Peapiiskopi valimistest juristi pilgu läbi

Olime osalised kahe kirikukogu saadiku arutlusel teemal, kelle poolt peaksid nad kirikukogul peapiiskoppi valides oma hääle andma.
Saadikud leidsid, et on seotud sinodi otsusega ehk on kirikukogul sunnitud hääletama selle peapiiskopikandidaadi poolt, kes sinodil enam hääli sai.
Toimetus soovib teada, kas tõesti on kirikukogu saadikud seotud sinodil toimunud hääletusega. Mis sunnib kirikukogu liiget sinoditel kandidaatide hääletamisel enim hääli saanud inimese poolt hääletama?
Küsisime neid küsimusi kirikukogu abijuhatajalt ja õiguskomisjoni liikmelt Urmas Arumäelt, kellele langeb EELK XXIX kirikukogul, mis toimub 25.–26. novembril, peapiiskopi valimiste läbiviimisel ja ohjamisel väga oluline roll, sest teine abijuhataja Tiit Salumäe ei saa peapiiskopikandidaadina valimisprotsessi juhtimisel kaasa aidata.

Olete kirikukogu ja selle juhatuse liige juba teist valimisperioodi, samuti õiguskomisjoni liige ja selle esimees. Kas selle aja jooksul on nii kaalukat küsimust päevakorral olnud?
Urmas Arumäe: Täpsustan, et õiguskomisjoni esimees ma selle valimisperioodi ajal ei ole, sest kahetsusväärselt ei ole õiguskomisjoni tööle rakendatud, mistõttu pole olnud ka komisjoni esimehe valimisi. Selline olukord teeb muidugi muret, sest juriidilisi küsimusi, mida arutada, minu hinnangul on.
Samas puudub põhikirjas ja kirikuseadustikus kord, kuidas komisjon kokku saada siis, kui selle liikmed ise aktiivsust üles ei näita. Ma olen eelmise koosseisu õiguskomisjoni esimehena heast tahtest (sellist kohustust mul polnud) saatnud kutsed uue koosseisu õiguskomisjoni liikmetele palvega kokku saada, kuid sellele kutsele keegi ei vastanud. Kandsin olukorrast ette ka peapiiskopile – eks pall olegi nüüd tema käes.
Aga vastates küsimusele – jah, see saab olema minu kirikukogu liikmeks olemise aja kõige kaalukam küsimus, mille otsustamisel osaleda ja mille otsustamise protsessi juhtida. See muidugi ei tähenda, et n-ö tavalistel kirikukogudel arutataks ja otsustataks ebaolulisi küsimusi.

Peapiiskopi valimised on kindlasti kompleksne ja keeruline küsimuste pundar?
Formaalselt on peapiiskopi valimine kiriku juhtimise küsimus ja selle korraldamine on kirikuseadustikus detailideni lahti kirjutatud – ole mees ja vea näpuga järge. Sisuliselt on küsimus muidugi keerulisem, sest me valime endale EELK kõrgeimat vaimulikku ja ülemkarjast.
Sel korral teeb asja eriliseks (ei teagi, kas keerulisemaks või lihtsamaks) kujunenud olukord, kus valida tuleb viie väärika kandidaadi vahel, keda tahes-tahtmata saab eristada vana kooli meesteks ja uue generatsiooni esindajateks.
Seega võib nende valimiste põhiküsimuse sõnastada nii: kas me valime uue peapiiskopi (piltlikult öeldes) viieks või kahekümne viieks aastaks? See on ühtaegu nii intrigeeriv kui ka inspireeriv.
Mul oleks kirikukogu abijuhatajana ebaeetiline hakata oma eelistusi või valikukriteeriume välja näitama, kuid üldistavalt võin öelda, et mida pikem peapiiskopi ametiaja perspektiiv, seda süsteemsemad ja põhjalikumad saavad olla ettevõetavad sammud kiriku võimalikul kaasajastamisel. Mida lühem ametiaja perspektiiv, seda vähem saab ette võtta (kui üldse).

