Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Peapiiskop Urmas Viilma: kirik on liblikate ootel

20.06.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Peapiiskop Urmas Viilma ütleb meelekindlalt, et Jumal pole mingi abstraktne jõud või energia. Kätlin Liimets

Juuni esimese esmaspäeva hommikune Toompea on sedavõrd turistiderohke, et Emajõe Ateena vaikeluga harjunul tekib soov enne vestlust peapiiskopiga hetkeks palveks aeg maha võtta. Püüan selleks minna toomkirikusse. Ei õnnestu, mitu gruppi võõramaalasi tungleb uksel. Ei taha trügida.

Konsistooriumisse sisenedes leian selle, mida hetkel kultuurkristluse kantsiks muutunud kirikust leida ei suutnud: ukse sulgudes tänavamelule tervitab mind keskaegse maja jahedus ja rahu. See ei tähenda vaikelu, ent õhkkond on hoopis teine.
Lõppemas on konsistooriumi igaesmaspäevane majakoosolek, mille järel on peapiiskop reserveerinud poolteist tundi kirikulehe tarvis, et kõnelda 25 aasta tagusest olulisest otsusest tema elus ja lisaks kõigest, mis hetkel teoksil ja südamel.

Kuidas leida rahu selles rahutus maailmas?
Mida Jeesus tegi? Läks üksildasse paika palvetama. Rahutuse eest tulebki põgeneda, varjule minna üksildasse paika. Kui endast rääkida, siis üksildane paik võib tähendada lennukis istumist, kõrvaklapid peas, või seda, et oled avalikul üritusel, ent oma sisemuses mõtled või mediteerid. Kõige rahurikkamad on teel viibimise hetked.

Kui vaatad end kõrvalt, siis keda näed?
(Pikk mõtlemispaus – K. L.) See oleneb hetkest, millal sellele küsimusele vastata ja mis parasjagu elus või hinges toimub. Olen iseennast kogu aeg pidanud pisut vanemaks ja elukogenumaks, kui teised on arvanud ja see minu bioloogilise vanusega seonduks.
Võib öelda, et mul jäi noorus vahele. Selline klassikaline tudengimöllu periood, et maailm on avatud: uurin, vaatan, kogen ja katsetan – seda pole kunagi olnud. Läksin sisuliselt keskkoolipingist tööle. Mind ordineeriti diakoniks 19aastaselt. Ehk mõni arvas, et liig vara, ent ise tundsin, et olen valmis. Tagantjärele mõeldes – ega midagi poleks juhtunud, kui ordinatsioon oleks hiljem tulnud.
Tajun end põlvkond vanemate kiriku töötegijatega samas põlvkonnas olevana. Ajamõõde on kirikus teistsugune. Näiteks olin piiskopiks ordineeritud Einar Soone esimene ordineeritav. Tema ordineeris mind hiljem ka piiskopiks, olles samal ajal ka minu kirikuvalitsuse koosseisus. Kuidagi paralleelselt on kõik toimunud ehk põlvkonna jagu minust varem kirikusse tööle tulnud vaimulikkond on paljuski veel praegu ametis ja nende jaoks võiksin vanuse poolest olla lapseks. Ise tajun aga end vanema põlvkonna esindajana. Omamoodi müsteerium see aja suhtelisus. Siin kehtib väga hästi kirjakoht, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev (2Pt 3:8).

