Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Peatükke teoloogia ja kiriku ajaloost: Surnud on elavad, elavad on surnud

30.11.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Hiljuti ilmus Johannes Esto Ühingu väljaandena Uku Masingu tõlge Philippose evangeeliumist. Nagu Tooma evangeelium, nii avaldati seegi varakristlik teos esmakordselt Usuteaduse Instituudi toimetiste sarjas ilmunud kogumikus «Studia ecclesiastica Orientalia» 1986. aastal. Uustrüki eessõna autor, Usuteaduse Instituudi õppejõud Jaan Lahe tutvustab seda evangeeliumi Eesti Kiriku lugejaile.

Vaimsetest asjadest, asjadest, mis jäävad teisele poole argitõeluse piire, saab rääkida sümbolite ja piltide kaudu. Pole siis ime, et ka kõik religioonid kasutavad sümboli- ja pildikeelt. Kuna asjad, millest religioonides kõneldakse, on argisest erinevad, kummalised, ebatavalised, st pühad, siis on ka pildid, mida neis kohtab, sageli kummalised ja paradoksaalsed.

Nii räägitakse näiteks ühes 2. sajandist pärinevas varakristlikus laulus Jumalast, kes on Isa, kuid kes toidab oma lapsi rinnaga nagu ema. See pilt võib tunduda kummaline, kuid ometi on hõlpsalt taibatav, mida sellega öelda tahetakse. Oleme harjunud rääkima Jumalast kui Isast ja kirikust kui emast, kuid olles kogu elu allikas ja kõige ülevalpidaja, toimib Jumal otsekui oma lapsi toitev ema.

Loomulikult ei ole see, mis juhtub Jumala ja inimese vahel, väljendatav ühegi inimliku sõnaga, mis on juhtuva suhtes ikkagi nagu kujutis vaskpeeglis (1Kr 13:12), kuid sümbol või pilt annab meile võimaluse seda natukenegi taibata või aimata. Sugestiivne ja meeldejääv pilt suudab teha seda ka palju mõjuvamalt ja vahetumalt kui ükskõik milline ratsionaalne seletus.

Ent seletusedki on «sümbolid», sest need ei kopeeri meelelise maailma piiride taha jäävat «vaimulikku reaalsust», vaid üksnes vihjavad sellele. Selles mõttes on sümbolid ka kõik dogmad ja teoloogilised teooriad.

Üks kujundirikkamaid varakristlikke teoseid on Filippose evangeelium, mis pärineb nagu Tooma evangeeliumgi Nag Hammadi «gnostilisest raamatukogust» (vt J. Lahe. Ärgu lakaku otsija otsimast. Eesti Kirik nr 40 28. september 2005, lk 6). Erinevalt viimasest on aga Filippose evangeelium kindlalt gnostiline teos ning esindab valentiniaanide koolkonda.

Filippose evangeelium – valentiniaanlik teos

Nagu varane kristlus tervikuna ei olnud ühtne, vaid hõlmas suurt hulka erinevaid suundi ja koolkondi, nii jagunes arvukateks koolkondadeks ka kristlik gnoosis. Üks mõjukamaid neist oli valentiniaanide koolkond, mille rajas 2. sajandil elanud kristlik õpetaja Valentinos, kes tegutses esialgu Egiptuses (sealt ta ka pärines), hiljem aga Roomas.

Tema või tema õpilased visandasid suurejoonelise teoloogilise süsteemi, mis kirjeldab universumi ajalugu jumaliku naisolendi Sophia (Tarkuse) langusega alguse saanud mitmevaatuselise draamana, mille käigus tekib materiaalne maailm (see tekib jumaliku olendi languse tagajärjena) ja meie planeeti asustav inimkond.

Maailmadraama lõpus taastatakse rikutud kosmiline harmoonia, materiaalne maailm lakkab olemast ning inimesse sattunud vaimne element (ka see on sattunud inimesse jumaliku olendi languse tulemusena) lunastatakse, st juhitakse tagasi oma lähtekohta, milleks on pleroma (kr ‘täius’) ehk vaimsetest olenditest koosnev jumalik maailm. Lunastajaks on seejuures Jeesus, kes teeb inimese teadlikuks tema olukorrast, st sellest, et ta on kehasse vangistatud vaim, ning kes viib aegade lõpul ka lunastatud hinged tagasi nende algkoju.

Sarnaseid ideid kohtab teisteski gnostilistes koolkondades, kuid valentiniaanlikul gnoosisel on siiski oma eripära. Nii on valentiniaalsusele iseloomulik kujutlus, mille järgi jumaliku maailma moodustavad vaimsed olendid – aioonid (kr ‘ajastu, igavik’) – emaneeruvad ehk voolavad jumaluse sügavusest välja paaridena, kuhu kuulub üks mees- ja üks naissoost aioon.

