Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Perekond Paju kasvatab lapsi ja kogudust

22.12.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jõulude eel käis Eesti Kirik külas Urmas ja Külli Pajul, kes ligi poolteist aastat teenivad Võnnu kogudust. Tänaseks kasvab peres kolm last: Markus (4), Ester (1,5) ja Andreas (4 kuud).
Kust te pärit olete ja kuidas kokku saite?
Urmas: Olen Tallinna poiss, seal sündinud ja koolihariduse saanud. Kui olin Tartusse õppima tulnud, siis ühel sünnipäeval saime Külliga tuttavaks ja hakkasime hiljem rohkem suhtlema… Kuni tuli kõik see, mis meil nüüd on.
Külli:
Mina olen kasvanud Elvas.
Kas te olete pärit usklikest peredest ning kuidas on teie endi usuline kujunemine olnud?
Urmas: Meie kummagi pere pole olnud usueluga seotud. Minul polnud isegi kristlasest tuttavaid. Esimese emotsionaalse kokkupuute ajel sattusin adventkiriku rüppe.
Käisin tol ajal Tallinnas kesklinnas tööl ja tulin lõunatundide ajal Jaani kirikusse, kus päevastel hardushetkedel kuulasin Toomas Pauli. Usus kasvades leidsin, et olen luterlane mis luterlane. Ja ma leian, et igaüks peaks kuuluma sellesse kirikusse, mille väljakujunenud vaateid ta on nõus omaks võtma.
Imelikul kombel olin juba poisipõlvest saati veendunud, et minust saab usklik inimene. Aga seda hiljem, vanas eas. Otsustasin seniks elu nautida, mis viis mind aga juba nooruses nii suurde mõttetusse, et õnneks võtsin Jumalat varem kuulda.
Külli:
Minu usuline kasvamine on toimunud Urmase mõjul. Lapsepõlves käisin küll Elva baptistikoguduses pühapäevakoolis ning seal meeldis mulle. Olen ristitud metodisti kirikus. Aga kui pühapäeval hakkasime teenistusele minema, siis ei tahtnud eri suunda astuda ja läksime koos Tartu Peetrisse, kus seni hingekirjas oleme.
On siis pereisa huvi suunanud ka tema õpinguvalikuid?
Urmas: Tulin Tartusse selge sooviga õppida ajalugu ja teoloogiat. Paraku läks nii, et ajalugu õppima asuda ei õnnestunud. Küll aga läksin Tartu Teoloogia Akadeemiasse. Seal tõusis ajaloost ettepoole teine huvi – uskuv inimene ise.
Aasta pärast astusin ülikooli psühholoogiat õppima. Kuulasin Tõnu Lehtsaare loengut ja jõudsin endas selgusele. Usklikena oleme ju ikka inimesed ja näeme maailmas Jumalat oma arusaamiste läbi. Palju kirutud ja imetletud Sigmund Freud näiteks pakkus, et isegi inimese kujutlus Jumalast tuleb tema maisest kogemusest oma maise isaga.
Eks meil kõigil ole isiklik arusaam Jumalast, ühel ühtmoodi, teisel teistmoodi. Kui võrrelda mitteusklikku ja usklikku inimest, siis kui nad ka mõlemad sõnades räägivad Jumalast, räägivad nad ometi eri asjast. Üks näeb Jumalat pigem kui pilve äärel istuvat pidþaamas habemikku, teine kui taevast Isa, kogu olemise algallikat, alalhoidjat, hoolijat.
Samas alguse juurde tagasi tulles inimene tahab, aga Jumal juhib – tahtsin ju ajalugu õppida, aga kogu stuudiumi jooksul pole ma saanud ülikooli ajaloo osakonnas ühtegi loengut kuulata. Seni unistan, et kui kunagi aega saan, siis loen midagi. Aga hetkel on mul veel omadki õpingud lõpetamata.
Milliste plaanidega tulid Võndu?
