Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Perekond kui rahva alus

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets.

Dokumendis „Kiriku sotsiaalne sõnum“ öeldakse perepoliitikat käsitleva peatüki esimeses punktis järgmist: Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ning võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. 

Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist.

Järgnevad punktid selles 2005. aastal EELK konsistooriumi poolt heaks kiidetud perepoliitikat puudutavas dokumendis käsitlevad perekonna kaitsmist ja tugevdamist.

Perekonna tähendus rahva püsimisel on suurem, kui oskame esialgu arvata. Perekond on koht, kus kasvab ja areneb inimene. Neljas käsk „Sa pead oma isa ja ema austama“ on ainus, millele on antud ka tõotus – „et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!“ 

Põlvkondade omavaheline suhe määrab rahva püsima jäämise. Kui lapsed austavad oma vanemaid, siis jäävad püsima moraal, tavad, kombed, traditsioonid jne. Kahtlematult peavad vanemadki täitma oma osa, et lapsed neid võiksid austada. Vanematena peame lapsi ise armastama, kasvatama ja õpetama. Seda ei saa teha riik ega ühiskond.

Armastust ei saa me delegeerida kellelegi. Peame ise isadena ja emadena oma lapsi armastama. Me ei saa laste armastamist riigi ülesandeks teha. Vanemad ei saa perekonnas lapse armastamist ka teineteise hoolde jätta. Seda peavad tegema nii ema kui ka isa ise. Selles ülesandes oleme asendamatud.

Perekond on ka koht, kus kasvab inimene. Lasteaed, kool ja ühiskond kasvatab kodanikku, võimalikult töökat, tarka, ausat, sallivat, patriootlikku ühiskonna mutrikest ja lüli, et ühiskond tõrgeteta toimiks. Inimene aga kasvab perekonnas.

Perekond on õpetamise koht. Laste õpetamine on eelkõige vanemate ülesanne. Kool on hea ja isegi väga hea abiline vanematele laste õpetamisel. On asju, mille õpetamisega kool saab suurepäraselt hakkama. Näiteks lugemine, kirjutamine, arvutamine on asjad, mille õpetamisega tuleb kool hästi toime. Kuigi ka need asjad edenevad paremini, kui kodune hool lapsi selles toetab. 

Kuid on asju, mille õpetamisega tuleb kool toime vaid puudulikult. Näiteks ajaloole hinnangute andmine oleneb väga palju valitsevast ideoloogiast, riigikorrast, vaatenurgast jne. Sellepärast käsib Piibel vanematel ja vanavanematel rääkida oma lastele ja lastelastele, mida nad oma elus ise on näinud ja kogenud. Sellega saab noor inimene suure kogemuste pagasi, millele toetudes on kergem selle maailma propaganda ja ideoloogiate tõmbetuultes õiget teed leida.

Perekond on ka koht, kus valitseb solidaarsus. Kui keegi pere liikmetest on edukas ja õnnestunud, siis on see terve perekonna rõõm. Kui aga keegi pere liikmetest ebaõnnestub, kukub ja komistab, siis on see kõikide pere liikmete valu. Me kanname perekonnas üksteise au ja häbi. See on meie moraalne tugi.

Perekonnas valitseb võrdsus. Pere liikmed on küll väga erinevad, kuid keegi ei ole üksteisest tähtsam. Üks mu vana hea tuttav Saaremaalt rääkis mulle oma perest. Ta oli ise pere kolmeteistkümnes laps. Vanemad vennad tulid merelt koju, uhked mundrid seljas. Temal, pisikesel poisikesel, oli aga veel särk seljas ja ninaalune märg. Kuid kui nad lauda istusid, siis olid kõik vennad. Keegi polnud teistest tähtsam. Kui siis kellelegi rohkem tähelepanu pöörati, siis kõige pisemale.

Perekond on armastuse kool. Kerge on armastada neid, kes on meie sarnased ja kelle me välja valime, et teda armastada. Tõeline armastus algab sealt, kui me armastame kedagi tema teisiti olemises ja ilma, et meie oleksime teda välja valinud, vaid keda on meile antud. Perekonnas ei vali me endale vanemaid, lapsi, õdesid, vendi, me armastame neid, kes meile on antud. Perekonnas on koos ka eri sugupooled, erinevad põlvkonnad, terved ja haiged, vähem haritud ja rohkem koolis käinud. 

Perekonnas õpime üksteist armastama just sellistena, nagu oleme. See on tõeline armastuse kool. Kui näiteks lapselaps õpib armastama vanaisa, kes ei näe hästi ja kehvasti liigub, siis vaevalt ta koolis naerab kellegi üle, kes kannab prille ja jookseb teistest aeglasemalt. Perekond on tõelise armastuse kasvulava.

Perekond on ka andeksandmise koht. Kodus antakse kõik andeks ja kodus võetakse meid vastu ka siis, kui me eksinuna sinna tuleme. Meil peabki elus olema koht, kuhu tulla, kui kõik on meid hukka mõistnud ja eemale tõuganud. Vanematele oleme armsad ka siis, kui paljud teised meid põlgavad. Ei ole suuremat õnnetust kui kodu lagunemine. Selle järel hakkab lagunema kõik. Kristlik kirik ja kogudus on oma olemuselt perekonna sarnane. Taevase Isa lastena, õdedena-vendadena saame kasvada armastuses ja headuses, kandes üksteise koormaid. Kõike seda, mida kogeme perekonnas, kogeme ka Kristuse kirikus. Sellepärast toetab tugev perekond meie vaimulikku kasvamist ja kogu Kiriku tegevus toetab perekonna püsimist.

———————————

Artikkel avaldatakse koostöös Missio Läänemaaga 2021.

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop