Peolaudadest ja taevasest peolauast

Jumalariigi üheks ilusaimaks sümboliks on ühine rõõmus peolaud, mille Jumal on valmistanud oma lastele taevas. Sellest peolauast saab sõnades väljendamatu kogemus lõppematust rõõmust, jäävast osadusest ning ülevoolavast kiitusest pühale ja armulisele kolmainu Jumalale. Meie lootuseks on, et võime ükskord leida ennast ja oma häid teekaaslasi Kristuses selles lauas.
Omapärasel viisil näitavad meie maised peolauad ja rõõmsad koosolemised samuti taevalaua poole. Tõsi, need on küll kui tuhm peegeldus ja vari sellest, mis meid ees on ootamas. Siiski võime nendeski kogeda rõõmu ja ühtsust ning olla otsekui taeva esikus. Vahel on tunne, et oleme võinud ka hetkeks sisse astuda.
Jumal on viimastel nädalatel kinkinud meile ja meie kirikule selliseid hetki. Nimetan esmalt EELK, meie vaimuliku ema teist suurt juubelit. Ütlen kõhklematult, et võisime kogeda midagi väga suurt ja meeldejäävat. Tänu Jumalale, tänu kõikidele kaasaaitajatele ja osavõtjatele.
Erilisimaks kogemuseks oli mulle ja küllap paljudele teistelegi Tartu linnapea Urmas Klaasi vastuvõtt Dorpati konverentsikeskuses. Tõeline pidulaud usuisa Lutheri aegsete söökidega. Sama tõeline taevalaud Jumala lähedalolu ja õdede-vedade osadusega. Tõeline inspiratsioon ja vabadus, milleks meid peapiiskop Urmas Viilma üles kutsus.
Tunnistan, et pole tükil ajal tundnud sellist armastust ja osadust oma vaimulikest, muusikutest ja juhatuseesimeestest kolleegidega. Mitte et meid oli lihtsalt palju koos ja hea oli olla, vaid me olime ja oleme üks.
Üks usus, armastuses ja teenimises, vaatamata sellele, et oleme vaid inimesed, kes mõistavad, väljendavad ennast ja teenivad pisut erinevalt. Vaimu ühtsust ei olegi vaja otsida välistes vormides, vaid sisus ning selles, mis meid tegelikult ühendab. See on Kristus ja tema armastus.
Teine laud sai kaetud läinud pühapäeval Nõmme mändide alla, kui kogunesime Tallinna ja Lääne-Harju praostkondade esimesele ühisele laulupäevale. Taas on põhjust tänuks kõikidele korraldajatele, lauljatele, muusikutele ning nendele mitmele-mitmele sajale inimesele, kes olid tulnud sellest osa saama. Osa saama, aga oma tulemise, olemise ja kaasapalvetamisega ka oma osa sellele peolauale tooma.
Võtsime sellest peolauast kaasa nelipüha kaunid laulud ja muusika. Ent taas võisime tunda seda sidet, mille kaudu Jumal meie rahvast Maarjamaal seob. Ja mitte ainult rahvast, vaid riiki.
Eesti riigi ilmalikkus on pigem subjektiivne fiktsioon kui meie elu reaalne tegelikkus. Kui aga see ongi ilmalikkus, et me peame vaimulikku laulupidu, pühitseme Jumala sõna ja palvega rahvuslipu päeva, asetame homme nurgakivi Mustamäe kirikule, siis olen siiralt tänulik, et võin elada sellises ilmalikus riigis.
Veel üks peolaud saab kaetud 16. juunil, kui tuleme kokku usuteaduse instituudi 70. sünnipäeva aasta ja järjekordse akadeemilise õppeaasta lõpetamiseks. Peolaud saab rikkalikult kaetud – UI sümbolite lipu ja rektori ametitunnuse pühitsemine, professorite inauguratsioon, töötegijate tunnustamine ja tänamine, UI ajalooraamatu esitlemine ja rektorite maaligalerii avamine. Mul on rõõm kutsuda kõiki sellessegi peolauda kas oma tulemise või palvetega.
Head sõbrad, soovin pea algavasse suvesse ja puhkuse­aega selliste rõõmsate laudade rohkust. Jumalarahvana kokkutulemisi ja kokkusaamisi ühiseks rõõmuks ning julgustuseks. Aga ka tunnistuseks ja kuulutuseks. Olgu nendes rõõmsates hetkedes äratundmist – tõeline peolaud ja jääv rõõm on ees.

 

 

 

 
Ove Sander,
assessor