Nende ühendust kujutletakse püha abieluna (kr hieros gamos) ning usutakse, et nii nagu igal aioonil on oma vastassoost partner, on ka inimesel oma vastassoost taevane teisik (kr eikon ‘kujutis, peegelpilt’), kellega hing (teda kujutletakse naisolendina) pärast surma ühineb. Nõnda taastatakse olemise algne terviklikkus.

Teine valentiniaanidele iseloomulik joon on inimkonna jaotamine kolme kategooriasse. Esimesse rühma kuuluvad need, kellel on gnoosis (nende kohta kasutatakse nimetust «vaimsed», kr pneumatikoi). Teise rühma kuuluvad tavalised usklikud (neid nimetatakse «hingelisteks»), kelleks valentiniaanid pidasid «suurkiriku» kristlasi. Kolmandasse rühma kuulusid aga paganad, kellel puudus nii gnoosis kui ka usk (neid nimetasid valentiniaanid «lihalikeks»).

Suurkirik heitis Valentinose oma ridadest välja, millega tollase mõtteviisi järgi oli välistatud õndsus nii talle kui tema mõttekaaslastele. Valentinos oli seevastu «suurkiriku» suhtes tolerantsem. Ta uskus, et õndsaks võivad saada ka «suurkirikusse» kuuluvad usklikud. Ainult et neile saab osaks teatud «madalama astme õndsus» ühes paljudest taevastest. Nag Hammadi käsikirjade hulgast on leitud veel teisigi valentiniaanliku päritoluga teoseid.

Senitundmatu evangeelium

Nag Hammadi Filippose evangeelium on üks neist varakristlikest teostest, mis sai lugejatele kättesaadavaks alles tänu Nag Hammadi käsikirjade avastamisele. Tõsi, juba Salamise piiskop Epiphanios (4. saj) kõneles Filippose evangeeliumi olemasolust ja tõi sellest evangeeliumist ära ühe pika tsitaadi, kuid seda tsitaati ei leidu Nag Hammadi Filippose evangeeliumis.

Filippose evangeeliumi on maininud ka mitu teist varakristlikku autorit (Konstantinoopoli Timotheus, Bütsantsi Pseudo-Leontius), kuid ka nemad ei ole toonud andmeid, mis lubaksid väita, et tegemist on sama teosega, mis avastati Nag Hammadi käsikirjade hulgast. Seega on Filippose evangeeliumi näol tegemist senitundmatu evangeeliumiga.

Evangeelium – aga mis mõttes?

Nagu Tooma evangeelium, nii erineb ka Filippose evangeelium oluliselt kanoonilistest, st Uude Testamenti kuuluvatest evangeeliumidest. Ta ei sisalda Jeesuse sõnu ja tegusid nagu kanoonilised evangeeliumid, kuid ta ei ole ka Jeesuse ütluste kogumik nagu Tooma evangeelium. Ta ei ole ka Jeesuse ja jüngrite dialoogina ülesehitatud traktaat, nagu seda on mitu teist gnostilist evangeeliumi.

Ometi loetakse aga ka Filippose evangeelium Uue Testamendi apokrüüfide hulka, st varakristlike teoste hulka, mis on mõjutatud Uuest Testamendist, kuid ei kuulu sinna. Kuid kui enamik Uue Testamendi apokrüüfe matkib ka vormiliselt Uues Testamendis esindatud kirjandusžanre (neid on kokku neli: evangeelium, apostlite tegude raamat, kiri ja ilmutusraamat), siis on Filippose evangeelium evangeelium vaid selles mõttes, et tema sisuks on evangeelium ehk Jeesuse Kristuse kaudu maailma tulnud rõõmusõnum – sõnum lunastusest.

Selle sõnumi üle mediteeritakse ka Filippose evangeeliumis, mis ei ole ühtne teoloogiline traktaat, vaid pigem kogumik aforismidest, piibliseletustest, võrdpiltidest ja tähendamissõnadest, mis on ühendatud vaid märksõnade ja teatud teemagruppide kaupa. Filippose evangeeliumi uurijad Hans-Martin Schenke ja Uwe-Karsten Plisch oletavad, et evangeelium sisaldab väljakirjutusi ühest või mitmest tänaseni mittesäilinud varakristlikust teosest.

Evangeeliumi tekkeaeg ja tekkekoht

Kuna Filippose evangeelium eeldab Valentinose gnostilise koolkonna olemasolu, siis ei saa ta olla tekkinud enne 2. sajandi lõppu. Valentinos tegutses Roomas umbes aastatel 138–158 ning ajaks, kui Filippose evangeelium kirjutati, pidi olema tema koolkond juba välja kujunenud ja laiemalt levinud. Filippose evangeeliumi uurija Wesley W. Isenberg paigutab evangeeliumi tekkeaja 3. sajandisse, kuid uurijate enamus on seisukohal, et Filippose evangeelium on kirjutatud siiski veel 2. sajandil.

