Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Perekond Kelami jaoks on kirik kodu osa

03.09.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Tunne ja Mari-Ann Kelamile on kodukirikud lapsepõlvest tipp-poliitikani tähtsat rolli mänginud.

Mari-Ann sündis pärast II maailmasõda Saksamaal põgenikelaagris, kust pere edasi USAsse siirdus. Sinna polnud oodatud igaüks, vaid enne uuriti põhjalikult, kus kavatsetakse tööle asuda, milline on tervis ja maailmavaade.
«Eesti pagulastele tuli appi Ameerika luterlik kirik, otsides ettevõtjaid, kes oleksid nõus eestlasi tööle palkama. Töökohta sõitmiseks laenati raha, mis hiljem tuli tagasi maksta,» meenutab kunagine põgenik. «Vanemate esimeses töökohas püüti uustulnukaile algul selgeks teha, et Ameerikas töötatakse puhkepäevadeta. Just kiriku läbi tekkinud tutvuste kaudu selgus, et see nii ei ole ning pühapäeviti ikka kirikus käiakse. Peatselt leidus ka parem töökoht …»

Pühapäev on jumalateenistuse päev
Tunne jaoks oli kirik aga lausa kodus olemas: ema Marje Sink oli kirikumuusik, isa Peeter Sink vabakoguduse ja hiljem luteri vaimulik, kes tegeles noortemisjoniga ning esindas Eestis rahvusvahelist misjoniorganisatsiooni. Väike Tunne kuulis külla tulnud tädidelt-onudelt tihti, et küllap temasti tulevikus jutlustaja kasvab. «Minus tekitas see protesti: ma pole isa koopia, tahan enda üle ise otsustada!
Olulise mõjuga oli mulle näiteks isa lähedane sõber, legendaarne pastor Harri Haamer, kel oli seljataga kaheksa aastat sunnitööd. Väga veenev oli tema kinnitus, et ka kõige äärmuslikumates ja ebainimlikumates tingimustes on võimalik oma põhimõtetele ja väärtustele truuks jääda ning neid kasutada.»
Abielupaar Kelam käib pühapäeviti jumalateenistusel enamasti kodukirikus Pühas Jaakobis, aga külastab ka näiteks Tallinna kirikuid, sealhulgas Vello Salo peetavaid missasid Pirita kloostris.
Välisreisidel uuritakse juba hotelli saabudes, kus ja millal jumalateenistused toimuvad. «Väga vahva on vaadata, kuidas kuskil neid tehakse, ja eriti tore on näha rõõmustavaid ja Jumalat kiitvaid inimesi tulvil kirikuid,» kinnitab Mari-Ann. Kaasa täpsustab: «Ka katoliku kirik on väga omane, sest missa struktuur on teada ja kaasa saad elada igal juhul, ükskõik kas kuuled teksti portugali, itaalia või prantsuse keeles.»
Juba Tunne lapsepõlvekodu oli avatud erinevate usutunnistustega kristlastele. Palju reisinud poliitik oskab hinnata nähtust nagu Eesti Kirikute Nõukogu, milletaolist paljudes riikides pole: «Ühise töö käigus kaovad eelarvamused ja selgub, et iga kirik on vajalik teatud kategooria inimeste jaoks. Ükski kirik pole tähtsusetu!»

