Esileht » Online » Online artiklid »

Peapiiskopi kõne lipuheiskamisel Pika Hermanni torni Eesti lipu 135. aastapäeval, 4. juunil 2019

04.06.2019 | | Rubriik: Online artiklid

Armsad sõbrad!
Täna, 135 aastat tagasi õnnistati Otepää kiriklas sinimustvalge lipp – meie tänane rahvus- ja riigilipp.
Õnnistamine tähendab Jumala hoole alla usaldamist. Kui kõneleme lipu õnnistamisest, siis laotub see õnnistus ka kõigi nende üle, kes lipu alla koonduvad. Seepärast kutsun üles kõiki lippe esimese lipu kombel kirikus õnnistama.
Õnnistus, nagu armastuski, on ilma ajalike või ajatute piirideta. Piire seavad inimesed. Jumal mitte. Temal ei ole lemmikkeelt, lemmikrahvast, lemmiksugu. Raske ette kujutada, kuid Jumalal ei ole isegi mitte lemmikjalgpallimeeskonda, rääkimata lemmikerakonnast. Jumal armastab meid kõiki ühtviisi.
Täna, lipupäeval, peaksime endalt küsima, kas sinimustvalge ühendab kogu rahva või lahutavad meid nähtavad ja nähtamatud barjäärid, piirid ja müürid?
Ise arvan, et kõige kõrgemad müürid enese ja teiste vahele on paljud meie seast rajanud oma südamesse. Tuleb olla ettevaatlik, et süda ei saaks täiesti sisse müüritud. „Ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu“, ütles Väike Prints. Mida sa aga näed või tunned, kui kogu vaate varjavad kõrged müürid…
Eesti lipp on heisatud kõrgele Pika Hermanni tippu, et ta oleks kõigile näha, nii silmaga kui südamega. Et tuules lehviv lipukangas võiks justkui õnnistava Jumala käena meie kõigi üle laotudes teha kogu Eestimaale õrna ja pika pai!
Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast, kõigeväeline
 Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)