3. mail kirjutasid sotsiaalmeedias veerandsajast imekaunist aastast vaimulikuna Issanda viinamäel ehk mai alguses täitus 25 aastat diakoni ordinatsioonist. Meenutasid ka oma vaimuliku ameti eksamit konsistooriumi vanas majas toomkiriku taga. Nüüd võtad aastaid ise selliseid eksameid vastu. Mis on siiani samaks jäänud, mis on muutunud? Mis veel meenub enda eksamipäevast?
Mäletan eksamipäevast, et tajusin kogu olemusega, kui tõsine asi see oli, et see on otsustav päev kogu minu tuleviku jaoks. Tahaksin, et seda kogeksid kõik vaimulikud ka nüüd, kui nad tulevad konsistooriumi eksamile. Minu meelest on vaimuliku kutsumuse tundmine väga oluline. Sa pead iga oma ihurakuga tajuma seda. Seetõttu pole ka vaimuliku ameti eksam võrreldav tavapäraste tööintervjuudega.
25 aasta eest oli eksami sisu selline, et kandidaat kirjutas jutluse või kasuaalkõne ja sellele järgnes vestlus komisjoniga. Tänu assessor Marko Tiitusele on viimastel aastatel vaimuliku ameti eksamid ümber korraldatud. Kui vaimulik alustab pastoraalseminaris, siis toimub pro venia concionandi eksam. Üks osa sellest on kirjalik, kontrollitakse teoloogilisi teadmisi ja siis tuleb alles vestlus. Võib öelda, et künnis on nüüd natuke kõrgem. Pärast pastoraalseminari toimub pro ministerio eksam, mille sisuks on jutluse kirjutamine ja vestlus peapiiskopiga, kes otsustab ordinatsioonivalmiduse üle. Rõhuasetused on muutunud ehk filter on enne pastoraalseminari.

Milliste teoloogiliste teemadega oled nende 25 aasta jooksul enim maadelnud?
Eks need võitlused kestavad siiani. Olen teismelisena kirikusse tulnud, siis oli usk minu jaoks lihtne ja selge, tõed klaarid ja mustvalged. Ka neil õpetajatel, kes tol ajal õpetasid, oli selgus. Ajapikku on tulnud juurde pooltoone. Jumala arm on üha enam esiplaanil käsu kõrval. Tohib, ei tohi – need asjad on ju lihtsad. Aga kui vaadata ühe ja teise nurga alt, siis pole sugugi nii lihtne.
Teemad? Eks igapäevaselt kirikus puudutab enim eetikaga seonduv. Ei pea silmas viimastel aegadel tõstatunud samasooliste inimestega seotud küsimusi. Ka 25 aastat tagasi mõeldi, kuidas suhtuda abielulahutusse või kas vaimulik tohib või ei tohi lahutada. Olen ise elanud teadmisega, et abiellun ühe korra elus ja muid võimalusi pole.
Täna näeme, et on võimalik ka teoloogiliselt neile asjadele läheneda erineva nurga alt ja seda ka meie kirikus. Selles suhtes on õigus neil, kes ütlevad, et selgus võiks olla suurem. Kahtlen, kas jõuame reglementeeritud sisekordade ja eetikakoodeksiteni. Armastuse käsk, millest lähtume, sisaldab palju rohkem nüansse kui kümme lauset kivitahvlil.
Naiste ordineerimise teema tõstatus minu jaoks alles peapiiskopi valimiste eel. Sinnani oli lihtne elada, sest teadsin, et ei pea ise otsustama. Arvan, et see on paljude jaoks siiani väga lihtne just seetõttu. Selle küsimusega võitlesin. Praegu tajun, et Jumal on mulle kindluse ja rahu andnud selles osas.

Pühakiri on meile oluline. On sul lemmikraamatuid või olulisi kirjakohti, mida oled endas kandnud?
Eks need ole ajas muutunud. Nädala eest käisin Torontos emeriitpeapiiskop Andres Tauli matmas. Tema oli see, kes julgustas mind kandideerima peapiiskopiks. See oli üllatav, sest me polnud väga lähedalt seotud. Vastasin, et eks mul on veel aega, olen noor. Tema ütles, et ära põlga oma noorust, ja meenutas mulle piiblilugu, kuidas Vanas Testamendis Taavetist sai kuningas (1Sm 16:1–13). Loos lastakse Taaveti vennad prohvet Saamueli eest läbi käia ja prohvet ei anna ühegi kohta sõnumit, et tema oleks õige. Siis selgub, et on veel üks noor poiss lambakarjas. Ehk – tolleaegseid tavasid arvesse võttes – mitte esmasündinu, kõige vanem ja väärikam, polnud see, kes Jumala silmis vääris kuninga ametit.
Andres Taul meenutas mulle seda lugu ja ütles, et Jumalal on omad plaanid. Jah, sa võid olla kõige noorem, ent las Jumal otsustab. Sinu asi on anda nõusolek. See oli üks tähendusrikkamaid piiblikohti seoses praeguse ametiga. Julgustas väga ja teatud mõttes on ka üle kantav kogu varasemale vaimuliku perioodile.

