Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pereisa läks seminarist vanglasse

09.11.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Vastne Tallinna vangla kaplan Andrus Norak (49) on esimesed jutud meestega ajanud.Andrus Norak on tegusa loomuga, talle meeldib midagi reaalset teha. Foto: erakoguTallinna Kaarli kirikus õpetaja Edgar Vaikmäe poolt ristitud Andrus Norakut tunti aastaid Eesti Metodisti Kiriku nimeka tegevliikmena. Metodistidega liitus ta abikaasa Siiri eeskujul. Nõukogude ajal toimusid Tallinnas Mere puiesteel meeleolukad, kaheksakümnendate aastate kohta väga elavad, kuid võimude poolt mitte eriti soositud noorteõhtud, mida ta vedas.
Viis aastat tegutses Tartu koguduse karjasena, viimased neliteist aastat juhtis rektorina kiriku teoloogilist seminari. «Olen end ise eelkõige intellektuaaliks pidanud,» möönab Norak, kes on omandanud Master of Divinity kraadi USAs Asbury teoloogilises seminaris.
Norakute perre on sündinud seitse last. Kolm aastat tagasi ilmus Andrus Norakult lasteluuletuste raamat «Ahvileivapuu».
Raamatu eessõnas kirjutab suure pere isa: «Valid kõigi oma luuletuste seast sellised välja, mis sinu arvates lastele kõige rohkem meeldida võiksid. Ega ma sellest enam ise päris täpselt aru ei saa, sest ma ei ole enam ammu laps. Või kui ma ka enda arust olen, siis teiste meelest ometi mitte. Selle eest on mul aga lapsed. Neile olen ma isa ja teistele lastele onu.»
Kaaslased meenutavad Andrust alati tegusa, aktiivse, ennast ja Jumalat usaldava inimesena, kes võis vaimu nii jõuliselt lasta kanda läbi raskuste, et need kahele poole põrmu varisesid. Karismaatilise mehena, sündinud misjonärina on ta aidanud Jumala juurde arvukalt teelt eksinud inimesi. Andrus Norak: «Olen selline tegusa loomuga, mulle meeldib midagi reaalset teha.»
On üllatav, et niisugune mees nüüd Tallinna vangla kaplanaadis tööle asus. «Mu oma kirik andis mu vabaks, ametlikult on see aastane aeg-maha-periood. Võtsin siis ette selle töö, mida mulle pakuti, kus mind oodati,» ütles ta Eesti Kirikule.
Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)