Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peretraditsioonid ja kirik

22.04.2020 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond
Taluperemees Gustav Raudsepp. 2 x erakogu

1893. aastal sai minu vaarisast Peeter Raudsepast (1850–1905) Urvaste Püha Urbanuse koguduse liige. 

Ta tuli siia Sangastest talude päriseksostmise ajal ning rajas Kärgula mõisapiirkonda, täpsemalt Hänike külla, oma talu. Varem tema ise ja ta isaisad olid seotud Sangaste Püha Andrease kirikuga. 

Urvaste kirikuraamatutes on kirjas Peetri poeg, minu vanaisa Gustav Raudsepp (1882–1935), ja pojapoeg, minu isa Richard Raudsepp (1910–1971). Ka minu poeg on ristitud Urvaste kirikus. Niisiis, kirik läbi vaimsuse ühendab peret ja sugupõlvi. 

Minu vanaisa, taluperemees Gustav Raudsepp abiellus Mulgimaalt Paistu kihelkonnast pärit neiuga ja oma isalt päritud talus, s.o Kärgula mõisapiirkonnas Hänikes sai nende kodukeeleks võru-tartu-mulgi segu. Gustav oli teadmiste- ja keelehuviline ning ta ise on kirjutanud värsiridu, sh ka võru keeles, millest tuntuim on trükimusta näinud luuletus „Keretü“. 

1641. aastal hakkas Urvastes teenima legendaarne Johann Gutslaff, kellele on paigaldatud mälestustahvel Urvaste kirikus. Temalt ilmus 1644. aastal raamat, kus ta kirjeldab ebausku ja nõidumisi Võhandu Pühajõel, 1648. aastal aga raamat „Grammatilisi vaatlusi eesti keeles“. Olulisem tema töödest on Piibli tõlge lõunaeesti keelde, mis jäi käsikirjaks. Sõnaga, Gutslaff oli kirikuõpetaja, kes esimesena tõeliselt väärtustas kohalikku keelt. 

Tänu Urvaste kirikuõpetajale Üllar Salumetsale teame kiriku pikast ajaloost üsna palju (Urvaste 600aastane kirik. Koostanud Üllar Salumets. Urvaste, 2013). Tagasivaatena võime kinnitada, et võttis aastaid, enne kui kihelkonnarahvas hakkas rohkem kirikus käima ja loobuma oma usuharrastustest Pühajõel. Samas aga kirik ja loodus jäid seotuks sajanditeks ning seda seotust väljendavad Gustav Raudsepa värsiread järgnevas luuletuses. 

Püha jõe palve 

Harjumäe võlvilt vette, 

põlvib üks paik nii püha; 

koht kui altari ette, 

üllan ikka ja üha. 

Minu vanaisa oli süvausklik ning nii mõnigi kord kirikust tagasi tulles sulgus ta oma tuppa ja kirjutas mõned värsiread. Neid talletati tagatoa lauasahtlis Piibli vahel. Mäletan, kuidas hiljem, nüüd juba lapselapsed kirjutasid neid värsiridu ümber oma luulevihikutesse. Arusaadavalt, ega 1950ndatel neid värsse laialt levitada ei saanud. Aeg oli tollal selline.

Alljärgnevalt mõned read pikemast luuletusest. 

Rahu helin 

Orel õnnist’ ingli keeles; 

tõusen tähtede taha siin. 

Miks maised mured veel meeles? 

Pühitset’ päeva kaasa siit viin. 

Aja möödudes peretraditsioonid jäid. Mäletan, kuidas vanemad võtsid mind lapsena kaasa Urvaste kirikusse. Kuid ainult sel juhul, kui suutsin peast ütelda tähtsamaid palveid. Ega see kaheksa-aastasele lapsele kerge olnud, kuid sain hakkama. Nüüdisajal on minu raamaturiiulile kogunenud hulk teoseid igalt erialalt, kuid aukohale on ikka jäänud raamatute raamat – kompass kogu eluks. 

Vambola Raudsepp

emeriitprofessor

Märkus: Gustav Raudsepa luuletusi „Keretü“, „Püha jõe palve“ ja „Rahu helin“ saab lugeda e-kirjutisest: Vambola Raudsepp. Huvialade kaudu teadusse. Biograafilisi parallelisme. TU DSpace pdf (4,46 Mb).

Pildigalerii:

Mälestustahvel Johann Gutslaffile Urvaste kirikus.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)