Milliseid piiblitõlgendamismeetodeid oled meie vaimulike seas täheldanud? Kas see võiks olla erinevate vaadetega koolkondade tekkimise põhjus kirikus?
Ei ole kohanud ei usuteaduse instituudist ega usuteaduskonnast hariduse saanud vaimulike seas pühakirja sõnasõnalisi fundamentalistlikke tõlgendusi. Oleme ikka lähenenud kontekstuaalselt, ajalooliskriitilist meetodit mõõdukalt kasutades. Küsimus on, kus hakkame Piiblisse sisse lugema seda, mis meile endale meeldib ehk kust läheb tõlgendamise piir ja kas seda üldse on. Kas see on vaimuliku enda otsustada või peab selle piiri määrama kirik? Meie õpetuse alused on ju määratletud ka meie põhikirjas, aga ka seal on tõlgendamisruumi.

Kas ülemkarjasena oled pidanud mõnele vaimulikule ütlema, et piir on ületatud?
Ikka olen ja on ka kohti, kus piiri määrame. Siin oli juttu konsistooriumi eksamitest. Oleme mõnele vaimulikule öelnud, et kõik on tore, aga on midagi, mille pead ära korraldama. Kui see on korras, siis tuled tagasi. Seda ka siis, kui ei ole võtta paragrahvi, millele näpp peale panna. On ka ametis olevaid vaimulikke, kellega olen pidanud tõsiselt vestlema oma piiskopi autoriteedist lähtuvalt.
Perekonnaga seotud teemad on sageli need, millega peab tegelema. Eelmisel nädalal toimus piiskoplik nõukogu abielu teemadel ja jõudis sisuliselt välja piiskopi meelevalla ja autoriteedini. Selle asemel et hakata väga täpselt reguleerima abielu ja perekonnaga seotud küsimusi, leiti, et piiskopid võiksid olla ikkagi need, kes ütlevad ja otsustavad.

Juhtumipõhiselt?
Tegelikult paluti, et ametis olevad ja emeriitpiiskopid ning peapiiskopid tegeleksid nende küsimustega ja pakuksid välja lahendused. Usaldati piiskoppe kui neid, kellele ameti poolest õpetuse puhtus ja järelevalve tegemine kuulub. Ehk kardame piiskoppidena seda meelevalda vahel kasutada ja siit tuleneb tahtmine, et oleksid igasugused koodeksid.
On ka vastupidiseid juhuseid, kus öeldakse, et piiskop peab ütlema … aga kui piiskop ütleb, siis on ikkagi terve rida vaimulikke, kes arvavad, et selles küsimuses piiskop eksib, et tal pole piisavalt teoloogilist pädevust või kogemust. Seda esineb nii liberaalse kui ka konservatiivse tiiva esindajate seas.