Urmas: Ausalt öelda ei teadnud ma siis, kui Peeter Paenurm mulle siiatulekuks ettepaneku tegi, Võnnust kuigi palju. Teadsin, et oli kunagi suur ja vägev kogudus, kus oli väga tugev vennasteliikumise mõju. Usaldasin Jumalat ja soovin siin vanas ja väärikas koguduses teha ära niipalju, kui mina seda suudan. Jumala abiga.
Kunagi on olnud nii, et pühakojas olid pingid täis ja ligi kolm korda samapalju seisis sees ja väljas veel lisaks.
Suur probleem on olnud see, et nõukogude perioodil lõhuti kiriku ilmiktöötegijate struktuur. Vanasti oli hulgaliselt kirikuvanemaid, kes suurema osa tööst ära tegid, hulgaliselt vennastekoguduse palvemaju. See kõik on läinud, vaimulik ei tee üksi väga palju ära.
Aga Küllist on väga palju abi olnud. Kogudus on küll väga väike, aga ometi on siin hakkajaid inimesi, kelles võib kindel olla.
Tulevikus soovin arendada koguduse elu ka väljaspool jumalateenistust, et ei peetaks oluliseks vaid pühapäeva ja kogu ülejäänud nädala käib mürinaga üks maine elu.
Külli:
Olen teinud kantseleitööd ja raamatupidamist, kolmanda lapse sünnini olin ka organisti kohustes. Siinoleku ajal on olnud ka kogu riideabi jagamine minu peal. Erialalt olen hoopis eripedagoog, mul on veel ülikool lõpetamata ja praegu ei tea täpselt, millal see võiks sündida. Kodu, majapidamine ja lapsed võtavad oma aja.
Mis on Võnnus enam rõõmu teinud?
Urmas: Laiemas kontekstis ei peaks see olema mingi näitaja, aga Võnnu puhul on väga tähtis, et üle mitme aasta oli jälle leeripüha. Vahetame põrandat… asjad liiguvad. Olukorra teeb kergemaks ka see, et Jumala abiga sai kogudus nii kaugele, et suutis mulle hiljuti esimest korda palka maksta, seni olin ainult praostkonnalt toetust saanud.
On Sul ka eeskujusid?
Urmas: On üsna raske eristada, kes on eeskuju, kes autoriteet, kes lihtsalt mõju avaldab. Mul on neid palju. Kogudusetöö plaanis on olnud minu suuremaid mõjutajaid praktikaaja juhendaja Eenok Haamer. Tegelikult on minu jaoks olulisi inimesi väga palju, mõni neist ei tea seda isegi, et ta on kedagi nõnda palju mõjutanud.
Mis on Sulle pere juures kõige olulisem?
Urmas: Hoolimine ja toetus. See on nii ja midagi originaalsemat ei mõtle siin välja. Ma tahan, et mu lastel oleks kindlustunne – neil on kodu ja inimesed, keda võivad usalda kõiges.
(Pereema Külli on läinud kõige väiksemat ärganut vaatama. – M.P.)
Kas Sa tööst Eesti Kirikus ka vahel puudust tunned?
Urmas: Arvestades suurt töökoormust, tundsin esimestel nädalatel pärast äratulemist tõsist rõõmu. Nüüd kirjutaks jälle ja eks seda vahel teengi. Üldse arvan, et iga vaimulik ja töötegija, kes pastakat suudab näppude vahel hoida või arvutiklahve klõbistada, peaks rohkem kirjutama ja arvamust avaldama.
Millised on teie pere jõulud?
Urmas: Töised. Töised ja kiired. Teenistused ja muu. Eks siis õhtul jõuame ka isekeskis olla.
Külli:
Oleme kirikus ja õhtul kodus. Sel aastal otsustasime kuuse tuppa tuua, see on meie peres esimene kord. Mahub siia ära.
Külas käis ja juttu ajas
Mari Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)