Et Filippose evangeelium on kirjutatud kreeka keeles ja tõlgitud siis kopti keelde, selles ei kahtle keegi, kuid kuna evangeeliumis esineb rohkesti sõnamänge, mis on mõistetavad vaid süüria keele taustal, siis on oletatud, et teos ei ole tekkinud Egiptuses, vaid Süürias, st samas piirkonnas, kus Tooma evangeelium.

Filippose evangeeliumi teoloogia

Hans-Martin Schenke on öelnud, et Filippose evangeeliumist ei ole võimalik tuletada mingit ühtset teoloogiat. Erinevalt gnostik Valentinosest ei esita see evangeelium mingit teoloogilist süsteemi (aga eeldab Valentinose süsteemi tundmist), kuid ikka ja jälle korduvad Filippose evangeeliumis teatud teoloogilised teemad.

Sellised teemad on näiteks Aadam, Eeva, paradiis ja pattulangemine, surma päritolu, surm ja ülestõusmine, Kristuse missioon ja tema kaudu maailma tulnud lunastus ning sakramendid. Viimastele pööratakse Filippose evangeeliumis erilist tähelepanu.

Kõik sakramendid on üks

Tänapäeval erinevad kirikud lisaks muudele õpetuslikele arusaamadele ka selle poolest, mitut sakramenti nad tunnistavad. Nii on näiteks luterlikus kirikus vaid kaks sakramenti: ristimine ja armulaud, roomakatoliku ja õigeusu kirikus aga seitse sakramenti. Varases kristluses ei olnud sakramentide arv kindlaks määratud ja nende arv (st 7) kujunes välja alles kõrgkeskajal ning fikseeriti kiriku poolt veelgi hiljem (Firenze kirikukogul 1439. a).

Filippose evangeelium räägib viiest sakramendist: ristimisest, salvimisest, euharistiast (st armulauast), lunastusest (kr apolytrosis) ja pulmakambrist. Kõige tähtsamaks sakramendiks on Filippose evangeeliumi järgi pulmakamber. Nimekas gnoosise uurija Kurt Rudolph oletab, et see sakrament kujutas rituaalselt inimese lunastust ning oli ilmselt teatud laadi surisakrament salvimise ja retsitatsioonidega.

«Pulmakambri sakramendi» mõte oli tõenäoliselt kujutada ja samas ka kindlustada inimhinge surmajärgset ühinemist tema taevase teisikuga, mis pidi toimuma «taevases pulmakambris». Sel kombel matkis inimhing jumalikke olendeid (aioone), kes olid omavahel samuti pühas abielus. Kuid Filippose evangeeliumi § 68 öeldakse, et kõik sakramendid on «üks müsteerium».

Elu ja surm

Nagu Uues Testamendis, nii on ka Filippose evangeeliumis palju juttu elust ja surmast. Selles maailmas kuuluvad need lahutamatult kokku (§ 10), kuid ometi ei kuulu surm olemuslikult sellesse maailma, vaid on tulnud koos pattulangemisega.

Filippose evangeeliumi järgi põhjustas surma Aadama ja Eeva eraldumine teineteisest (§ 71 ja 78), st algse meesnaiseliku ühtsuse purustamine. See on analoog jumaliku olendi Sophia eraldumisele oma meespartnerist, mis põhjustas kosmilise draama. Kuid surm ei ole lõplik, sest ristimise kaudu tõuseb inimene surnuist üles, st muutub elavaks.

Kehtib aga ka vastupidine – pagan ei saa surra, sest ta pole elanudki. Usklikku ähvardab seevastu oht surra (§ 4), st usust ära langeda (vrdl «teine surm» Ilm 20:14). Piir elu ja surma vahel on seega habras, aga ta on ka mitmetähenduslik, sest Filippose evangeeliumi järgi võivad elavad osutuda surnuteks ja (sellele maailmale) surnud elavateks.

Teos, mis ärgitab mõtlema

Filippose evangeelium ei ole kerge lektüür ja tema mõistmiseks ei piisa ka sellest, kui meil on eelteadmised gnoosisest. Paljud evangeeliumis leiduvad pildid ja kujundid on väga mitmemõttelised ja osa neist jääbki hämaraks ja mõistatuslikuks.

Sellisena peaks aga Filippose evangeelium meid provotseerima, ärgitama küsima, milline sõnum on meile neil ligi kaks tuhat aastat tagasi elanud inimestel, kellega meid seob küll enesenimetus «kristlased» (sest valentiniaanid nimetasid end just nõnda ja seda juba ajal, mil nimetus «kristlased» ei olnud veel ristiusu järgijate enesenimetusena üldlevinud), kuid kelle usk erineb meie omast väga palju.

Jaan Lahe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)