Täpsustan abielu teemat. Kas arutasite üldist arusaama kristlikuks abielust või oli küsimuse all samasooliste kooselu teema?
Kogu kompleksteema. Sooviti, et piiskopid esitaksid ettepanekud piiskoplikule nõukogule, kuidas edasi minna. See on pigem metoodika küsimus, mitte mis on õige ja vale. Ehk siis abiellumised, lahutamised, vabaabielud, vabad suhted, kärgpered jne, seda nii vaimulike kui ka kristlaste elus üldisemalt, kuidas nendesse suhtume. Sealhulgas ka samasooliste küsimus.
Kas teeme reglementeeritud juhise või läheneme hingehoidlikult? Kui otsustame, et vaimulikul on õigus hingehoidlikult läheneda ja lahendada neid küsimusi oma koguduse liikmete seas, siis ei tohi tulla naaberkoguduse õpetaja ütlema, et sa oled valesti käitunud.

Missugune on Jumal?
(Pikk mõttepaus. – K. L.) Teooriaid on erinevaid ja tsitaate võiks palju ritta panna, aga minu jaoks on Jumal isa või vanema kuju. Hea ja mõistev vanem või isa, kellega suhestuses olen alati mina see, kes ootab, et ta mind mõistaks, ka minu patus, süüs ja eksimustes ei sulgeks ust. Olen tajunud, et ta ei ole seda teinud. Täpselt sellise lapsevanemana olen tahtnud ise käituda oma lapsega, kuigi see ülesanne pole alati kerge, eriti kui laps on teismeline.
See tähendab, et inimese suhe Jumalaga on alati isiklik. Jumal pole kummardatav abstraktne monarh, kes vaatab minu peale kui ühele pööblist. Vahel samastatakse Jumalat ka saatusega, taas on ta hästi abstraktne, mingi jõud või energia. (Meelekindlalt! – K. L.) Ei ta pole selline! Jumal tunneb mind nimepidi. See on väga isiklik suhe ja Jumalal on valmisolek olla sellises isiklikus suhtes iga inimesega. Küsimus on, kas inimene seda tahab.

Homme kaitsed usuteaduse instituudis religioonipedagoogika eriala magistritöö (lehe ilmumise ajaks on dissertatsioon edukalt kaitstud. – Toim). Mis teemal töö kirjutasid?
Alustasin 2006. aastal õpinguid religioonipedagoogika magistrantuuris. Tegelikult olin atesteeritud pedagoog 1990ndatest, võisin rahulikult usuõpetuse õpetajana koolis töötada. Põhjus oli selles, et kantslerina tekkis aeg-ajalt vajadus UIs õpetada, ent siin tekkis takistus.
Alustasin õpinguid UIs 1991. aastal sama õppekavaga, mida kasutati nõukogude ajal, ja lõpetasin 1998. Nende haridus, kes said diplomi täpselt sama programmiga õppides enne 1991. aastat, võrdsustati magistrikraadiga. Ent siis hakkas kõrgharidusmaastik muutuma, käivitus Bologna süsteem, sattusin ülemineku perioodi, kus seda haridust enam ei võrdsustatud magistrikraadiga. Instituut jäi rumalasse olukorda, kus ta ei saa iseenda haridust aktsepteerida. Sisuliselt on mul, kui töö edukalt kaitsen, kaks magistritasemel haridust, esimest ainult ei nimetata nõnda.
Magistritöö teema on „Iseseisvuse taastanud Eestis luterliku üldhariduskooli loomine Tallinna Toomkooli näitel“. Olin väga huvitatud, et toomkooli lugu saaks kirja. Tegemist on ju ka esimese luterliku üldhariduskooliga taasiseseisvunud Eestis. Kirjutasin selle töö kolme nädalaga veebruaris. See oli võimalik tänu sellele, et allikmaterjalid olid konsistooriumi, toomkooli ja toomkoguduse elektroonilises arhiivis vaid sisselogimise kaugusel ja sain töötada kodus. Juhendaja Riho Saard aitas palju materjalidega, mis jäid nendest arhiividest väljapoole.

