Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Peapiiskopi läkitus kogudustele jõulupühadeks ja uueks aastaks 2013

19.12.2012 | | Rubriik: Juhtkiri

Armsad vennad ja õed! Jõuluaeg paneb usuleegi meie südames taas eredalt särama: kirikud täituvad inimestega, kõikjal kõlavad jõululaulud, valdavaks saab soov jagada rõõmu ja teha head ning hinge hoovab eriline rahu.
Karjased Petlemma väljal olid esimesed, kes uskusid ingli sõnumit Päästja sünnist ja asusid teele, et ise lapsukest näha. Tagasi läksid nad Jumalat kiites, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Nende usk oli leidnud kinnitust, kuid selle usuga olid nad pannud liikuma ka Maarja mõtted, nagu kõneleb evangeelium, ning näidanud kätte suuna tulevastele aastasadadele. Nüüd kõlab kogu maailmas kutsuv jõululaul «Venite Adoremus» – «Kõik usklikud, tulge, võidutsedes tulge, rõõmuga alustage Petlemma teed …» Jõulud on eesmärgistatud usurännak.
Usku kui siseveendumust ja südamehoiakut on vahel alahinnatud ja peetud üksnes isiklikuks asjaks. Ometi sõltub inimese elus väga palju sellest, kas teised tema sõnu usuvad või ei. Usaldus on perekonna ja ühiskonna kõige väärtuslikum kapital. Kui pole usku, ei püsi pere, rahvas ega riik. «Kui te ei usu, pole teil asu,» on Piibli sügavamõttelist sõnamängu edasi andnud Martin Luther (Js 7:9). Algkeele sõna, mida siin kasutatakse, tähendab tõde, kindlust, alust ja pinnast. Usk Jumalasse on püsimine Jumala juures, mille kaudu inimene ise saab kindla põhja oma elule.
Kas me märkame alati, kui sügav on selle usu sisu? Oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks õigust elule, vabadusele ja püüdlemisele õnne poole. Kuid meenutagem, et need universaalsed, võõrandamatud inimõigused tuginevad arusaamal, et inimesed on varustatud nendega Looja poolt. Need õigused ei tulene evolutsioonist, revolutsioonist ega ühe või teise seadusandja tahtest. Inimväärikus on üleinimlik. Jeesuse sünd tuletab seda meile taas meelde. Ka meil on tema läbi lapseõigus ja osa Jumala juures! Kuulutagem ja tunnistagem siis seda suurimat inimõigust, mis meile kingitud!
Armsad õed ja vennad! Usk ja usaldus kuuluvad meie olemusse, olles meie suhtlemise ja tõetunnetuse lahutamatuks osaks, ühendades meid üksteisega ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma. «Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,» öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 11:1). See on juhtmõtteks ka algavale aastale, mis meie kirikus on kuulutatud usu aastaks. Kasutagem aega, mis meile antud, et palvetada Jumala armu ja halastuse pärast, usaldada karjaste kombel jõuluevangeeliumi ja avada oma süda Õnnistegijale Jeesusele Kristusele, et kasvada tema tundmises ja armastuses.
Johannese evangeelium räägib mehest, Jumala läkitatust, kes pidi andma tunnistust valgusest, mis on tulnud maailma, et «kõik hakkaksid tema kaudu uskuma» (Jh 1:7). Kas pole see ka meie ülesanne? «Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,» ütleb Jeesus (Mt 5:16).
Õnnistusrikkaid jõulupühi ja armuküllast uut aastat soovides

 

 

 

 

Andres Põder

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)