Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Perekonnast ja poliitikast

01.12.2006 | | Rubriik: Ühiskond

Justiitsministeeriumis pikalt ette valmistatud perekonnaseadust ja pärimisseadust ei jõua Riigikogu praegune koosseis enam menetleda. Uued seadused puudutavad aga lähedalt väga paljusid inimesi, kel abielulist ühisvara.

Oktoobri lõpul toimus Tallinnas peapiiskop Andres Põderi eestvõttel teine konverents teemal «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas. Perekonna vaimne alus». Esinejad, nii valdkonna eksperdid kui ka erakondade esindajad, rääkisid – nagu tavapäraselt sellistel konverentsidel – kas sisulisemat või ilukõnelisemat juttu. Imestust tekitas, et peale allakirjutanu ei puudutanud keegi uue perekonnaseadusega seonduvaid küsimusi ja valikuid.

Ilma pikemata on selge, et perekonnaõigus ja pärimisõigus puudutavad perekonda tunduvalt enam kui üldine belletristiline jutt «meie toetusest tugevale ja üksmeelsele perekonnale».

Üldine taust

Nii nagu Eesti riik, nii on meie õigussüsteemis toimunud alates 1991. aasta augustist suur areng. Järk-järgult ja valdkondade kaupa on asendunud nõukogudeaegne õigussüsteem uue õigusliku normistikuga. Räägime Eesti majandusedust, aga selle üheks aluseks on tänane äriõigus. Meil on uus eraõigus ja uus asja- ja võlaõigusseadustik, samuti uus karistusseadustik. Muutunud on seega tsiviilkoodeks ja kriminaalõigus.

Suurematest valdkondadest on siiani jäänud reformimata korrakaitseõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus, ehkki siingi on tehtud mõningaid muudatusi. Perekonnaõiguses on vast suuremaks muudatuseks abieluvara lahushoidmise sätestamine ja vastavate lepingute sõlmimine ning vaimulikele õiguse andmine sõlmida abielusid.

Abieluvara lepinguid on sõlmitud alates 1996. a sügisest. Statistika ütleb, et näiteks 2004. a tõestasid notarid 362 abieluvaralepingut ja 2005. a 499 lepingut ning neist pooled tõestati Tallinnas. Selle aasta kümne kuuga on 5591 abielust 460 sõlminud vaimulikud ja ligi pool vaimulikest omab perekonnaseisuametniku kvalifikatsiooni.

Pikki aastaid on justiitsministeerium ette valmistanud uut perekonna- ja pärimisseadust. Need ei ole parlamendimenetlusse jõudnud, küll aga ringelnud Toompeal fraktsioonides. Arvestades uue Riigikogu valimisteni jäänud vähest aega, ei jõua praegune koosseis neid menetleda. Võrdluseks toon näite, kus võlaõigusseadustiku menetlemiseks kulus eelmisel Riigikogul ligi neli aastat, tsiviilkohtumenetluse seadustik võeti nüüd vastu pooleteist aastaga.

Pole aga kahtlust, et 2007. a märtsis Toompeale jõudnud rahvaesindajad alustavad nende eelnõudega tööd.

Abielu vormidest ajaloos

Ajalugu on kirev ja keeruline. Sama võib öelda abielu vormide kohta. Alustati ilmsesti ürgse polügaamiaga, kus inimesed elasid grupiti. Meestevaestel aegadel – mehi sai mõnikord sõdades väga palju surma – esines polügüünia ehk ühe mehe abielu mitme naisega. Samas, naistevaestel aegadel – kui need näiteks olid orjataridena võõrsile veetud – esines polüandriat ehk ühe naise abielu mitme mehega. On olnud erinevaid rühmaabielu vorme nagu eksogaamia ja endogaamia.

Kristlikul kirikul polnud sajandeid abielu sõlmimiseks täpsemaid norme, sest abielu tekkis kahe inimese kokkuleppega, mida vaimulik õnnistas. Alles 1550. aastatel tunnistas Tridenti katoliiklik kirikukogu kirikliku abielu ainuõiguslikuks ja selleks oli vaja kiriklikku laulatust.

