Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus kolmainupühal, 16. juunil

21.06.2019 | | Rubriik: Jutlus, Kirikuelu

Peapiiskop Urmas Viilma ütles jutluses, et nii Taani kui Eesti lugu – kahe riigi ajalood – on põimunud ühiseks kultuurilooks. Annika Haas, Välisministeerium

4Ms 6:22–27

Täna on kirikukalendris kolm­ainupüha, millega lõpetame kirikuaasta esimese, Jeesuse isikuga seotud kirikupühadega poolaasta ja astume kirikuaasta teise poolde, kus suuri kirikupühi ees ei oota. Nii eesolevad kiriklikud tähtpäevad kui ka nüüd juba seljataha jäänud kirikupühad annavad meile tunnistust kiriku kestvusest ning Jumala õnnistuse jätkumisest.
Väga vahetult on Jumala õnnistusega seotud kõigile kristlastele tuttavad Aaroni õnnistamissõnad 4. Moosese raamatu 6. peatükis: Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid! (4Ms 6:22–27)
Õnnistada võib mitmeti. Oleme harjunud pühapäeviti ja kirikupühadel kirikuteel või kirikuuksel kedagi kohates talle õnnistatud pühapäeva soovima. Rohket Jumala õnnistust soovivad kristlased ka siis, kui keegi lähedastest-tuttavatest oma ristimise aastapäeva, sünnipäeva või mõnda muud tähtpäeva tähistab.
Jumalateenistuse lõppedes sirutab vaimulik oma käed kirikuliste kohale ning õnnistab kogudust samal kombel, nagu tegid seda preestrid tuhandete aastate eest ülempreester Aaroni päevil. Kirikuõpetaja saadab nende sõnadega tänagi koguduse kirikust koju ja hingamispäevast argipäeva. Pärast õnnistamissõnu ja viimast koraali kirikust lahkumine ei tähenda, et Jumal jääb kirikusse ootama järgmist jumalateenistust, et siis taas inimestega kohtuda. Ta tuleb meiega kaasa kõikjale, kuhu elu meid kannab. Kus on Jumal, seal on ka tema õnnistus.
Issand ütles: Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid! (4Ms 6:27) Nende sõnadega kedagi õnnistades anname õnnistatava kolmainu Jumala – Isa, Poja ja Püha Vaimu – hoole alla. Vanakiriklik traditsioon näeb ette kolmainu Jumala nimetamisega ühenduses ka ristimärgi tegemist üle õnnistatava.
Ristimärk kujutab Jumala piirideta ja tingimusteta armastust ja hoolivust, millest me kõik lakkamata osa saame tänu ristil surnud ja ülestõusnud Jeesusele Kristusele. Kui teeme endale ristimärgi, palume õnnistust iseendale. Tehes ristimärgi kellegi teise üle, palume Issanda õnnistust temale. Tõstes ristimärgi kõrgele ja nähtavale kirikutorni tippu, laotub Jumala õnnistus üle kogu maa.
Täna paigutati siia toomkirikusse maailma pikima ajalooga ristilipp – Dannebrog. 800 aasta eest lahinguvälja kohale tõusnud lipp märkis ristisõjas peetud lahingu võitu vallutajatele – taanlastele, ja allajäämist põlisrahvale – eestlastele. See on lihtsustatud pilt, mis toetab piiride mahamärkimist ja poolte valimist. Tänases niigi polariseerunud maailmas peame otsima aga teisi vaatenurki. Peame leidma seda, mis ühendab ja mis lepitab.
Seda ühendavat ja lepitavat leian ma Dannebrogis palju. Kui me siin Eestimaal ei kõneleks enam eesti keeles ega rõõmustaks oma sajandivanuse iseseisva Eesti Vabariigi ja meile armsa 135aastase sinimustvalge trikoloori üle, võiksime näha kaheksa sajandit tagasi toimunud sündmusi endiselt ainult lahutavatena – peaksime valima poole. Täna aga on meil vaba rahvana piisavalt enesekindlust, et hinnata aastasadade kestel toimunut objektiivse positiivsusega.
