Peapiiskopi läkitus jõulupühadeks ja algavaks Issanda aastaks 2022

Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.                                   (Lk 2:7) 

Jeesus sündis maailma, kus tema jaoks ei olnud kohta. Jumala Poeg polnud siinilmas teretulnud! Et karjased Jeesuse sündi märkaksid, pidid inglid taevast alla laskuma ja sellest neile teatama. Taevase sõnumi võtsid vastu ka tuhandete kilomeetrite kaugusel tähist laotust jälginud hommikumaa targad. Nõnda teadsid Jumala Poja sünnist vaid Maarja ja Joosep, karjased väljal ja tähetargad võõrsil. Keegi teine sel ööl ei teadnud Jeesusest midagi. 

Maailma jaoks polnud Jeesust veel olemas. Imeline ja tähenduslik ajahetk – Jumala inimeseks sündimine – jäi veel kauaks ilmakära varju. Tühine oli oluline ja oluline oli tühine. See on meie toimeka argimaailma kummaline reeglipära tänini. Inimkonna tähelepanu paelub endiselt enim see, mis ajalikult meelelahutuslik ja erutav, igavikuliselt aga mööduv ja tühine. Meie meeled suudab siduda halvavalt ka hirm …

Viimasel ajal on koondanud endale maailma pilgud salapäraselt hirmutav omikron, koroonaviiruse uus tüvi, millel kreeka tähestikust laenatud nimi. Julgustav on pühakirjale toetuvalt tõdeda, et üks tilluke omikron ehk kreeka alfabeedi väike „o“ pole midagi sama tähestiku väeka oomega ehk suure või pika „o“ kõrval. 

Ilmutusraamatus taevasel troonil valitsev Issand annab hirmu külvavale omikronile tema ajalikku võimu tühistava hinnangu, öeldes: Mina olen A ja O [alfa ja oomega], algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. (Ilm 21:6–7) Jõuluööl maailma jaoks märkamatuks jäänud Jeesus, kellel polnud sündides kohta inimeste hulgas, on igavene võitja maiste ja ajalike murede, kannatuste, haiguste ja surma üle. 

Üks mikroskoopiline omikron ei saa lahutada meid üksteisest ega sulgeda meie ees uksi teiste inimeste, kogukonna või terve ühiskonna ees. Keegi ei tohi tunda end üleliigsena – üksiku hingena, kelle jaoks pole maailmas aset või kohta, nagu see juhtus Jeesusega jõuluööl. Petlemmas väeti lapsena inimeste hulka sündinud Jumala Poeg sidus oma ristisurma ja ülestõusmisega kõiki meid igaveseks endaga ja seeläbi omavahel. Keegi ei ole Jeesuse jaoks üleliigne, välja tõugatud või ukse taha jäetud – meie kõigi jaoks on olemas koht. Jeesus ütleb: Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! (Lk 12:32)

Kinkigu Issand Kristus, igavene A ja O, algus ja ots, meie maale ja rahvale rahu ja rõõmu ning õnnistagu Issanda aastal 2022!

Urmas Viilma,

peapiiskop