Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Peeter Kaldur iseennast ja teisi üles ehitamas

01.06.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Peeter Kaldur: igaüks tehku hoolikalt oma tööd, täitku oma ülesannet. Arhiiv

Peeter Kaldur iseennast ja teisi üles ehitamas

35 aastat Jõhvi Mihkli kogudust teeninud Peeter Kaldur arvab, et jumalasõnakuulutajail peab olema isiklik kogemus, oma «kohtumine Damaskuse teel» – olgu või väike ja vähem dramaatiline.

Said 20. mail 62aastaseks. On seda palju või vähe?
See on suhteline – mille jaoks palju, mille jaoks vähe. Poisikese jaoks on seda palju, kui oled aga küps inimene ja mõned asjad juba enda jaoks paika pannud, siis pole seda mingil juhul vähe. Aga kus on piir, seda öelda ei oska. Ja seda ei oska keegi öelda. Piir pole käes, kui ikka tahad tööd teha, teisi inimesi teenida – et kõigel sellel, mida teed, oleks väljund.

Aga selle kohta, kui kaua oled Jõhvi kogudust teeninud, saab kindlasti öelda, et see on pikk aeg!
Olen Jõhvis teeninud aastast 1980. Moskva olümpiamängud olid juba lõppenud. Olümpia ajal olin sõjaväes Peterburi lähedal. Kui olümpiamängude ajal olid sõjaväeosad suletud, linnalubasid kellelegi ei antud, käisin mina mitu korda kodus. Läksin sõdurina maanteele, hääletasin ja … sõitsin. Kõik on võimalik!

Kunstnik Kiwa ja Terje Toomistu korraldasid 2013 interaktiivse näituse «Nõukogude lillelapsed. 70ndate psühhedeelne underground» ja Juhan Habicht rääkis seal sinust seoses autostopiga, et olid umbes kõige kõvem tegija ses vallas.
Highjacker küll, aga korralik hipi pole ma kunagi olnud. Olen juhuslike autode, lennukite, rongide ja helikopteritega käinud läbi kogu omaaegse Nõukogude Liidu. See algas juba 7. klassis. Siis tegi Taimi Innos Jõhvi pioneeridemajas kooliõpilastele turismiringi. Selle ringiga käisime Ukrainas, Moldovas, Lätis, Leedus ja eks sealt see pisik tuli.

Võib vist öelda, et rännupisik on sulle ka pahanduse kaela toonud?
Loomulikult võis igasugune väljaspool raame tegutsemine tuua kaasa pahandusi. Teistpidi aga: see õpetas nägema, inimestega suhtlema ja oli üldse väga positiivne. Mina ei kahetse, kuigi oli mitmeid asju, mis polnud väga meeldivad – kasvõi see vangi sattumine.
See oli topeltõppetund. Üks see, mis selleni viis, teine – vangilaager ise on väga õpetlik ja kasulik. Vangis olin, sest mulle ei meeldinud, et kohas, kust tahan minna, on okastraadist tõkked ees, neist tuleb üle ronida. Hakkasin Armeenia kaudu Türki minema, kui mind arreteeriti.

Ega vangla sind kuraasikamaks ei muutnud? Meie ühine õpetaja Elmar Salumaa meenutas sageli, et keelas sul, kui Saardes jumalateenistusele hilinesid, mida olevat eriti tihti juhtunud, kui sul oli pruut Tihemetsas (hilisem abikaasa Reet – toim.), poole teenistuse pealt kiriku etteotsa trügida. Aga sa olevat just seda teinud.
Mis puutub kuraasi, siis see on seotud inimese vanusega. Selge, et aastatega jookseb iga inimene sarvi maha, muutub tasakaalukamaks. Ei ütleks, et tollane kuraas oleks mingil moel olnud seotud vanglakogemusega. Vangis olek võib hoopis rusuda, maad ligi painutada. Sellest võiks kirjutada pika artikli, aga mitte Eesti Kirikusse.
Vangis olin aasta. Olin üldlaagris, mis polnudki nii oluline kui etapilaagrid – viibisin kokku üheksas Nõukogude Liidu kinnipidamisasutuses. Etappide peal ja etapivanglates kohtusin väga paljude inimestega, ka tõeliste retsidivistide ja tõeliste Nõukogude hammasrataste vahel olijatega. See oli väga õpetlik ja andis kindlasti rohkem kui laagris olemine.

