Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peeteli kirikust on saanud turvaline elukeskkond

10.05.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

23. aprillil tähistati Tallinna Peeteli koguduses piduliku jumalateenistusega koguduse asutamise 90. aastapäeva. Märtsis sai 20 aastat ajast, mil Peeteli kirikus hakati toetust pakkuma vanemliku hoolitsuseta lastele. Läinud aega meenutab koguduse juhatuse esimees ja Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse direktor Mati Sinisaar.

Kui esimest korda Avo Üpruse kutsel 1996. aasta novembris Peetelisse tulin, nägi kirik välja teistsugune, kui seda praegu näeme. See oli kinnimüüritud akendega ja suuremas osas ilma kütteta niiske hoone, mille keldri põrandal loksus vesi. Kirik oli aastatel 1962–1993 olnud kasutuses nii filmistuudio kui ka laohoonena ja filmitehnikat leidus sel ajal kirikusaalis veelgi.

Kaunis visioon
Kui õpetaja Avo Üprus kirjeldas, kuidas Peeteli kirik tulevikus töötab 24 tundi ööpäevas ja pakub abi vajavatele kogukonnaliikmetele toetust, siis pean tunnistama, et see tundus mulle täiesti kättesaamatu unistus. Kuid läks siiski teisiti.
Peeteli kirik on täna valge ja soe ning siin tegutsevad sõbralikult koos eesti- ja venekeelne kogudus ning sotsiaalkeskus. Koguduses tehakse väga heal tasemel muusikatööd ning koguduseelu rikastavad peale jumalateenistuste kaks korda kuus toimuvad memmede hommikud ja muu ühistegevus.
Peeteli kiriku taastamisse on alates 2005. aastast kaasatud palju riiklikke ja kohaliku omavalitsuse vahendeid ning nende abiga on välja vahetatud kiriku katus, paigaldatud uus tornikiiver, taastatud kirikusaali kaarlagi, paigaldatud kogudusemajale uued aknad ja ehitatud jumalateenistusel osalevate laste jaoks mängutuba. See on olnud kogudusele hästi suur abi ja oleme selle toetuse eest väga tänulikud.
Selle aasta märtsis täitus 20 aastat ajast, kui alustasime Peeteli kirikus vanemliku hoolitsuseta lastele toetuse pakkumist ning juba 18 aastat on meil olnud võimalus pakkuda lastele abi ööpäevaringselt. Oma meenutuses keskendungi perioodile, mil lapsed Peetelisse elama asusid, ning kirjutan sellest, mis on kirikus korda tehtud eraisikute, organisatsioonide ja ettevõtete annetustest. Usun, et see juhtus suuresti tänu sellele, et Peeteli kogudus hakkas aitama väga keerulistes oludes elavaid lapsi ning pakkus hiljem neile, kes olid nõus kooli minema, võimalust kirikuhoonesse elama tulla.
Nii nendel lastel, kes on Peetelist toetust saanud, kui ka väga paljudel meie tegevust toetanud inimestel on olnud ja on siiani oluline roll selles, et Peeteli kirik näeb välja nii kaunis, nagu ta praegu on.

Tänavalaste tulek
Ühel 1997. aasta märtsiööl kohtasid meie koguduse liikmed Koplis tänaval üheksast lapsest koosnevat kampa. Lapsed olid pesemata, määrdunud riietes ja arglikud. Proovisime juttu alustada, kuid nad jooksid eemale. Ütlesime, et oleme kristlased ja küsimuse peale, kas neil on kõht tühi, tuli pärast väikest nõupidamist jaatav vastus.
Õnneks oli linnas ööpäevaringselt avatud toidupood, kus sel ööl tuli käia kaks korda, sest ostetud toit lõppes kiiresti. Lahkudes mõtlesime, et heategu on tehtud, ning lootsime, et see jääb viimaseks sõiduks linnaossa, mis on kuulus kriminogeense kontingendi, narkomaanide ja kodutute poolest. Alles järgmisel päeval hakkasime mõistma, et nende laste kõhud on tühjad ka homme ja ülehomme.
Läksime tagasi ja viisime lastele uuesti süüa ning pikkamööda tekkis usaldus ja sõprus. Lapsed olid vanuses 5–15 aastat, koolis nad ei käinud ja elamiseks oli tavaliselt mahajäetud maja, kus puudusid nii elekter, vesi kui ka WC. Nende vanemad elasid kuskil läheduses sarnastes tingimustes. Kuna kirikus ei olnud ruume, mida oleksime saanud laste aitamiseks kasutada, tegime sellel aastal põhiliselt tänavatööd.
Septembris 1997 tegi Avo Üprus ettepaneku võtta kasutusele kiriku teisel korrusel asuv väga halvas olukorras tühjana seisev õpetaja korter ja remontida seal mõni ruum, et lapsi saaks talvel sooja kutsuda. Kokku tuli 5–6 meest, nende seas kolm töötut, kellest kaks olid äsja vanglast vabanenud. Nende meeste kätega ja inimeste annetuste abil remonditi nelja kuuga köök ja kolm tuba ning vastvalminud ruumid õnnistas 23. detsembril 1997 tolleaegne Pärnu praost Andres Põder tänavalaste päevakeskuseks.
Nii said Koplist pärit lapsed edaspidi 4–5 korda nädalas korralikult süüa, päeval ja õhtul soojas toas olla, kuid ööseks läksime meie oma koju ja lapsed tagasi tänavale. Algus ei olnud kerge, puudust tundsime toiduainetest, pesemisvõimalusest ja pesumasinast. Kuid Jumala head inglid saatsid meile maailma eri paikadest sõpru, kes abi pakkusid.

