Esileht » Arvamused » Kolumn »

Peeglike, peeglike seina peal …

10.09.2014 | | Rubriik: Kolumn

Vaatasin möödunud nädalal veebist Raimo Ülavere e-kursust «Kuidas anda ja saada tagasisidet?» ning lisaks teada-tuntud tõsiasjadele leidsin sealt mõnegi värske vaatenurga ja nõuande. Näiteks see, et negatiivse tagasiside andmise puhul tuleks loobuda klassikalisest hamburgeri-meetodist (kõigepealt kiida, siis noomi ja lõpuks jälle kiida).
Negatiivse ja positiivse tagasiside mõju inimesele on üldjoontes 3 : 1 ning suure tõenäosusega jääb domineerima esimene. Kui seda aga tasakaalustamiseks pikkida positiivsete sõnumitega, siis devalveerub pigemini tunnustus – järgmisel korral, kui ülemus hakkab töötaja saavutustele või kompetentsusele viitama, tõmbub viimane pingule: «Ei tea, millega ma jälle hakkama olen saanud?»
Pigem tasub tagasisidestajal küsida, kas kriitika on antud juhul üldse hädavajalik ja edasiviiv või on võimalik aidata inimesel jõuda selleni, et ta ise oma äpardused, nende põhjused ja saadud õppetunnid sõnastab. Kuna aga päris ilma kriitikata ei saa, siis tuleb seda vajadusel anda keerutamata ja kiitusega leevendamata. Uuringud näitavad, et just niimoodi eelistavad ka tagasiside saajad kriitikat vastu võtta: öeldagu otse!
Õpetades praktilist teoloogiat EELK Usuteaduse Instituudis, olen püüdnud üliõpilastel aidata endas arendada oskusi mõtestada, eesmärgistada, juhtida, analüüsida ja reflekteerida oma tegevust ja õpinguid, professionaalset ja vaimulikku arengut. Tagasi- ja edasisidestamisel on selles protsessis oluline koht. Kuidas (tulevase) vaimuliku või koguduse töötegijana koguda, vastu võtta, tõlgendada ja kasutada peegeldusi ja tagasisidet?
Erinevatel välistel ja sisemistel põhjustel on see üsnagi keeruline. Esiteks, potentsiaalsed tagasiside andjad on üsna polariseerunud. Iga vaimulikku ümbritseb teatav hulk jüngreid või järgijaid, kelle jaoks me oleme vaieldamatud autoriteedid ja arvamusliidrid. Skaala teises otsas on nii netikommentaaridest kui päriselust tuntud «eesti mehed», kelle jaoks kogu «juudijumala» ja «kirikupappide» värk on mõttetu või suisa ohtlik.
Kuna Eesti ühiskonnas on valdav religiooni- ja kirikuteemaline võhiklikkus, siis on vaimulikul kiusatus väljastpoolt kirikut tulevad hinnangud kui ebakompetentsed kõrvale panna. Või siis käsitleda negatiivset tagasisidet vaimuliku suhtlemiskultuuri ja töömeetodite suhtes rünnakuna kiriku, evangeeliumi ja Jumala enda vastu.
Mis puudutab tagasisidet kolleegidelt ja vaimulikelt ülematelt, siis on see pigem juhuslikku laadi kui süsteemne, regulaarne ja läbimõeldud. Jah, viimastel aastatel on suurenenud kiriklike autasude ja nende saajate hulk, valitakse aasta vaimulikke ja töötegijaid, mis kindlasti aitab tõsta motivatsiooni ning märgata ja eeskujuks seada tublisid ja häid. Kuid selleni, et piiskopid või praostid regulaarselt (kord või paar aastas) koos vaimulikega analüüsiksid nende tugevusi ja nõrkusi ning õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, on ilmselt veel kasvuruumi.
Niisiis tuleb vaimulikul endal sagedamini peegli ette astuda ning võtta vastutus temale suunatud tagasiside kogumise, selekteerimise ja analüüsimise eest – eristada konstruktiivset kriitikat mõttetust lahmimisest ja asjalikku tunnustust meelitamisest ning neid oma arengus ja kiriku teenimisel maksimaalselt ära kasutada.
Üks Raimo Ülaverelt pärit nõuanne, mida julgen soovitada nii vaimulikele kui kõigile teistele, on ise paluda tagasisidet – niiviisi ei taba see meid ootamatult ja üllatavalt. Võid teha nimekirja kümnest inimesest, kelle arvamust hindad ja kelle usaldusväärsuses sa ei kahtle, ning paluda neil kirjeldada oma tugevusi ja nõrkusi: mis on need tegevused, millele peaksin pühenduma senisest rohkem, ja need, mida peaksin vähendama või hoopistükkis vältima?
Viimaks – meelega ei alustanud ma sellest – tagasiside Jumalalt. Loomulikult võib Jumal kõnelda ja kõnelebki meiega inimeste, nii sõprade kui vaenlaste kaudu. Teisalt: Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab. (1Kr 4:3–4)
Enese andmine Jumala kohtumõistmise ja armu hoolde vabastab vastukäivate rolliootuste, arvamuste ja hinnangute käes visklemisest, kuid eeldab tema tahte otsimist ja talle kuuletumist – mitte üksnes elu murdehetkedel, vaid igal päeval ja igas olukorras.

Tiitus,Marko

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)