Praostkondlike esinduskogude ehk sinodite töö lõppes mais. Milline üldmulje jäi 2017. aastast meie kogudustes?
Käisin 12 sinodist kuuel. Jääb kõlama, et kõik on hästi, ent võib tajuda, et maapiirkondades on kirik n-ö uinumise faasi jõudnud. See on objektiivsetel põhjustel nii ja ei tulene otseselt meie vaimulikest ega kogudustest. Inimesed lihtsalt lähevad maalt ära.
Kogudused keskenduvad pisku hoidmisele. Oma tuumik on igal pool, aga kasvu on vähestes kohtades. Olemasolevad inimesed on pühendunud ja tublid, tegevused toimuvad. Tajud, et otseselt kriisi ega probleemi ei ole, ka valesti midagi ei tehta, aga kogu ilm meie ümber ja olukord, mis valitseb, soosib teatud nukkumise perioodi.

Ehk väljub nukust liblikas?
Jah, seda me kõik loodamegi. Pealtnäha on vaikelu, ent kui süvened, kui vaatad mikroskoobi all, siis näed tohutut elu. Eks kiriku tervis ole samasugune nagu riigil. Kui sõita maapiirkondades ringi, siis teed ja keskused on tihti korda tehtud. On jalgrattateed, kiigeplatsid. Samas pole teedel inimesi ega kiikedel lapsi.
Ehk üleüldine elukvaliteedi tõus maapiirkondades ning elukeskkonna muutumine mõnusaks ja toetavaks avaldab ühel momendil oma mõju ja inimesed tulevad tagasi. Kas see koguduste liikmeskonda kasvatab, on iseküsimus.
Mis veel? Vaimulikkonna puhul on tunda väsimust. Mure on ka, et uus pealetulev vaimulike põlvkond ei kipu minema vaimuliketa kogudustesse, vaid paigutuvad näiteks suuremate koguduste abiõpetajateks, samas kui mitu praostkonda vaevleb vaimulike puuduses. Võetakse positsioonid, mis on turvalised.
Ei näe seda indu, mis mul endal oli. Et oled valmis minema kuhu iganes, et saaks vaid teenida. Minu mentor õpetaja Jaan Jaani leppis sisuliselt praost Andres Põderi ja tollase Pärnu-Jaagupi õpetaja Ernst Rosensteiniga kokku, et lähen Pärnu-Jaagupisse teenima. Keegi ei rääkinud palgatingimustest ega eluasemest. Tuli telegramm, et olen kutsutud 10. oktoobril 1993 pidama lõikustänupüha jutlust. Nõukogu valis mind diakoniks, leppisime kokku päeva, millal kolin. Ma isegi ei teadnud, kuhu täpselt kolin. Usaldasin ja läksin suure innuga.
Lisaks see, millele Kristjan Luhamets on tähelepanu juhtinud – meil seisab lähikümnenditel ees suur kaadrinappus, sest vaimulikkond vananeb. Viimastel aegadel on ka uued vaimulikud pigem keskealised, pärast mind on tulnud vaimulike põlvkond, kes on minust vanem. Mis jälle omakorda tähendab, et nad lähevad emerituuri koos minuga või enne mind.

Vaikelu juurde naastes: on ju ka elujõulisi maapiirkondi, kasvõi Võrumaal Rõuge, kuhu on keeruline kodu leida.
Kaks piirkonda – Võrumaa ja Saaremaa – on need, kus tajusin koguduste elujõudu, et sinna ei ulatu pealinna mõju. Võru sinodil oli näha, et kristlik kogukond pole suletud, vaid on toimiv tervik koos ümbritsevaga. Sama oli tunda ka Saaremaal Kihelkonnas, kus käisin hiljaaegu õpetaja Rene Reinsoo töövarjuks.
Üks üldine tähelepanek veel – arvan, et sellele tuleks hakata rohkem tähelepanu pöörama. Kogudused kasvavad seal, kus toimuvad kodukülastused. Ida-Harju ja Viljandi praostkonnas tuli see väga kenasti ka statistikast välja. See pole midagi ületamatut ja peab toimuma ikkagi etteteatamisega. On ka võimalik süsteemi luua, nt külastada sünnipäevadel. Seda võivad teha ka vaimuliku poolt volitatud isikud.