Inimene ei ela ainult leivast
Mari-Ann hindab Viimsi kirikute nädalat sellepärast, et siis on võimalik avastada, kui palju on meie poolsaarel erinevaid pühakodasid – mis siis, et kõigis pidevalt jumalateenistusi ei peeta.
Tunne hinnangul peaks kirik kuuluma lausa kodu mõiste sisse: «Vanasti oli igal kihelkonnal olemas kirik – vaimne, aga ka kultuuriline ja sotsiaalne keskus, sest pärast teenistust suhtlesid kokkusõitnud veel edasi. Kirik annab inimelule vertikaalse mõõtme, mis eristub igapäevasest horisontaaltasandist sellega, et tegeleb küsimustega nagu milleks me elame, kust tuleme, kuhu läheme, mis on meie vastutus ja elu eesmärk.
Kõige sellise meeldetuletamine pole mingi eksklusiivsus üksikutele, vaid vastab iga inimese sügavamatele vajadustele. Keset asulat kerkiv kirikutorn on märk sellest, et inimene ei ela ainult leivast, vaid meid elustab vaim, mis toitub armastusest, hoolivusest, solidaarsusest, tänulikkusest ja imetlusest kõige loodu vastu. Terviklikult saame elu mõtestada just kiriku kaudu!
Püüd pühapäevahommikuti kirikut vältides elu mugavamaks teha meid tegelikult ei tugevda ega aita probleeme lahendada. Mida lihtsamaks inimene kõike enda jaoks teha püüab, seda enam ta hoopis elukvaliteedis kaotab.
Rutiin, et pühapäeval minnakse kirikusse, on näiteks meid palju aidanud. Võib ju tunduda, et täna pole selleks meeleolu … Ka näiteks Tšaikovski ei lootnud, et inspiratsioon ise peale tuleb, vaid tal oli iga päev kindel aeg komponeerimiseks. Komponeerides tuli ka inspiratsioon.»
Ta toob sarnase näite Rohuneeme kabeli altarimaali autorist Andres Toltsist, kel oli samuti tavaks maalida iga päev. Mari-Ann arvab, et kirikuskäimist ei pea võtma väga raske ülesandena: «Tulemusi tekib, kui natukenegi vaeva näha! Näiteks leerikursus on hea avama inimeste meeli ära tundma, millist abi kirikust saab ja kuidas omakorda teisi selle kaudu aidata – need asjad käivad koos.»

Halvad mõtted rikuvad palju ära
Mari-Ann mäletab, kuidas ta teismelisena otsustas Piibli läbi lugeda, ilma et oleks kuigi palju eelteadmisi omanud. Kaugele ta sellega ei jõudnud … Siiamaani on ta tänulik Tunnele, kes kinkis talle C. S. Lewise raamatu «Lihtsalt kristlus», mis kõnetas veel küpsemas easki.
Mari-Ann arvab end väga tõsiselt võtvat Jee­suse kõige tähtsamat käsku: armasta Jumalat ja ligimest nagu iseennast. «See ongi parema elu võti: et sa näiteks ei vihastaks pidevalt kellegi peale, vaid hoopis mõtleks, milles on probleem, ja palvetaks olukorra eest. Halvad mõtted rikuvad nii palju ära! Olen väga palju abi saanud sellest, et veidi palvetada oskan …»
Tunne on kogenud nii Eestis kui ka kaugemal Euroopas, et inimene kannatab kõikjal vaikset ängi ning töö- ja peresuhted on pahatihti segamini: «Pole, mis annaks elule sihi, kohustaks millekski, paneks inimsuhted paika. Austa oma isa ja ema, hoolitse oma laste eest, väärtusta sinule kingitud ainulaadset elu, ole ligimese vastu heasoovlik – need põhimõtted, mis on ka kaasaegsete inimõiguste alus, on ju pärit kristlusest.
Religioonidest on ainult kristluses iga inimene ainulaadne Jumala looming, väärtuslik indiviid, keda ei saa nullide lisamisega paljundada, käsitleda massi või hulkadena, kellest osal polegi ehk õigusi.»
Usuõpetuse võimaldamine koolides aitaks Tunne meelest esitada lastel elu aluste kohta tähtsaid küsimusi, sest ka eetilised väärtused leitakse lõppkokkuvõttes ju religiooni kaudu: «Vanemad ütlevad, et peaksin olema hea laps – aga miks, kui lähiperspektiivis paistab kasulik hoopis teisiti? Paavst Benedictus XVI on kirjeldanud meie aega kui relativismi diktatuuri, mil igaüks teeb seda, mis talle meeldib, ja formaalsed seadusetõkked osavalt ületatakse.
Religiooniõpetus tagaks, et saame õigel ajal teada meie elu põhilised liiklusreeglid, nagu näiteks kümme käsku, mis Kõigekõrgem on inimesele seadnud. Inimene on ju sisemise nõrkusega, mis väljendub tuntud tõdemuses: püüdsin parimat, aga välja tuli nagu alati. Ise arvame, et heast tahtest piisab ja nõrkusi meil polegi! Seda ärasalatud kalduvust halvale nimetab kirik pärispatuks. Kui me sellest teadlikuks saame, aitab see meil end realistlikult hinnata ja nõrkusi tasakaalustada, mis on igapäevaelus ülitähtis. Ei tasu arvata, nagu oleks kirik elukauge või üksnes pühapäevane luksuskaup!»