Suur Prantsuse revolutsioon andis uue rõhuasetuse: 1792. a seadustati kodanlik, st riigivõimu poolt sõlmitud abielu. Prantsusmaa andis eeskuju pea tervele Kontinentaal-Euroopale, aga Tsaari-Venemaa tunnistas jätkuvalt kiriklikku abielu. Eesti Vabariigis muutus alates 1. juulist 1926. a juriidiliselt kehtivaks riigiametniku sõlmitud abielu, seega möödus sündmusest sellesuvises leitsakus just 80 aastat.

Perekond ja poliitika

Abieluga seondub hulk seadusi, mis annab perekonnaõiguse. Mõistagi on see ajas muutuv.

1918. a tekkinud Eesti Vabariik alustas Balti eraõigusega, mille üheks osaks oli perekonnaõigus. Balti eraõiguse kohaselt sai abielu sõlmimise järel mees naise eestkostjaks, mees oli perekonna pea, kes ajas naise eest asju kohtus ning mujalgi ning mees valitses kogu abielupaarile kuuluvat vara sedavõrd, kui ainult seadus või mõni erikokkulepe seda kitsendas.

Sellist, 9. saj arusaamadest kantud Balti eraõigust hakati järk-järgult reformima juba 1920ndate aastate algul, võttes aluseks modernse ja demokraatliku arusaama meeste ja naiste suhetest ja võrdsusest.

Näiteks Eesti Vabariigis võeti juba 1922. a vastu uus abieluseadus (hakkas kehtima 1923. a maist). Sellele allusid kõik Eesti kodanikud, samuti välisriikides elavad Eesti kodanikud. Maksvaks loeti abielu, mis sõlmiti välismaal Eesti kodaniku ja välismaalase vahel, mis vastas teatavaile abieluseaduse nõudeile. Abielu lahutamise põhjuseks võis olla mõlema abikaasa ühine ja vankumatu soov.

Uus abieluseadus fikseeris ka abielurikkumise kui abielutruuduse murdmise ühe abikaasa poolt. Seadus andis teisele poolele õiguse nõuda lahutust, juhul kui ta pole andestanud või kui abielurikkumine ei toimunud tema nõusolekul. See õigus kustus kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil asi sai nõudjale teatavaks, igatahes aga viie aasta jooksul abielurikkumise ajast arvates.

Samast ajast kehtimahakanud abieluasjade kohtupidamisseadusega võeti neis asjus kohtupidamisõigus vaimulikelt asutustelt ja anti see üldkohtule, kus asju arutati üldisel tsiviilkohtupidamiskorra alusel.

Kas seadustada vabaabielu?

Paljud inimesed ütlevad, et neid poliitika ei huvita. See on igati loomulik. Veelgi rohkem on neid, kes ei saa aru, et suur osa nn igapäevaelu otsustest on samuti poliitilised.

Nii ongi järgmine Riigikogu silmitsi mitme valikuga. Tehtavad otsused mõjutavad perekonda ja perekonnaelu kindlasti rohkem kui ühe konverentsi ettekanded. Laialt on küll käibel väljend «perepoliitika», ent selle all peetakse silmas eeskätt perekondade riiklikku toetamist, maksusoodustusi jms.

Esimeseks suuremaks valikuks tõusis vabaabielude seadustamine: kas ja millise seadusega? Variantideks vabaabielu mehe ja naise vahel ning vabaabielu omasooliste vahel. Mõlemat kooselu vormi esineb nii meil kui ka teistes riikides üha enam. Kui mees ja naine elavad üldjuhul tavapärast vabaabielu, siis omasooliste vabaabielude harrastajad on tihtipeale väga häälekad. Ka ajakirjandus pöörab neile suurt tähelepanu ning nendega seonduvad sündmused ületavad sageli uudisekünnise.

