Peapiiskopid on öelnud

Eesti Kirik pakub lugemiseks kokku kogutud killukesi, mida on kirja pannud EELK peapiiskopid. Head lugemist!

Jaan Kiivit sen (27.2.1906–3.8.1971; peapiiskopina ametis 1949–1967)
Kogudus ei ole mingi kinnine ühing, kuhu inimesi samade vaadete ja veendumustega, sama maitse ja elustiiliga vastu võetakse. Kui vankumatuks keskuseks ei ole Jeesus, kelles leitakse üksmeelt, siis võib mõnikord tekkida koguduste elus ka isemeelest tingitud raskusi. /—/
Üldiselt tuleb avaldada suurt ja sügavat tunnustust töötegijatele, kes sageli rasketes töö-, palga- ja korteritingimustes on olnud ustavalt omal kohal ja täidavad oma ülesandeid endastmõistetava truudusega. Oma südame kutsele järgnedes on nad käinud Issanda järel ja tema tahet küsinud ja seda täitnud.
Kui kirjutatakse kord meie rahva ajalugu nende pärastsõjaaegsete aastate kohta, siis erapooletu vaatleja võib küll märkida seda kirikurahva tüsedat tööd ja tema vaimulikkude osa, kui sellest ka vaikides on mindud ja minnakse mööda. (Aruandest kirikukogule, 1967)

Alfred Tooming (5.7.1907–5.10.1977; 1968–1977)
12. oktoobril 1967 valis Kirikukogu mind peapiiskopiks. See kõrge tiitel tundub mulle ebasobivana. Oleme väike kirik, pole ju teisi piiskoppe. Tundub, et on tehtud viga, ülepakkumine, mille parandamine on nüüd raske. /—/
Meie ajastul on kirik vaid sallitav pahe. Vaimulike keskmine iga on kõrge. Noori on tulnud, neile on proovikiviks kokkupuuted rahandusosakonnaga ja ateistliku agitatsiooni rünnakuga. Ometi on meie kirikus häid noori õpetajaid, kes töötavad suure andumusega, see rõõmustab ja kasvatab lootust.
Kaheksa aastat on möödas, mil võtsin oma töötoaks kabineti konsistooriumi majas. Mõtted rändavad neljakümne ühe aastasele teele. Pole kahetsenud, et kord alustasin Tartus õppimist, ilma et selleks ainelisi võimalusi oleks olnud.
Meie kirikut hinnatakse Luterliku Maailmaliidu juhtkonnas. Hoiame oma vahenditega korras kirikuid, ehitame sõja ajal põlenud torne ja uusi eluruume õpetajatele. Usun, et Issand on tegev ka meie ajas ja kasutab meid oma majapidamises.
68 eluaastat on seljataga. Pilgud suunduvad minevikku, mõtted otsivad jälgi mitmesugustest aegadest. Kas me keegi täit mõõtu välja anname oma töös, see on omaette küsimus. Usun aga, et Jumal mind on oma töösse kutsunud, ta on kõik kitsaskohad katnud ja lubanud mul matkata elumaanteel. (Elulookirjeldus aastast 1975)

Edgar Hark (8.10.1908–23.10.1986; 1978–1986)
Mõnigi kord me püüame kõigest väest, rabeleme, teeme enda arvates kõik, mis võimalik, et meie töö korda läheks – ja ometi ta ei õnnestu, on olnud nagu asjatu. Midagi on jäänud puudu. Et meie töö korda läheks, selleks vajame üht erilist väge: Jumala armu ja õnnistust. Sest ainult Jumala armust saame olla õiged emad ja isad, Jumala armust ustavad õpetajad ja sõnakuulutajad, Jumala armust ka ustavad töötegijad ükskõik mis alal. (Et oleks rahu. 1990)

Kuno Pajula (11.3.1924–26.11.2012; 1987–1994)
Kaasaegses ühiskonnas, kus hea elu näib olevat ainsaks sihiks, mille poole püüda, ei ole kirikusse kuulumine eriti populaarne. Õpetajadki tunnevad end rohkem tippjuhtide kui hingekarjastena. Konkurentsi hirmu neil ei ole, sest kiriku põhikirja paragrahv 48 ütleb: «Kogudusel on ainult üks koguduse õpetaja.»
Aga see «ainult üks» annab õpetajale nii võimaluse segamatult oma tööd teha kui ka mängida kirikuvürsti, kes ei tunnista teiste seisukohti ega kriitikat. Evangeelses luterlikus kirikus võiksime nende asjade peale rohkem mõelda ning usupuhastajad eeskujuks võtta. Kindlasti mõjub kirikule hästi see, kui ta liikmete usk oleks tegev armastuse kaudu, nad ei tüdiks tehes head, olles nõnda eeskujuks nendele, kes Kristust ei tunne. (Eesti Kirik 15.8.2007)

Jaan Kiivit jun (19.2.1940–31.8.2005; 1994–2005)
Ärgem petkem ennast. Pole tähtis, kas tunneme endid õigete või patustena, pöördunute või jumalatutena – Jumal vaatab meie südamesse. Tõelise õiguse saame leida ainult ühenduses Kristusega, pattude andeksandmises. Olen kuskilt lugenud, et ainsad, keda Jumal kasutada ei saa, on enesega rahul olevad inimesed. Neid aga, kes ei ole endaga rahul, aitab Kristus – et Jumal oleks nendega rahul. Kas pole see põhjus rõõmuks ja tänuks? (Tõde teeb vabaks. 1999)

Andres Põder (22.11.1949; 2005–2014)
Me teame, et me ei ela oma elu ega tee oma tööd iseenese tarkusest ja jõust, vaid Kristuse antud volituse ja meelevallaga. On ajalikke asju, mis kaovad, ja inimlikke impeeriume, mis hävivad. Kristuse kuningriik ja need, kes sellesse kuuluvad, aga ei hukku. Seepärast on ka kõik kutsutud sellesse riiki, seda riiki ehitama ja esindama – ka demokraatia kaudu, mis oma algupäralt pole midagi muud kui teokraatia – Kristuse valitsus, armastuse ülemvõim. (Taevakuninga rahvas. 2014)