Kristlased hoiavad kokku
Euroopa on selle europarlamendi liikme hinnangul kaotanud oma järjepidevuse, muutumas tarbimis- ja meelelahutusühiskonnaks: «Oleme manner, kus tuleb kristlust uuesti tutvustada. Katoliku preestreid tuleb Euroopasse nii Aasiast, Aafrikast kui ka Lõuna-Ameerikast. Näiteks kasvõi Pirita nunnad on tulnud meid aitama küll Indiast, küll Mehhikost …»
Tunne toob näiteid kristlaste kokkuhoidmisest Brüsselis ja Strasbourgis: «Juba paarteist aastat toimub detsembri alguses Euroopa Parlamendi palvushommikusöök mitmesaja inimese osavõtul, kus on kõnelejaiks olnud näiteks Euroopa president Van Rompuy, kaks parlamendi presidenti, Hollandi peaminister …
Strasbourgis koguneb kord kuus täisistungite ajal kolmapäeva hommikul kell 8 parlamendiliikmete palvusgrupp. Saame oma käsutusse osa restoranist, mille eest peame loomulikult maksma. Keegi on Piibli alusel ette valmistanud teema, millest vestleme. Siis küsime, mille eest oleks vaja palvetada: kes on minemas kuhugi missioonile, kellel on probleeme peres, mis on aktuaalne maailma olukorras …
Lõpetame ühise meieisapalvega, igaüks omas keeles. Nii saab mõõta selle palve pikkust eri keeltes: viimastena lõpetavad tavaliselt soomlased. Brüsselis kogunetakse samuti, aga teises vormis. Kosutav on osaleda näiteks katoliku missal Euroopa Liidu peakorteri meditatsiooniruumis.» Mari-Ann tunneb uhkust, et ühel Euroopa Parlamendi palvushommikusöökidest võeti väga hästi vastu viimsilase Dave Bentoni esinemine.
Lisaks tegelevad Tunne väitel Strasbourgis saadikutega juba mõniteist aastat vabatahtlikud nõustajad: «Üks inglise abielupaar hoolitseb nii neli korda aastas koguneva Euroopa Nõukogu assamblee eest kui ka Euroopa Parlamendi eest, mis käib koos kord kuus. Nad hoiavad inimestega kontakti ja nõustavad soovijaid vaimulikult. Kõik see annab igapäevatööle avarama mõõtme, vaimse värskuse ja optimismi!»
Piret Riim

kodukirik-kutsub-kodukale copyViimsi kirikunädal 7.–14. september
Avatud on kõik poolsaare kirikud E–R 14–21, L 9–16, P 9–20.
Viimsi vallas asuvad pühakojad: Püha Jaakobi kirik, Vabakoguduse kirik, Rohuneeme kabel, Randvere kirik, Muuga sadama Meremeeste Kodu kabel, Mähel taastatav baptistide palvemaja, Prangli Laurentsiuse kirik, Naissaare Püha Maarja kabel (väljasõit 8. sept).
Võimalus koguda templeid kirikuränduri passi külastatud kirikutest. Vähemalt neli templit kogunud rändurid osalevad auhindade loosimisel 13. septembril kell 17, kui kodukirik kutsub rõõmupeole Püha Jaakobi kiriku õuele.
Nädalasse on kaasatud ka kohalikud muuseumid.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)