Enne vanglat olid õppinud Tartu ülikoolis (TÜ) matemaatikat. Kas n-ö vanglakarjäär võttis võimaluse Nõukogude kõrgkoolis jätkata?
Pärast vanglast vabanemist tahtsin uuesti vastuvõtueksamitele minna. Vastuvõtukomisjoni sekretär oli eelnevalt olnud ka mu kursuse juhendaja. Tema ütles mulle väga selgelt: kui julgeolek annab õppimiseks rohelise tee, ei saa keegi takistada. Minu jaoks oli selge, et seda luba ei saa ja ma ei üritanudki uuesti TÜsse pääseda.
Aga usuteaduse instituudi (UI) dekaan oli tollal Ago Viljari. Temal oli huvitav «kuulmishäire»: esmaspäeval ei kuulnud ta midagi, neljapäeval ta kuulis juba nii mõndagi. Tähendab – ta lihtsalt ei tahtnud kuulda, mis oli juhtunud vahepeal; seda, mis pahandusi üliõpilased jälle teinud olid. See päästis nii mõnegi ja ma arvan, et ta hoidis ka mind väga. Viljari võttis mind vastu ja üldse tegi nii mõndagi, mida «õige nõukogude inimene» poleks eal teinud. Tänu talle tulid instituuti nii mõnedki «niisugused» – Avo Üprus ja Avo Kiir on vangis olnud, mina ja muudki vastuhakkajad.

Millal said professor Elmar Salumaaga sõbraks, kuidas Kilingi-Nõmmele sattusid?
Kohe esimesel õppesessioonil võttis Salumaa mul nööbist ja ütles: «Tule mulle külla!» Siis me käisime koos Kalle Lindiga – see oli kas enne surnutemälestuspüha või selle ajal. Siis käisime seal korra, aga alaliselt jäin Saarde alles järgmisel suvel. Salumaa oli väga avatud, andis andeks ka asju, mis talle võib-olla ei meeldinudki.

Kui suur oli tollal Salumaa nn klubi, s.t kohalike noorte hulk, kes seal käis?
Pidevaid käijaid, kes käisid praktiliselt iga päev, oli kolm-neli, aga harvemini käijaid oli kümmekond.

Milline õpetaja Salumaa oli? Lisaks eelmainitud avatusele, kuidas ta oma jüngritesse suhtus?
Ta suhtus neisse nagu inimestesse, hoolimata kõikidest nende veidrustest ja asjadest, mis polnud võib-olla ühiskonna seisukohast kõige kenamad. Ühesõnaga – ta võttis kõiki inimesi mitte sellistena, nagu nad tegelikult olid. Salumaa juures oli väga raske olla inimesel, kelle süda polnud puhas, sellised kadusid sealt üpris kiiresti. Olid sa pätt või kaabakas, aga kui su süda oli puhas, olid sa Salumaa jaoks tehtud inimene.

Sind ähvardas vahepeal UIst väljaheitmine?
Kord jäin juhusliku lennukiga Hiina piiri äärde lennates vahele. Piirivalvurid kontrollisid kõikide passe ja mind peeti seal viibimiseks vajaliku loa puudumise tõttu kinni. Seejärel oli hirm, ja Salumaa oli selles täiesti kindel, et mind visatakse UIst välja. Aga mind ei visatud. Miks, ma ei tea.

Kui kaua sa Salumaa juures elasid?
Kolm aastat. Olen üks nendest vähestest, kes on ise peapiiskopi juurde läinud ja öelnud: «Olen valmis, mind võib ordineerida.» Siis oli peapiiskopil (Edgar Hargil) mulle vaid üks küsimus: kuhu ma minna sooviksin. Ütlesin, et kui on võimalik, siis mitte kaugele Tartust. Mind määratigi Palamusele ja Laiusele, mis on tõepoolest Tartu lähedal.
Palamusel ei saanud kaua olla, sest mind võeti sõjaväkke. Jõgeva sõjakomissariaat tahtis mind vangi panna, aga ei saanud, sest olin seal juba olnud. Üks sõjakomissariaadi töötaja hoiatas, et kui ma kõrvale hiilin, saadetakse kuskile kaugele – nagu hilisem roomakatoliku preester Rein Õunapuu teenis aega kaugel Siberis. Kuna olin kodule väga lähedal ja töö seal oli lihtne, mul vedas. Esimene poeg Marko just sündis, kui mind sõjaväkke võeti.

Kuidas on nii juhtunud, et peaaegu ükski Salumaa juures elanud õpilane pole tema protestantliku mõtte edasikandja? Pigem on süüdistatud sind ja Villu Jürjot, kes elas enne sind Salumaa juures, krüptokatoliikluses …
Krüptokatoliiklus sel perioodil oli vägagi vajalik. Mina ei käinud kordagi, aga väga paljud käisid isa Stanislause juures (preester Algirdas Mykolas Dobrovolskis, 1918–2005 – toim.). Leedus käimine, sealse katoliku kirikuga kokku puutumine oli äärmiselt positiivne, sest see lasi teistsugust õhku hingata, nagu ka Salumaa juures käimine. Kas Salumaa on sulle kunagi öelnud, et pead niisugune või naasugune olema? Salumaa lasi sul ise kasvada, ise õppida. Ta lasi kõigil kasvada ja seetõttu tema juures käidigi.
Kui Salumaa oleks sundinud olema selline, nagu talle vahest oleks meeldinud, oleks see käija kiiremas korras põgenenud. See, et oleme võib-olla – ütlen: võib-olla – kasvanud teistsuguseks, kui Salumaa õpetanud on … Salumaa ei olnud mingil juhul võitlev – ei olnud võitlev protestant ega miski muu «võitleja». Ta kasvatas oma leebusega. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et selleks pidi kohutavalt palju leebust olema, et meiesuguseid välja kannatada.

