Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus

21.10.2020 | | Rubriik: Kirikuelu, Tähtpäev
Peapiiskop Urmas Viilma meenutas jutluses: „Täpselt 13. märtsil, päeval, mil pidime samal põhjusel kui täna siin Jaani kirikus kohtuma, hakkas kehtima eriolukord ja algas uus ajajärk meie elus ja ka kaasaja loos – kuulutati välja eriolukord, mis kestis pea kaks kuud.“ Tiit Kuusemaa.

Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.

(Jh 15:4)

Olen tänulik võimaluse eest täna siin Eesti Kiriku ajalehe 30. aastapäeva jumalateenistusel osaleda ja jutlustada, eriti arvestades sellega, et pool aastat tagasi pidime kogu oma tavapärase elu koroonaviiruse haiguse leviku tõttu peatama. 

Täpselt 13. märtsil, päeval, mil pidime samal põhjusel kui täna siin Jaani kirikus kohtuma, hakkas kehtima eriolukord ja algas uus ajajärk meie elus ja ka kaasaja loos – kuulutati välja eriolukord, mis kestis pea kaks kuud. Viiruse leviku ohuga peame arvestama ka täna. Eesti Kiriku ajalehe sünnipäevapidustustele jä­tab viiruse hiiliv levik oma jälje endiselt, sest varem planeeritud juubelikonverents tuleb ikkagi ära jätta. Jumalale tänu, et oleme siiski täna koos, et näost näkku omavahel suhelda ja rõõmu kirikulehe sünnipäevast üksteisega ja­gada.

Jeesuse ette astus kord rikas noormees ja küsis: Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu? (Mt 19:16) Jeesus soovitas noormehel müüa ära oma vara, jagada raha vaestele ja ennast järgida, siis saavat ta aarde taevas. Noormees lahkus kurvalt, sest ta oli rikas. Peetrus, kes seda kõike pealt nägi, küsis omakorda Jeesuselt: Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab? (Mt 19:27) 

Pühendumine Jeesuse jär­gi­mi­sele – tema riigi töö­le – on oluline otsus. Se­da võib nimetada lausa õndsus­küsimuseks, nagu selgub täna kuuldud evangeeliumist, kus Jeesus ütles: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. (Jh 15:4)

Ustavus ja Jumala sea­tud tingimustega nõus­tu­mine on ka ühe teise evan­gee­liumijutustuse sisuks. See on tuntud lugu kõige vilkamal saagikoristusperioodil erine­vatel päevatundidel viina­mäele palgatavatest töölistest. Saak tuleb koristada võimalikult ruttu ja hoolsalt – viinamarjade küpsuse haripunktis, mis kestab lühikest aega. Liiga vara saagi kogumisega alustamine või sellega hilinemine mõjutab viinamarjadest saadava veini kvaliteeti. 

Mäletame, kuidas viinamäe isand, kellel oli töötegijatest puudus, palkas ka veel hilisel õhtutunnil turult töölisi sama kõrge palgaga kui hommikul. Saak vajas koristamist, mistõttu töötati kõrge intensiivsusega ning suure töötegijate hulgaga. Erandkorras töötati isegi päeva koormas ja leitsakus(Mt 20:12), nagu selgub osa töötegijate nurinast, kes seetõttu lootsid õhtuhakul tööle palgatutest kõrgemat tasu.

Veel 40 aastat tagasi tähendas kirikusse kuulumine või kirikutööle pühendumine enda valmis seadmist võimude võimalikuks tagakiusuks. See võis tähendada mõne jaoks igatsetud ametist loobumist või ülikooliharidusest ilmajäämist, samuti avalikku häbistamist koolis või töökollektiivis. Siiski oli ka nõukogude ateistliku okupatsiooni ajal palju neid, kes jäid oma kristlikule usule kindlaks ja olid kirikus aktiivsed. 

Kui peaaegu kolm aastakümmet tagasi Nõu­ko­gude Liit kokku varises ja ka Eesti Vabariigi iseseisvus taastati, tuli palju inimesi tagasi kirikusse. Mitu aastat kestis kiriklik „buum“, mil ühe aasta jooksul ristiti ja leeritati rohkem lapsi ja noori kui nõukogude režiimi tingimustes paarikümne aasta kestel kokku. Kui kõik need inimesed kirikuga liitusid, tekkis paljudel nõukogude ajal avalikku pilget ja tagakiusamisi trotsinud kirikuliikmetel küsimus, kas kõik uued „buumi“ ajal saa­bu­jad saavad tõepoolest sama „palga“ kui nemad, kes kannatasid oma usu pärast ka võõra ja usuvaenuliku režiimi tingimustes. 