Vabaabielu on võimalik seadustada. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: revolutsioonijärgsel Nõukogude Venemaal ja NSV Liidus kuni 1944. aastani tunnistati registreeritud abieluga võrdselt ka faktilist abielu. Meie ajalooline mälu on seotud Eesti NSVga ning seal tunnistati vaid riiklikult registreeritud abielu. 20. saj lõpp ja uue aastatuhande algus aga toob meie ette valikuküsimusi üha enam levivate vabaabielude osas.

Praeguse eelnõu variandi juures ei ole vabaabielu reguleeritud. Eesti Keskerakond on seda meelt, et jääksime traditsioonilise abielu vormi ja registreerimise juurde ning ei hakkaks oma pead murdma vabaabielude seadustamisest tekkivate uute küsimuste juriidilise lahendamisega.

Vabaabielud mõistagi jäävad ja kõikide märkide järgi otsustades nende arv tõuseb. Aga elagu inimesed vabalt ning lahendagu rahus või siis klaarigu tüliga omavahelised küsimused, siiski küll vastavuses üldiste õigusnormidega. Tuleb karta, et vabaabielude seadustamine lõhub niigi habrast perekonda ja võtab ära suure osa traditsionaalse abielu pühadusest nende sõnade ilusaimas mõttes.

Tänapäevale omased uued perekondlikud suhted vajavad küll sätestamist, ent selleks on sobivaim eraldi tsiviilpartnerluse seaduse koostamine.

Abielu ja abieluvara

Jättes kestma traditsioonilise abielu, tekivad abieluvara küsimused. Õigemini, küsimused tõstatuvad juba praegu. Üheks küsimuseks on senise vara ühisuse säilitamine või vara lahususe sisseseadmine, mida eelnõu tahab teha. Viimane on suur ja lausa põhimõtteline muudatus, mis puudutab sadu tuhandeid inimesi. Eesti riik edeneb ja vara hulk suureneb, tänases maailmas on vara erinevates vormides ja seotud varaliste õiguste küsimustega.

Siin oleks ilmselt mõistlik pooldada senist praktikat, st perekonna ajal soetatud ühisvara säilimist, nõustudes küll varaliste õiguste ajakohase ja täpsema regulatsiooniga. Tuleb olla ettevaatlik formuleeringute suhtes, mis abieluvara ja eeskätt abielu kestel soetatud vara viivad keerulistesse uute lepingute süsteemi.

Siit tuleb täiendavat sissetulekut advokaatidele, aga kõike elus ei saa ainult rahale taandada. Pigem toetame traditsioonilisi kriteeriume, mis rajatud perekonna loonud inimeste omavahelisele usaldusele ja oleme ettevaatlikud uue, n-ö rahasuhtelise perekonnamudeli osas. Abielu mõte võib suuresti hägustuda, kui ei ole ühist vara.

Eesti Keskerakond pooldab õigusnormide ajakohastamist, jättes ka uutesse seadustikesse traditsioonilise abielu. Me ei poolda vabaabielu võrdsustamist praeguse abieluga. Seega ei tohiks ka tulevikus registreeritud abielu ja vabaabielu olla üks ja sama ning aluspõhimõttest tuleneb hulk järeldusi, mida nende küsimuste menetlemisel silmas pidada. Abieluvara lahutamisega näeme ohte, et abielu mõte võib suuresti hägustuda, kui ei ole ühist vara, kui võrdväärsed partnerid juba eos mõtlevad – aga kellele see asi saab kuuluma.

Seega, uus perekonnaseadus ja pärimisseadus nõuavad tööd. Kindlasti on ka infomüra, mis ikka kaasneb ettevalmistavate eelnõudega. Aga seaduseelnõud, mis puudutavad kõiki inimesi, nõuavad enne vastuvõtmist ühiskondlikku diskussiooni. Eeldame seda järgmise aasta kevad-suvel, mil vististi antud teema uuesti ja tõsiselt aktualiseerub.

Küllo Arjakas,

Riigikogu liige, Eesti Keskerakonna poliitiline sekretär

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)