Sajanditepikkune elu erinevate kroonide all tähendab täna Eesti jaoks erinevate kultuuride kihistust ja pärandit, mis kokku moodustab väga mitmekesise, rikka ja tiheda eesti omakultuuri. Taani kuninga Valdemar II-ga alanud periood Eesti ajaloos tähistab Tallinna linnakultuuri algust ja võimaldab meil tähistada topelt- või paralleeljuubelina nii Taani linna Tallinna esmamainimise kui ka Taani lipu Dannebrogi 800. aastapäeva.
Ilma Tallinna toomkiriku juures tegutseva kooli esmamainimiseta 1319. aastal Taani kuninga Erik VI Menvedi väljastatud kooliprivileegis poleks meil põhjust tähistada sel aastal Tallinna Toomkooli 700. aastapäeva. Palju on neil päevil juba kõneldud Dannebrogist inspireeritud Tallinna ja Harjumaa vappidest. Lisame siia Taani vapist inspireeritud Eestimaa rüütelkonna vapi, millest kujunes tänane Eesti Vabariigi vapp. Ning unustada ei tohi, kuidas Taani vabatahtlikud saja aasta eest taas Eestimaal Dannebrogi lahinguväljale tõstsid – seekord selleks, et toetada eestlasi Vabadussõjas.
Dannebrogi lugu on samaaegselt nii Taani kui Eesti lugu. Meie ajalood on põimunud ühiseks kultuurilooks – Eesti on saanud osaks Taani ajaloost ja Taani osaks Eesti ajaloost.
Tegelikult oleme me sama riigi – jumalariigi – rahvas, kes on koondunud ühiseks kristlikuks pereks. Ristimärk, mida kannab ka Dannebrog, ühendab meid üheks ristirahvaks. Alates hetkest, mil 15. juunil 1219. aastal valge rist punasel taustal selle paiga kohale kerkis, ei ole see siit sümboolse õnnistumärgina kuhugi kadunud. Jah, Dannebrogist sai ajapikku Taani rahvus- ja riigilipp. Kuid sel päeval 800 aastat tagasi saadud taevane sõnum ei kinnitanud Lindanise lahingus mitte ühe rahva võitu teise üle, vaid kõneles ristimärgi õnnistavast mõjust kogu maailma üle.
Ristimärk tähendas 800 aasta eest võitu Valdemar II-le, kuid tänaseks on sellest saanud ka võit eesti rahvale, kes pisut enam kui sajandi eest saavutas küpsuse omaenda riikliku iseseisvuse väljakuulutamiseks. Täna on iseseisev Eesti võrdsena teiste riikide, sealhulgas Taani, Rootsi, Poola, Saksa- ja Venemaa kõrval. Selle õnnistuse on toonud kaheksa sajandit tagasi üle Maarjamaa tehtud ristimärk. Minu jaoks tähistab iga tuules lehviv ristilipukangas õnnistava Jumala kätt maade ja rahvaste, kogu inimkonna kohal. See õnnistus seob meid Jumalaga, kuid ristirahvana, kristlike õdede ja vendadena, ka omavahel.
Õnnistus nagu armastuski on ilma ajalike või ajatute piirideta. Piire seavad inimesed. Jumal mitte. Temal ei ole lemmikkeelt ega lemmikrahvast. Jumal armastab meid kõiki ühtviisi. Usk Jumalasse õpetab meid kõiki kõnelema ka omavahel armastuse keeles. Selle armastuse sümboliks on õnnistust väljendav ristimärk – käega viibatuna, kaela riputatuna, kirikutorni tippu tõstetuna ning lipukangasse õmmelduna. Selle märgi all võidame me kõik!
Aamen.

Jutlus on peetud Tallinna piiskoplikus toomkirikus kolmainupüha missal, kus Eesti visiidi raames viibis Tema Majesteet Taani kuninganna Margrethe II.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)