Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pekka Suikkase improvisatsioonikursus ja koraaliõhtu Tallinnas

23.02.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

9.–10. märtsini toimub Usuteaduse Instituudis Soome orelikunstniku ja Sibeliuse Akadeemia õppejõu Pekka Suikkase (fotol) koraalipõhine improvisatsioonikursus ning Tallinna Toomkirikus koraaliõhtu.

ImageUI kirikumuusika osakond pakub kirikumuusikutele järjekordset koolitust, seekord koraaliimprovisatsiooni vallas. Kuna koraalimäng ja koraalieelmängude loomine kuulub organisti igapäevatöö hulka, siis on sellel alal oma oskuste täiendamine väga oluline. Seekordset kursust tuleb juhendama Pekka Suikkanen, oma ala tunnustatud spetsialist.

Pekka Suikkanen on õppinud orelimängu aastatel 1977–1984 Helsingi Sibeliuse Akadeemia kirikumuusika osakonnas prof Enzio Forsblomi juhendamisel. Diplomieksami sooritamise järel aastal 1984 toimus tema esimene soolokontsert Helsingi Finlandia-talos.

Ta on ennast täiendanud meistrikursustel Hispaanias, Saksamaal ja Hollandis. Praegu tegutseb Pekka Suikkanen Helsingi Vana kiriku organistina ja oreliimprovisatsiooni õppejõuna Sibeliuse akadeemias. Aastatel 1995–2000 oli ta Soome orelikunsti ühenduse Organum-seltsi esimees, aastal 2002 nimetati ta Soome Evangeelse Luterliku Kiriku oreliasjade nõukogu esimeheks.

Pekka Suikkanen on käinud korra varemgi, 1992. aastal, Tallinnas koraaliimprovisatsiooni õpetamas. Tookordne meistrikursus, millest võttis osa palju organiste ja mis oli väga sisutihe, toimus Tallinna Toomkirikus.

Ka tänavusel kursusel on seos Toomkirikuga, nimelt toimub seal koraaliõhtu. Kõigil huvilistel on võimalik kuulata Pekka Suikkase huvitavaid koraalieelmänge ning ise koraale kaasa laulda. Ka kursusest osavõtjatele on koraaliõhtul osalemine kahtlemata huvitav kogemus, sest meistrit kuulates õpib palju.

UI kirikumuusika osakond

INTERVJUU

Kas improviseerimine on sünnipärane anne või on seda võimalik õppida?

Pekka Suikkanen: Oskus või anne teha midagi ette valmistamata on sünnipärane ja see on olemas kõigil. Ande tase on muidugi erinev, see tähendab, et mõnel tuleb improviseerimine iseenesest ja teisele tundub see olevat täiesti võimatu. Õpetada ja õppida improviseerima – see ei ole mingisuguse üldise oskustaseme saavutamine, vaid oma ande ja isiklike võimete otsimine ja leidmine. Teiste sõnadega: me ei saa muuta oma sünnipäraseid omadusi, küll aga võime need üles leida ja neid arendada.

Olete põhjalikult uurinud improviseerimise õpetamise teooriat ja välja arendanud Sibeliuse akadeemias aine nimega «Liturgilise orelimängu alused». Kas te võiksite sellest lähemalt rääkida?

Arendasime koos väikese töörühmaga esimese aasta üliõpilaste jaoks välja justkui sissejuhatava aine, mis annab laiema valmiduse jätkata nii improviseerimist kui ka liturgilist mängu. Selle esimese aasta jooksul püüame otsekui vaadata orelipuldil olevat koraaliraamatut ja samas näha selle raamatu taga olevat maailma tervikuna.

Raamatu «tagant» leiab näiteks koraalimängu tehnika, saatmise ajaloo, harmoonia ja seaded, oreliehituse, oreli kasutamise põhimõtted alates registreerimisest kuni lihtsamate hooldustöödeni, improviseerimise jne. Ehk siis kõike seda, mis kuulub orelimängu juurde.

Eesmärgiks on, et pill ja pillil mängimine saaksid tuttavaks ja mugavaks. See võib oreli puhul tunduda raske, sest pill on väga suur ja asub kaugel, eriti võrreldes näiteks viiuliga, mis on alati mängija põse vastas.

Teil on olnud palju õpilasi. Missugused on teie kogemused – kas on võimalik julgustada improviseerima inimesi, kes kardavad istuda orelipingile ilma nootideta?

Üks minu õpilastest ütles kord, et keset elava liiklusega Mannerheimi teed (Helsingi peatänav) lahti riietuda tundub lihtsam kui orelil improviseerida. Ma ei tea, kui tõsiselt ta seda mõtles, ei ole teda Mannerheimi teel kunagi ilma riieteta näinud, aga tundides ta käis ja tegi ära kõik Sibeliuse akadeemia improviseerimiseksamid, välja arvatud kõige kõrgema eksami.

Kuidas te ise õppisite improviseerima? Kes olid õpetajad?

Minu perekond hankis klaveri, kui olin 7aastane ja ema õpetas mulle noote ühehäälsest koraaliraamatust. See oli esialgu ainukene noot, mis meil kodus oli. Ehk on see olnud tähenduslik ka järgmiste eluperioodide suhtes, sest ühehäälset koraaliraamatut kasutan ma siiani.

Sibeliuse akadeemias õpetas mind eelmisel kevadel pensionile jäänud Kaj-Erik Gustafsson. Tema oskus julgustada õpilasi ise tegutsema ja teisalt tema poolt paika pandud selgetest reeglitest olen jätkuvalt saanud mõtteid ja ideid ka oma töö jaoks.

Küsisid

Tiia Tenno ja Kadri Ploompuu, UI kirikumuusika osakond

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)