugesin neile jutlust soome kirjakeeles ja tajusin, et nad ei saa minust kuigivõrd aru. Pärast teenistust püüti minuga rääkida soome keeles, aga tuli välja, et nad olid selle suures osas unustanud. Mindi üle eesti keelele, aga ka see käis sujuvaks vestluseks üle jõu, siis vene keelele, ent ikka jäi miski poolikuks… Tundsin: ma polnud rahvuskaaslane, olin nende jaoks võõras, kes on ära õppinud soome keele.
Peterburis on meil äratundmisrõõm: tulen Kodu-Eestist, olen eestlane. Vaimulik on kui nabanöör, side Eestimaaga. Kui tuleb juttu kodukirikust, siis selleks on neile EELK ning peapiiskop on Andres Põder.

Ehkki juriidiliselt kuulub kogudus Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku alla.
Allutakse seadusele. Koguduse eestseisjaks, juhatajaks saab Venemaal olla ainult Vene kodakondsusega vaimulik. Arvatavasti on see õigeusu traditsioon. Seepärast on Ingeri kiriku Eesti Jaani koguduse eestseisjaks sama kiriku vaimulik Vladimir Batuhtin. Meil on ülesanded omavahel ära jagatud, teenistusel teenime koos. Kui mingil põhjusel ei saa Eestist vaimulik tulla, siis ei jää teenistus väljakuulutatud ajal enam pidamata.
Suurtel kirikupühadel on teenistust läbi viidud teistel päevadel, sest vaimulik on olnud seotud oma kogudusega Eestis. Batuhtin saaks pidada eestikeelse teenistuse ka Peterburis õigel päeval. Peab muidugi küsima, kas kogudus on sellise lahendusega rahul: ta on siiski «kõigest» ingerlane… Keegi tema esivanematest on pärit Eestist, Batuhtinil on Eesti pass ning topeltkodakondsus võimaldab käia kogudusega seotud asjaajamiseks vabamalt üle piiri.

Kas Peterburis õppivad eesti noored tulevad ka koguduse uksele koputama?
Selle jaoks on vaimuliku töö kohapeal liiga fragmentaar- ne. Kord kuus – see on praktiliselt olematu teenimine, ehkki parem kui mitte midagi. Pole ka ust, mille taga koputada – meie oma Jaani kirik on remondis, rendipinnal Püha Maria kirikus toimuvate jumalateenistuste ajad oleme tihti leppinud kokku loominguliselt, kuu aega ette. Info liigub praegu kitsas koguduseliikmete ringis telefonitsi. Meiliaadresse vist õieti polegi.
Mul on küll unistus, et tulevikus hakkaksid teenistused toimuma vähemalt kaks korda kuus. Kohalikud arvavad, et nad pole võimelised rohkem käima. Regulaarselt ja tihedamalt kohal käies saab teha kogudust ehitavat tööd, leida uks, kuhu koputada. Saaks leida üles kõrgkoolid, kuhu riputada eestikeelne teade: tulge see kell jumalateenistusele või piiblitundi, palveteenistusele, koosistumisele, laulutundi – variante on palju. Kord kuus koos käies me paratamatult võõrdume üksteisest. Selline käimine on hullem kui kaug-abielu.

EELK diasporaatööd rahastab konsistoorium, diasporaa teenimist koordineeriv misjonikeskus sai mullu lisaraha ka projektipõhiselt haridus- ja teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programmi kaudu. Raha kõigi rahvuskaaslaste teenimiseks väljaspool Eestit pole aga piisavalt. Mille taha tihedam teenimine Peterburis takerdub?
Arvatavasti on need mingid varasemad otsused, et teenimine toimub kord kuus. Kindlasti on küsimus ka eelarves. Peterburis käimine on kulukas, eriti kui ei tunne süsteeme, kuidas miski toimib. Viisaküsimused ja üldse Venemaaga seonduv on teema omaette.

Mis pani kontakti võtma, kui otsiti õpetajat Peterburi?
See oli hetkemõte. Olen Viru praostkonna vikaar ning tihedamalt seotud ainult Kunda kogudusega, kus senini on toimunud teenistused samuti kord kuus. Nüüd jätkame ka seal kahe teenistusega. Vikaaritöö on paratamatult juhuslikku laadi ning tundsin, et mu aeg on raisus. Vaimulik, kes ei saa pühapäeval teenida vaimulikuna, on raisus vaimulik, seda sõna-sõnalt. Ta ei saa oma kohustust täita.
Tegelikult otsiti alguses asendajat Kaido Saakile, kes pidi septembris minema Peterburi. Ta tegeleb ka antiigikaubandusega ja kellegi huvist lähtuvalt tõusis kära tema relvakollektsiooni ümber. Kui teema jõudis Vene kollastesse TV-uudistesse, kujutlesin juba, kuidas teenistusele Peterburis tormab sisse kamp našiste… Aga midagi sellist õnneks ei toimunud.
Ajutised asjad kipuvad tihti pikemateks kujunema. Loodan, et saan Peterburi kogudust edasi teenida.

Küsis Piret Riim

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)