Jah, ega me siinkohal kandidaate lahkama ei hakka ja valikusoovitusi välja pakkuda ei saa. Samas on sinodid oma otsused teinud. Kui siduvad on sinodi sellekohased otsused sinoditel valitud kirikukogu liikmetele?
Moraalselt on siduvad, juriidiliselt mitte. Lisaks on ju nii, et seda, kuidas keegi kirikukogul hääletab, ei saa kuidagi kontrollida, sest isikuvalimised on salajased.
Vajab ehk üle rõhutamist, et sinodil ei valitud peapiiskoppi, vaid iga sinod otsustas ühe peapiiskopikandidaadi ülesseadmise. Praostkonna sinod teatas ülesseatud kandidaadi nime kirjalikult konsistooriumile viimase määratud tähtajaks, mis ei tohtinud olla hiljem kui viis päeva enne istungjärgu algust.
Konsistoorium registreeris ülesseatud kandidaadid nende ülesseadmise järjekorras. Tänaseks on üles seatud viis kandidaati ja sellega on sinodite otsused täidetud.
Meenutagem ka seda, et vähemalt kümnel kirikukogu liikmel on õigus seada üles oma kandidaat ja sellisel ülesseadmisel puudub igasugune puutumus sinodi otsustega.

Palun kirjeldage peapiiskopi valimistega seonduvaid põhikirja ja kirikuseadustiku sõlmküsimusi. Kas on midagi sellist silma jäänud, mis vajaks parandamist?
Vastan väga lühidalt. Peapiiskop on EELK kõrgeim vaimulik juht ja ülemkarjane, tema õigused ja kohustused on sätestatud põhikirjas ja kirikuseaduses. Peapiiskopi valib kirikukogu EELK teenistuses olevate piiskoppide või preestrite hulgast. Siiski tasub märkida, et põhikirja § 27 järgi ei ole peapiiskopi valimine kirikukogu võimkonna 12 punkti hulgas – see voli tuleb välja lugeda põhikirja muudest punktidest ja kirikuseadustikust.
Põhikirja § 28 järgi on peapiiskopil õigus peatada kirikukogu otsuse täitmine, välja arvatud tema enda peale esitatud kaebuse asjus tehtud otsus. Pole öeldud, et see käib vaid põhikirja § 27 nimetatud ja võimkonnas olevate küsimuste kohta. See on vaid üks näide, miks kiriku alus- ja sisedokumentide korrastamise uus ring tuleks ette võtta.
Tuleb rõhutada, et valimistulemuste väljakuulutamisega ei ole valituks osutunud peapiiskop automaatselt peapiiskopi ametis – valitud peapiiskop astub oma ametikohustustesse tema ametisseseadmisega (2. veebruaril 2015. – Toim.). Juhul, kui valitu on preester, ordineeritakse ta eelnevalt piiskopiks.
Kui jätame kõrvale sellised küsimused nagu: kuidas kirikukogu kokku kutsutakse; kuidas istung rakendatakse; kuidas toimub juhatamine; mismoodi toimub salajane hääletamine või kuidas kirikukogu aktid teatavaks tehakse, siis on peapiiskopi valimise keskseks õigusnormiks EELK kirikuseadustiku § 114.
Kui kandidaate on rohkem kui üks, valitakse peapiiskop istungil, mis toimub järgmisel päeval pärast kandidaatide ülesseadmise lõppemist.
Peapiiskopi ametikohale valituks arvatakse kandidaat, kelle poolt on hääletanud üle poole kohalolevatest kirikukogu liikmetest. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse kordushääletus kahe teistest enam hääli saanud kandidaadi vahel. Kui kandidaadid saavad võrdselt hääli, osaleb kordushääletusel ametistaažilt vanem.
Kui ka kordushääletusel ei saa kumbki kandidaat nõutavat häälteenamust, seatakse üles uued kandidaadid ja korraldatakse uus hääletus, kusjuures juba hääletatud kandidaate võib uuesti üles seada. Hääletustulemused kinnitab kirikukogu.

Lõpetuseks ka midagi isiklikku. Olete sellest õppeaastast asunud õppima usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppesse. Võtate asja üsna tõsiselt?
Mõned minu tuttavad arvavad aeg-ajalt, et ma olen üle õppinud, sest ühele normaal­sele inimesele ei olevat elus edasijõudmiseks vaja kahte kutseharidusdiplomit, kolme magistrikraadi ja doktorikraadi. Selles valguses tundub neljanda magistrikraadi taotlemine tõesti «liiast».
Samas on õpingud UIs minu jaoks vigade parandus – ehk siis üritus korvata seda puudujääki, millest nõukogudeaegsed üliõpilased ilma jäid. Olen konservatiiv ja mõnes küsimuses ehk lausa vanameelne, mistõttu on minu jaoks klassikalise ülikoolihariduse osaks usuõpetus ja seda lünka täidab kenasti UI kristlik kultuurilugu.
Muidugi võtan asja tõsiselt – mis mõtet on raisata oma aega asjadele, mida sa tõsiselt ei võta?
Eesti Kirik