Minu kogemus on ka see, et külades on n-ö poemisjon väga efektiivne.
Oluline on praegu muutumine koguduseõpetajast kogukonnaõpetajaks. Nägin Kihelkonnal, kuidas Rene Reinsoo toimib kogukonnaõpetajana. Kui vaimulikud tajuksid, et nad on kogukonnaõpetajad, siis n-ö kauplusemisjon, jaanipäevamisjon või mis iganes külaüritustel osalemine, ka spordiüritustel kasvõi pealtvaatajana – see mõjub. See näitab, et õpetaja kuulub kogukonda.

Kuidas sa ennast laed, kust jõudu ammutad?
Seda ametit ei oleks võimalik pidada, kui pere toetust ei oleks. Samas oleme mõlemad abikaasa Eglega tohutus töötsüklis kogu aeg. Kui meil on võimalik vahel koos liikuda, kasvõi hiljutine sõit Kanadasse Andres Tauli matusele, siis need koosolemised on olulised üheshingamised.
Müüsime kümne aasta eest ehitatud maja Sauel, kuna elame nüüd ametiresidentsis, ja ostsime suvekodu Muhu saarele. Suveplaanid olid selleks hetkeks küll juba tehtud. Meil on kahjuks suvel vaid ühe-kahepäevased ajad, mil sinna saame sõita, ent tore, et see koht on olemas. Muhus on imeilus loodus. Lähed ja jalutad kadakate ja heinamaade vahel mitu tundi, see juba ise laeb, ei olegi vaja midagi muud. Merre pole veel jalga saanud, aga meri on kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Kas anonüümsus on Eestis sinu jaoks üldse võimalik? Vajad sa seda?
Anonüümsus on vajalik. Suvepuhkuste ajal läheme perega reeglina Eestist ära. Viimastel aastatel panen endale ise reisikavad ja plaanid kokku, aga olid ajad, kus võtsime paketireise mitte Eesti büroode, vaid Soome kaudu, et veidikenegi anonüümsena liikuda. Üldiselt olen arvestanud sellega, et mul ei ole anonüümsust Eestis. Seda juhtub väga sageli, et keegi tuleb juurde ja kõnetab. Sellega harjub.
Kätlin Liimets

EELK peapiiskop Urmas Viilma
Snd 13.08. 1973 Tallinnas.
Ristitud ja konfirmeeritud 1990 Tallinna Jaani kog.
Ord. diakoniks 2.5.1993, õpetajaks 15.9.1998, pühitseti piiskopiks ja seati peapiiskopi ametisse 2.2.2015.
Haridus: Saue kk 1991, UI 1991–1998 (dipl), magistriõpe (religioonipedagoogika) 2006–2018.
Teenistuskäik: Keila diak 1993, Pärnu-Jakobi diak 1993–1998 ja õp 1998–2004, Mihkli h-õp 1999–2004, Tõstamaa h-õp 2001–2004, Vigala h-õp 2003–2004, Lääne-Harju vik-õp 2005–2008, EELK vik-õp 2008–2010, Tallinna toomi õp 2010–2015. Pärnu abipr kt 1999–2003 ja abipr 2003–2005. Kons ass 2005–2008 ja kantsler 2008–2015.
Muud ametid: töötanud üle 20 aasta kooliõpetajana; Toomkooli asutaja; Halinga vallavolikogu liige 1996–2003, esimees 1999–2002, Saue linnavolikogu aseesimees 2005–2013.
Autasud: EELK Pärnu praostkonna Millenniumi medal 2000, EELK Teeneteristi III järk 2007, aasta vaimulik 2012, EELK Teeneteristi I järk 2015, Saue linna teenetemärk 2015.
Pere: abikaasa Egle, tütar Birgitta-Simi (snd 2005).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)