Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pelgulinna pühakoda annab peavarju

14.01.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Aasta lõpus tähistas pühakoja ehitamise 65. aastapäeva Tallinna Peeteli kogudus koos samas majas paiknevate lasteasutustega.
Jumalateenistusel teenisid Tallinna praost Gustav Piir, koguduse õpetaja Avo Üprus ja Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus. Teenistus lõppenud, kutsuti külalised allkorrusel asuvasse söögituppa suurt võileivatorti maitsma.
1927. aastal asutatud koguduse poolt Pelgulinna 1938. aastal ehitatud kirik on ainus luterlik kirik, mis on Tallinnas kerkinud vabariigi iseseisvuse ajal. 1962. aastal sai pühakojast telestuudio võttepaviljon ja ladu, aknad müüriti kinni.
Algusaegadest
1993. aastal Peeteli kogudus taasasutati ja pühakoda saadi riigilt tagasi. Üks koguduse taasasutaja Marko Tiitus sattus Peetelisse Pelgulinna Seltsi eestvõttel pühapäevakooli õpetajaks, kui kiriku ruumides lastele kristlikku haridust hakati pakkuma. Marko Tiitus meenutas, et seal oli väike ring inimesi, kes kandis endas mõtet, et ka kogudus võiks Pelgulinna tekkida ja siin võiksid jumalateenistused toimuda.
«Nii me ühel maikuu õhtul koguduse taastasime, meid oli 10–15 inimest. Siis algasid jumalateenistused, esmalt üle pühapäeva. Olin ka organistiks, mängisin süntesaatoril. See oli omamoodi hulljulgus võtta 23aastase noore mehena niisugust asja ette, olin ka juhatuse esimees ja aitasin teenistusi pidada,» ütles Marko Tiitus, kelle meelest oli see aeg tema elus väga tähelepanuväärne.
Sama aasta sügisel astus Tiitus Usuteaduse Instituuti. «Olin tollal kooliõpetaja, õpetasin ladina keelt; oli veel üks kursus lõpetada Otsa muusikakoolis. Oli aeg, kui ei olnud võimalik igale ametikohale võtta täisväljaõppinud inimest.»
Tiitus täitis ka koguduse juhatuse esimehe kohustusi aastail 1993–95. «Kogudus oli pisike, tuli teha kõike, ma pidasin jutlusi kõrvuti Jaak Ausiga, aitasin pühapäevakoolis ja mida kõike veel. Siis tuli paus vahele, 1995–97 olin Norras õppimas, tagasi tulnud, olin aastapäevad koguduses sekretäriks ja aitasin Avo Üprust,» meenutas Tiitus Peeteli aegu.
Pärast Usuteaduse Instituudi järgset pastoraalseminari lõpetamist oli Tiitus seotus Püha Vaimu kogudusega ja praegu teenib ta Juuru kogudust.
Sotsiaalne mõõde
Peeteli kogudust on teeninud hooldajaõpetajana praost Gustav Piir, Tarmo Lääts mõne kuu praktikandina, õpetajad Jaak Aus ja Peeter Karma. 1996. aasta veebruarist on koguduse õpetajaks olnud.
Esimesest korrast peale on Peetelis jumalateenistusi peetud saalis. Algusaegade räämas saal lisas Marko Tiituse sõnul omamoodi võlu: et ka niisugustes tingimustes saab Jumala nimel kokku tulla. «Ühtpidi kole, aga teistpidi väga ilus,» ütles Tiitus kümne aasta tagust aega meenutades.
Tasapisi on kirikusaal saanud kaunimat ilmet. Aknad on taas lahti raiutud ja ilmavalgus pääseb sisse vaatama. Kui enne Avo Üpruse kogudusse tulekut soovis toonane juhatus Peeteli kirikule sootuks teist saatust, on tänaseks kinnistunud Avo Üpruse idee sotsiaalkirikust.
Kopli liinidelt üles korjatud kodututest lastest said kirikus paikneva lastekodu esimesed asukad juba siis, kui selleks otstarbeks oli valmis kohendatud vaid mõni ruum. Täna teatakse Pelgulinnas paiknevat pühakoda kui Jumala koda, kus koduta ja hooleta lapsed saavad peavarju ja toitu lastekodus või päevakeskuses.
«Peeteli kogudus on leidnud endale üsna kindla väljundi sotsiaaltööd tegeva kirikuna. Siin on kristlik lastekodu, sotsiaalkeskus. See ongi ennekõike Peeteli koguduse olevik ja tulevik. Keskmisele Pelgulinna elanikule kirik niipalju vast ei tähendagi. Aga tal on tähendus terves Eesti kirikus taolise mudelina. Siin tehakse midagi sellist, mis on tervikuna kogu Eestile vajalik,» tunnustab Marko Tiitus tööd, mida tehakse koguduses, mille sünni juures temagi oli.
Sirje Semm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)