Peapiiskopi läkitus nelipühaks ja Kristuse kiriku sünnipäevaks 31. mail 2020

Jeesus kõneles oma jüngritele: Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Jh 14:15–17

Nelipüha on üks suurtest kirikupühadest – ristikiriku sünnipäev. Nelipüha on Eestis ka riigipüha. Sellisena peaks nelipüha pisut suurejoonelisemaltki tähistama kui ainult kogudustes. Eesti kristlastel on põhjust rõõmustada, et lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale on ka Kristuse kiriku sünnipäev sama väärikalt riigipühade loendisse kantud. 

Erinevalt riigi sünnipäevast ei korraldata täna ei taevaste sõjavägede paraadi ega ka taevase Kuninga pidulikku vastuvõttu. See kõik saabub ühel päeval, kuid mitte seni, kuni meie ajalikkus kestab. Seniks on taevane Kuningas ise kohal Püha Vaimuna. Seda Jeesus meile nelipüha evangeeliumis tõotab. Ta kõneleb Lohutajast – Tõe Vaimust, kelle Isa saadab, kes jääb meie juurde ja elab meie sees.

See Lohutaja Vaim saabus esimesel kristlikul nelipühal ning ühendas kõik keeled ja rahvad kiitma ja ülistama Jumalat ühel häälel nõnda, et möödakäijad küsisid: Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju? (Ap 2:11) 

See oli märgiks, et Jumalal ei ole lemmikkeelt. Kui Eesti ühiskonnas on erinevatel keeltel üksteisest eraldamist soosiv positsioon, sest eri rahvusgrupid on elanud kaua aega küll kõrvuti, kuid mitte koos, siis Jumala riigis ei ole muud riigikeelt kui armastuse keel. Ja see armastuse keel kehtib nii Jumala riigis kui ka ajalikus maailmas, sest seda keelt osatakse mõista ja kõnelda südamega.

Armastuse keel on see, mis meid seob üheks Jumala rahvaks, üheks kristlikuks pereks ja Kristuse kirikuks, aga ka üheks ühiskonnaks siin maa peal. Sest armastus ligimese vastu tähendab ka armastust kogukonna vastu, armastust oma maa ja rahva vastu, armastust naabri vastu. Võõragi vastu! Jeesuse poolt rõhutatud armastusekäsk on universaalne. Seda saab ja tulebki mõista käsuna armastada kõiki inimesi. 

Inimene, kes ei hooli ega armasta, ei soovi otsida teistega ühist keelt. Ta tahab teadlikult rääkida erinevuste keeles selleks, et eristuda, võib-olla isegi teadlikult vastanduda.

Nelipühal taevast laskunud Jumala Püha Vaim avas aga kõigi keelepaelad kõnelema üksteise keeli eesmärgiga üksteist mõista ja üksteisest aru saada. Piirid keelte ja rahvaste, ka taeva ja maa vahel olid nelipühapäeval valla. 

Ligimesearmastuse, hoolimise ja heategude kõnet mõistetakse ilma sõnadeta. Just seda, armastuse keelt, kõneldakse Jumala riigis. Selle keele võiksime kõik omandada, et üksteisega ka ajalikus maailmas selles keeles kõnelda. Siis poleks enam muid keeli vajagi. Armastuse keel teeb meist Jumala riigi kodakondsed – ristiinimesed!

Soovin kõigile õnnistatud nelipüha ja Kristuse kiriku sünnipäeva!

Urmas Viilma,

peapiiskop