Suure töö algus
Juulis 1998 korraldasime lastele kuuajalise laagri Saaremaal tühjana seisvas Tumala mõisas. Laagrist tagasi tulnud, ei tahtnud paljud tänavale tagasi minna ja küsisid, kas nad võiksid kiriku keldris magada. Keldris, kus polnud aknaid ega kütet, elektrijuhtmed olid põlenud ja põrandal oli vesi.
Üritasime kokku leppida mingites reeglites ja andsime lastele kiriku võtmed. Meie poolt oli toit ja tagasihoidlik elamine, lapsed lubasid meid aidata koristustöödel ja kiriku taastamisel. Aastatel 1998–2001 elas kiriku keldris alaliselt 5–6 tänavapoissi.
Nemad raiusid kirka, suure vasara ja kangi abil kiriku meetripaksusest seinast lahti viie meetri kõrgused aknad. Ka lõhkusid nad keldrist välja nõukogude ajal sinna valatud betoonpõranda ja süvendasid keldrit umbes 60 sentimeetrit. Samad poisid puhastasid ka kahe aasta jooksul kiriku koridorid ja saali nõukogudeaegsest õlivärvist (väikese pahtlilabidaga ja 0,5 m² päevas) ja kandsid kiriku keldrist välja ehitusprahi.
Avo Üprus on öelnud, et need poisid ehitasid kirikut nii hoonena kui ka enese sees. Tegelikult ehitasid nad ka kodu paljudele lastele. Mitu aastat elas poistega koos keldris vanglast vabanenud Sergei Korobkin, kes oli meile suureks abiks ja on nüüdseks koguduse ajaloos legendaarse kuulsusega. Kauemat aega Peetelis olnud inimesed kutsuvad kiriku peasissekäigu juures olevat koridori siiani Korobkini koridoriks.

Kirikusse elama
1998. aasta lõpus otsustas koguduse juhatus koos lastetöötegijatega, et päevakeskusest meie tööks enam ei piisa, sest lapsed läksid igal õhtul tagasi tänavale ja meie oma koju. Pakkusime lastele välja võimaluse, et need, kes on nõus koolis käima ja reeglitest kinni pidama, võivad elada kirikus teisel korrusel asunud endises õpetaja korteris, kus oli siiani töötanud päevakeskus.
Jaanuaris 1999 tulid kaks tüdrukut ja ütlesid, et nemad on nõus. See oli lastekodu algus. Neid lapsi, kes tahtsid kirikusse elama tulla, lisandus kogu aeg – sügiseks jäid ruumid kitsaks ja ainuke koht kirikus, kuhu sai magamistubasid juurde ehitada, oli kiriku koorirõdu. Oktoobris 1999 valmisid sinna kaks magamistuba ja duširuumid ning aasta lõpuks elas Peetelis 12 last.
Tegime jätkuvalt ka tänavatööd. Päevakeskuse töö jätkus kirikusaalis, koridorides ja kiriku keldris. Lapsi, kes päevakeskust regulaarselt külastasid, oli 20–25. Toitu valmistasime lastekodus ning jagasime kirikusaalis ja koridorides. Kuna tänavalt tulnud lapsi ei olnud võimalik pesta lastekodu ruumides, ehitasime kiriku peaukse kõrvale uue duširuumi ja WC.
Meie suur unistus oli korda teha ka kiriku 400 m2 suurune soklikorrus ning rajada sinna päevakeskus ja turvakodu vanemliku hoolitsuseta lastele. 1999. aasta lõpus alustasid keldris elavad suuremad poisid sinna nõukogude ajal ehitatud laoruumide lammutamist ja põranda süvendamist.
Juuni lõpuks oli viimane praht välja viidud ning juulis 2000 kirjutasime alla ehituslepingule summas 1,8 miljonit Eesti krooni. Otsus lepingu allakirjutamiseks ei tulnud kergelt. Ehitusfirma oli nõus lepingu sõlmima, kui oleme teinud esimese osamakse 200 000 krooni. Just selline summa oli kogunenud ühe meid toetava organisatsiooni pangaarvele ning nad olid nõus andma kogu raha esimeseks sissemakseks.
Pärast lepingu allkirjastamist andsime sellest teada sõpradele, kes olid meid toetanud, ja peagi hakkasid laekuma annetused Saksamaalt, Rootsist, Norrast, Soomest, Hollandist, Šveitsist, Taanist, Suurbritanniast, Kanadast, Uus-Meremaalt, USAst ja ka Eestist. Üheksa kuu pärast oli remont tehtud ja kõik arved tasutud.
1. aprillil 2001 pühitses piiskop Einar Soone vastvalminud tänavalaste päevakeskuse ja turvakodu ruumid. Sel pidulikul päeval oli kohale tulnud palju häid inimesi mitmelt maalt ja Peeteli kiriku saalis loeti Piiblit kaheksas keeles. Soklikorruse remont koos drenaaži väljaehitamise ja kiviparketi paigaldamisega kirikuhoovi maksis kokku ümmarguselt 3,1 miljonit krooni ning kõik kulud kaeti eraisikute, organisatsioonide ja ettevõtete annetustega.
Tänu annetustele on kirikusaal saanud aknad, korda on tehtud kantseleiruumid, leerisaal, pühapäevakooli ruumid, käärkamber, kirikuteenija tuba, rajatud uus katlamaja ja küttesüsteem ning valmistatud uued kirikupingid.
Aastate jooksul on sotsiaalkeskusest pikemat aega toetust saanud üle 250 lapse. Praegu elab Peeteli kirikus 11 last, kes käivad siit koolis. Päevakeskuse ja õppetoetusprogrammi kaudu saab regulaarselt abi veel 35 last. Ligi 90 lastega perekonda saab iga kuu kaks korda korraliku toidupaki ja koos nendega on abi saavate laste arv tunduvalt suurem.