Kumb on rohkem mõjutanud kumba, kas Jõhvi kogudus sind või sina Jõhvi kogudust?
No mina Jõhvit kohe kindlasti mõjutanud ei ole, aga kuna olen siin olnud üle 30 aasta – kaheldamatult see mõjub. Vana aja mõttes käib inimesi teenistustel praegu vähe, aga alla 20 on üliharva. Et üldse käiakse, järelikult on midagi, mida on pakkuda. Kas seda on piisavalt, kas see peaks olema teistsugune, ma ei oska öelda. Vaimuliku karismaatilisus loeb igal juhul. Kõige karismaatilisem, keda ma praegu Viru praostkonnas nimetada oskaksin, on Käsmu koguduse õpetaja Urmas Karileet. Minul seda karismat pole nii palju, aga mingil määral seda kindlasti on olnud.

Jõhvi pastoraadi kõrval on Põhjaranniku toimetus ja ikka tuletatakse seal aeg-ajalt meelde, kuidas paarkümmend aastat tagasi tuli keegi sinu surmakuulutust lehetoimetusse tooma. Õnneks see oli enneaegne. Kas rasked haigusjuhtumid on sinu usku ja teoloogiat mõjutanud?
Sellele pole lihtne vastata, aga inimesel peab olema mingis mõttes pöördumine. Inimene võib teoloogia ja Piibli vastu huvi tunda, aga kui toimub sisemine pöördumine … See võib olla väga erinev, mul on see olnud.

Kas sa oskad seda ajaliselt paika panna ja mis see oli?
Oskan muidugi, aga ei räägi.

Kõige kuulsam ja dramaatiline pöördumine oli kunagi Damaskuse teel.
See on teine asi, minul pole nii dramaatilist olnud. Aga igatahes oli see Salumaa juures Veski tänavas. Salumaa oli koos Villu Jürjoga sinodil, nad tulid koju ja Villu ütles: «Sa oled paari tunniga, mis ära olime, täiesti teistsuguseks muutunud!» Inimene peab selle läbi elama. Ja kes pole seda läbi elanud, pole aus, kui ta räägib.

Oled pikalt ka Nõukogude okupatsiooni ajal vaimulik olnud. Kas sa oled teinud kompromisse tollaste võimudega?
Kindlasti olen teinud. Aga ma pole kedagi mingil moel üles andnud, reetnud pole. Kui minult oleks kellegi kohta midagi inkrimineerivat küsitud, ma ei tea, kuidas oleks käitunud; sellist olukorda lihtsalt polnud. Vaata algristikoguduse aegadest, kui olid tunnistavad kristlased, ja kui tulid tagakiusamised – kes läksid surma ja kes ei läinud surma. Inimlikus mõttes olid ausad mõlemad. Keegi ei saa ette öelda, kas ta jääb kindlaks oma tõe tunnistamisse, kuni ta sellesse olukorda satub.

Tänavu 9. juulil möödub 75 aastat Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Variku mõrvamisest ja tema ning 1918. aastal tapetud õpetaja Hesse mälestuseks õnnistatakse kiriku ees kahel pool peaust pingid. Kas sa nende tuge oled ka tundnud või see on liiga kirjanduslik küsimus?
See on liiga kujundlik, tõesti. Kas nendel inimestel on tähendus sellele kogudusele, meile kõigile; kas seda tähendust tuleb hinnata või mitte – see on tähtis. Me ei taha kuulutada kumbagi pühakuks, iga märter on püha – Hesse ja Varik on mõlemad märtrid, sest nad on surnud oma usu ja veendumuse pärast. Ja selles mõttes nad on pühad. Ja seetõttu, et meie kirikus ei kuulutata pühakuks, nad pole pühakud katoliku kiriku mõistes.

Mida lõpetuseks lisada?
Minu viimane sõna siin intervjuus oleks: igaüks, mis tahes ametis ta ka poleks, tehku hoolikalt – mitte teisi halvustades, mitte teisi mahategevalt – oma tööd, täitku oma ülesannet. Armastagu kaasinimest, täitku oma kutsumust, mitte teiste arvelt, vaid ehitagu üles iseennast ja teisi, s.t mitte «teisi ja iseennast».
Teet Korsten

Peeter Kaldur
Sündinud 20. mail 1954 Viljandis
Ordineeritud aseõpetajaks 22.02.1978, antud õpetaja õigused 23.04.1980
Hariduskäik: Nõo keskkool, usuteaduse instituut
Jõhvi koguduse õpetaja alates 1980
Olnud Viru praostkonna praost, kuulunud kiriklikesse organisatsioonidesse kodu- ja välismaal
Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
Autasusid: kuldristi kandmise õigus 2007, EELK Teeneteristi II järk 2013; Valgetähe IV klassi teenetemärk 2007, Ida-Viru maakonna teenetemärk 2007, Jõhvi aukodanik 2012.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)