Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Peeter Kaldur: kõigi sõjatandril elu kaotanute eest tuleb palvetada

16.11.2022 | | Rubriik: Ühiskond

Sihvakas rauast rist ja massiivsed kivitahukad, millele on graveeritud langenute nimed – selline kujundus ühendab erinevaid Saksa sõjaväekalmistuid. Peeter Kaldur Jõhvi surnuaial.  2 x Liina Raudvassar.

Ida-Virumaal Teise maailmasõja lõpusirgel toimunud ägedad lahingud tõid inimkaotusi mõlemale rindepoolele. Saksa riik koostöös langenud omastega on seisnud hea, et Eestimaa mulda sängitatud Saksa relvajõududes sõdinute mälestus ja hauarahu oleks hoitud. Jõhvi kirikukihelkonna piiridesse rajatud Saksa sõjaväekalmistutega on Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur hästi kursis.

Me valime oma ringsõiduks ilusa sügispäeva. Varume aega, et külastada kõiki teadaolevaid sõjaväekalmistuid, mis Eesti taastatud iseseisvuse ajal Jõhvis ja selle lähistel on märgistatud. 

Ei saa salata, et oluliselt mõjutab päeva sisu valima sõda Ukrainas. Asjaolu, et ka täna valatakse Euroopa pinnal verd ja lahingutes hukkunute kohtlemine on teema päevauudistes, paneb uurima Teisest maailmasõjast jäänud haudade olukorda Ida-Virumaa näitel. 

Samuti mängib rolli viimaste kuude poleemika sõjamonumentide ja -haudade teemal – mis väärib säilitamist ja mis vajab likvideerimist, on küsimus, mis paneb seisukohta võtma. 

Ristiga märgistatud

Erinevalt Nõukogude sõdurite viisnurkadega haudadest ei ole Saksa sõjahaudade tähistuses kuskil ideoloogilise sümboolikana haakristi. Hauatähisena on kasutatud ladina risti või mälestusplaati, mille tekst on lakooniline ning toonitatult rahumeelne. 

„Et siinkandis Ida-Virumaal toimusid Põhja-Euroopa verisemad lahingud Teise maailmasõja lõpus, sellest annavad tunnistust kõik need rohked kalmualad,“ toonitab Peeter Kaldur, kui oleme auto parkinud Jõhvi Saksa sõjaväekalmistu parklas.

Kui Kaldur 1980. aastal Jõhvi vaimulikuks tuli, siis hiljemalt aasta pärast käidi talle näitamas, kuhu 1944. aasta lahingutest Saksa sõdurid maetud on. Tol ajal oli haudade peal küll tööstusrajatis, ent kohalike mälus oli see seotud viimse puhkepaigaga. „Muidugi räägiti mulle kui vaimulikule. Aga mitte kohe. Kui veenduti, et ma selle infoga midagi halba ette ei võta. Neid paiku austati kalmistuna, kuigi nõukogude ajal muidugi mingit tähistust ei olnud. Kui oli võimalik, siis ikka viidi ka lilli. Seda tegid kohalikud. Ka siis, kui haudadel olid uued arendused, teati ja peeti meeles,“ räägib Kaldur.  

Koguduse maa peal

Jõhvi sõjakalmistu ala on markeeritud müüriga, juba eemal paistab üle selle kõrge rauast rist. Avame värava ja astume kruusaga kaetud jalgrajale, mis on umbrohust prii. Hoolsat aednikukätt on tunda ka ulatuslikul murualal suurusega 20 000 ruutmeetrit. „See ei ole Inglise muru, aga küllap ei peagi. Oluline on, et haudade vahel saab rahulikult liikuda ning kogumulje on korrektne,“ kommenteerib Kaldur. Lisades, et see kalmistu asub Jõhvi koguduse maa peal ning selle heakorra eest seisab kogudus, tegevuse rahastus tuleb aga Saksamaalt.

Kalmistu-memoriaali kujunduses on läbiv lakooniline stiil – sihvaka risti ümber on paigutatud massiivsed Saksamaalt toodud kivitahukad, millele on graveeritud siia sängitatute nimed. Kokku umbes 1600 nime. Arvestusega, et maetuid on rohkem, aga kõigi nimed pole teada. „Saksa poole peal on siiski vähe neid, keda ei teata. Palju aitas isikustamisel kaasa sõduri kaelas olev isikuandmetega ripats, millest pool matuse korral ära murti,“ selgitab Kaldur. Tema sõnul on ka siia hiljem maetud, ikka 1944. aastal Sinimägede lahingus hukkunuid, aga mitte märkimisväärselt palju. Samuti on mõned matustest siit ära viidud, umbes paarkümmend. 

Ulatuslikule murualale, kust jooksevad jalgrajad läbi, on otsekui pikitud kivist ristide grupid. Ka mõned puud – tammed, vahtrad, kased – on istutatud ja kokkuvõttes on saavutatud siin uskumatult harmooniline õhkkond, tõeline rahula.

Kui rahul on kogudus sõjaväekalmistu hooldamise kohustusega? „Nii kaua kui mina ametis olen, vähemalt, jätkame ala korras hoidmist. Kui ei oleks nõus, peaks ka maa loovutama. Kogudus korrastab võimalikult odavalt ega soovi sellest tegevusest kasu saada,“ toonitab Kaldur. 

Jõhvi sõjaväekalmistu alal on kolm lipumasti. Teatud puhkudel heisatakse siin Eesti, Saksa ja Euroopa Liidu lipp. 