Valikud kaalukausil
Olen siia kirja pannud palju numbreid. Õigem oleks kirjutada küll sellest, mida tundsime siis, kui lastekodu ukse taha tuli ühel talveõhtul 1998. aastal 11-aastane Kopli liinidel elanud tüdruk, kes ütles, et on nõus kooli minema, kui ta kirikusse elama võetakse. Ja sellest, et ta oli seda võimalust neli kuud kaalunud ning kooli tuli tal minna esimesse klassi. Täna elab ta oma korteris ja töötab ühe Tallinna kesklinna toitlustuskoha köögis.
Või hoopis sellest, kuidas lapsed magasid 1998. aasta sügisel mitu kuud kiriku põrandal. Sest pärast seda, kui nad olid aknad lahti raiunud, pidi ju keegi valvama akendeta kirikut, sest meie läksime koju. See oli laste ettepanek.
Millest veel? 11-aastasest tüdrukust, kelle leidsime elamas maa-aluses soojatrassis, voodiks puust lauad ja katuseks metallist luuk. Ta mõtles ligi pool aastat, enne kui otsustas, et tahab elada kirikus ja koolis käia. See tütarlaps elas Peetelis kokku kaheksa aastat. Praegu elab ta koos kahe lapse ja abikaasaga oma kodus. Meie sõbrad, keda Jumal on Peetelisse saatnud ning tänu kellele on see kõik võimalikuks saanud, on olnud baptistid, õigeusklikud, nelipühilased, adventistid, anglikaanid, luterlased, metodistid ning paljud inimesed ja organisatsioonid, kes ei pea ennast seotuks ei usu ega ühegi kirikuga.
Ma ei ole teadlikult kirjutanud siia ühegi annetaja nime ega ka nende inimeste nimesid, kes Peeteli meeskonnas koguduse taastamisel või vanemliku hoolitsuseta laste kasvatamisel pikki aastaid tänuväärset tööd on teinud. Neid inimesi, keda Jumal on oma töös kasutanud ja Peetelisse saatnud, on olnud niivõrd palju ja kedagi ei tohiks nimetamata jätta. Need inimesed on teinud oma tööd suure armastuse ja vastutustundega ning nad kõik vääriksid äramärkimist ja tänu. Olen kindel, et kõik need head teod on Jumala juures kirja pandud.
Võimalus Peeteli meeskonnas kirikuhoone taastamisel osaleda on olnud eriline kogemus ja suur rõõm, kuid veelgi suurem rõõm ja õnnistus on olnud näha paljude Peeteli kirikust toetust saanud laste ja ka täiskasvanute elus toimunud positiivset ja vahel lausa imelist muutust.
Meil kõigil on väga hea meel, et taastatud Peeteli kirik on koguduse teenistuses ja samal ajal on kirikuhoone olnud juba 20 aastat ja on jätkuvalt väga hea töövahend pakkumaks vaesuses ja ebasoodsas kasvukeskkonnas elavatele lastele turvalist õpi- ja elukeskkonda. Tööd hoone korrastamiseks jätkub veel pikaks ajaks ja neid lapsi, kes tänases Eestis toetust vajavad, on palju rohkem, kui julgeme endale vahel tunnistada.
Täname Jumalat armu ja õnnistuse ning kõikide heade inimeste eest, keda ta Peetelisse on saatnud, ja kõigi laste eest, kes on Peeteli kirikust abi saanud ning vajadusel siin endale kodu leidnud. Oleme tänulikud ka kõikidele inimestele ja organisatsioonidele, kes on toetanud Peeteli lapsi ja aidanud kaasa Peeteli kiriku taastamisel.
Mati Sinisaar,
Tallinna Peeteli koguduse juhatuse esimees,
Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse direktor

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid.
(Ps 98:1)