See oli väga sarnane olukorraga, mida kohtame Jee­suse jutustatud loos viinamäele palgatud töölistest: Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!“ (Mt 20:10–12).Isand aga vastab: Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! (Mt 20:13–14) 

Jeesus kirjeldab oma kuu­la­jatele jumalariiki, kus ei maksta palka tööpanuse, ametikoha kõrguse või tähtsuse ega ka töötatud aja või kokkukogutud saagi eest. See oleks sarnane maapealse töökorraldusega. Jumalariigis kehtib teistsugune tasustamise kord: kõik saavad võrdse tasu. Ja see ei ole mitte võrdselt madal tasu, vaid kõik saavad võrdselt kõrget tasu. Nii kõrget, et nad ei suuda seda iial oma tööga välja teenida. See tasu ei ole mitte tööpanuse eest, vaid ustavuse eest oma isandale. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile (Jh 15:7). Ustavus, truudus ja kuulekus isandale toob ka väärilise tasu.

Hommikul viinamäele tööle asunud sulased olid oma südame sidunud isanda lubatud ühe teenariga, mida nad lootsid palgaks saada. Samas häiris neid see, et isand lubas sama palju ka õhtul tööle asunutele. Kristus on lubanud meile kõigile, kes me tema kirikusse oleme tulnud, ühe teenari. See üks teenar on võrdne igavese eluga! See on see palk, mida meile meie usu, mitte tegude või teenete eest antakse. 

Üks teenar ehk igavene elu on meie kõigi tasu ning see ei ole ekvivalentne meie tööpanusega, vaid Jumala armu­and kõigile ustavatele võrdselt. Või kuidas saakski Jumal mõõta välja meile natukese igavest elu!? Kas igavest elu ja õndsust saab poolitada, tükeldada, jagada? See poleks siis ju enam igavene elu! Kõik saavad maksimumi – Jumala armust!

Inimlik on diferentseerida. Jumalik on aga jagada armust! Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! (Jh 15:9)

Jumala arm on mõõtmatu ja jagamatu ning tema headus sama kõigi suhtes, kes teda järgivad. Ainus, mida saame teha, on oma usus, mida oleme ristimisel ja konfirmatsioonil kinnitanud, kindel püsida ja selle usu järgi vastavalt Kristu­se armastuse käsule elada. 

Ka argitoimetustes ei saa me unustada, et oleme kõik kristlastena vennad ja õed Kristuses, omavahel seotud sa­ma ristimisega, mis muudab meid ühe viinapuu küljes kasvavateks oksteks. Selleks viinapuuks on Kristus, kes rikkale noormehele ütles: Tule järgne mulle! (Mt 19:21). Kes on ustav ja vastab tema kutsele, saab aarde taevas, mille Jeesus on kõigile võrdselt oma armust välja mõõtnud – ühe teenari ehk igavese elu!

Ajaleht Eesti Kirik on suure­­pärane eeskuju sellisest usta­vusest ja rohke vilja kandmisest vii­mase 30 aasta kestel. Sa­mas, alati tuleb jälgida, millal lop­sakate lehtede vahel hakkab vilju nappima, et siis midagi ette võtta. Panna väetist, lõigata tagasi või teha putukatõrjet. 

Andku Jumal tarkust aednikule, kes seda tööd Eesti Kirikus kui Issanda viinamäel teeb – töölisi palgates, oksi lõi­gates, uusi taimi istutades, et vanu välja vahetada. Viinamäe Isand tahab näha rohket vilja kandvaid viinapuid, mida ei saavuta muul viisil kui ustavusega. Seda ustavust on Eesti Kirikus jagunud. Soovin, et seda jätkuks ka järgnevateks aastakümneteks, sest siis järgneb ka vääriline ja rikkalik tasu ühe teenari näol.

Aamen.


Jutlus on peetud ajalehe Eesti Kirik taasilmumise 30. aastapäeva tänujumalateenistusel  Tartu Jaani kirikus 16. oktoobril 2020.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)