Mõlemal pool rindejoont

„Me ei tea nende inimeste taustast muud, kui et nad olid sellel rindepoolel ning et nad oma elutee lõpetasid Eestimaa pinnal,“ räägib Peeter Kaldur. Ka teisel pool oli langenuid ja mitte vähem, ent nendele rajatud viimseid puhkepaiku Virumaal nii palju pole. „Selgelt on näha, et Nõukogude pool oma langenutest sel viisil hoolt ei kandnud ja tõttöelda on seda suhtumist tajuda tänini,“ tunnistab Kaldur ning toob näiteks, et kui Saksamaalt käiakse igal aastal lähedaste haudadel, siis ida poolt pole samasugust huvi esivanemate vastu näha olnud. Kahe kultuuri erinevus turritab esile.

Sakslased on ainsad, kes Eestis käivad oma hukkunute eest hoolt kandmas. Lisaks Eestile teevad nad seda üle Euroopa ning kuna Teises maailmasõjas sõdis Wehrmachtis ka palju eestlasi, siis on ka u 1000–1200 eestlase nimed raiutud sõjaväekalmistute nimetahvlitele üle Euroopa.

„Meie jaoks on sõjas surnud inimene surnud inimene. Langenud. Me ei tee vahet, mis värvi lipu all ta sõdis,“ sõnastab Peeter Kaldur vaimuliku suhtumise, mis jätab kõrvale poliitika ja ideoloogia. „Kõiki lahkunuid tuleb mälestada ning nende eest palvetada hoolimata rahvusest või ka sõdimise motiivist,“ kinnitab Kaldur ja lisab, et Sinimägede lahingutes said surma väga erinevate rahvuste esindajad: eestlased, sakslased, venelased, taanlased, flaamid, norralased jt. 

Viimased maeti 1949


Kohtla-Järve vangilaagri kalmistule on maetud ka eestlasi, kinnitab Kaldur.  

Jõhvist sõidame Kukrusele. Peab teadma, kuhu sõita, sest juhatavad viidad puuduvad. Kaldur on seda teed küll mitmeid kordi läbinud, aga ikka juhtub, et eksime mitu korda sihilt. Seda enam, et Kukrusel pole otseselt kalmistut nagu Jõhvis, vaid märgistatud on mõned sõjahauad. Kalduri andmetel pole siin ka korralikke väljakaevamisi tehtud. Olla idee siinsed matused ümber matta, aga siiani pole seda teoks tehtud. „Üks toonane sõjavang käis ja näitas näpuga, et vaat siia nad maeti, kümmekond sakslast,“ jutustab Kaldur.

Vaadates kella hindame ajavaru ning otsustame sõita edasi. Kohtla-Järve kalmistu puhul on tegemist vangilaagri juurde kuulunud matmiskohaga, kuhu maeti siis, kui sõda oli juba läbi. Müüri ümber ala ei ole, aga muidu jäljendab kujundus igati Jõhvi surnuaeda – massiivne rauast rist keskel, selle ümber kivitahukad nimedega ning kiviristide grupid justkui vaba käega muruvaibale pillutatud. Teadaolevalt on siin viimne puhkepaik hinnanguliselt 1000-le Saksa sõjavangile. Memoriaali hoiab korras Kohtla-Järve linn, maa omanik. 

„Nimesid uurides leiab päris mitu eesti nime, mis viitab, et vangilaagris oli ka eesti soost kinnipeetavaid,“ teab Kaldur ja näitab käega lähistel tossavatele vabrikukorstnatele, et kuskil seal see laager ilmselt oli, aga täpset asukohta ei teata.

„Siin puhkavad sõjavangid, Teise maailmasõja ohvrid. Mälestagem neid ja kõikide sõdade ohvreid“, on tekst kivisse raiutud, juures aastaarvud 1945–1949 ning siinse sõjavangilaagri number 7289 ja asukoha nimi: Kohtla-Järve.  

Otse hunnitu vaatega 

Hommikul küll suuremad plaanid seadnud, otsustame Toila sõjaväesurnuaiale jõudes siin siiski punkti panna ning Sinimäed marsruudist välja jätta. Seda enam, et lausa lubamatu tundub Oru pargi kõrvale rajatud surnuaiast kiirkorras läbi astuda. 

Sesse maamulda on aastatel 1939–1945 sängitatud vähemalt 3000 langenut. 

Eelmistest peatustest tuttav raudrist on siingi keskmes ning muruplatsile pillutatud kiviristide kobarad, aga temaatiline ala on palju ulatuslikum ning oma pitseri vajutab kõigele mere lähedus. Paekalda põndakult avaneb hunnitu vaade Läänemerele. Fantaasiat abiks võttes võib ette kujutada, et just selles suunas võis mõnigi surmavalt haavatu viimast jaksu kogudes oma pilgu suunata. Tahtmatult vilksatab mõte, et kaunimat paika viimseks puhkepaigaks pole vast olemas. 

Liina Raudvassar

Saksa sõjaväekalmistud Eestis

Suuremad on Ahtmes, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Saaremaal Kudjapel, Narvas, Pärnus, Rakveres, Tallinnas Maarjamäel ja Pirital, Toilas, Valgas ja Viljandis. Kokku 15

Eestis on maetud u 35 000 Teises maailmasõjas langenud Saksa relvajõudude sõdurit ja ohvitseri

Eesti pinnal asuvate Saksa sõjahaudade teemat reguleerib Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahel 1995. a sõlmitud kokkulepe 

Eesti riik lubab Saksa riigil omal kulul korrastada Eestis asuvaid Saksa sõjahaudu

Kalmistute taastamine on lõppenud. Jätkub uute haudade otsimine ja tähistamine ning ümbermatmine sõjaväekalmistutele                            

Allikas: Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)