Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 24. veebruaril 2017

01.03.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Peapiiskop Urmas Viilma peab Tallinna toomkirikus iseseisvuspäeva jutlust.Erik Peinar

Lk 4:18–21

Kordan veel kord Jeesuse loetud sõnu, kui ta luges oma kodukoha Naatsareti palvemajas ette prohvet Jesaja ennustusi: „Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja Jeesus lisas: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.“ (Lk 4:18–19, 21)
Austatud ja auväärsed kirikulised, armsad sõbrad!
Milliste prohvetite ennustuste ja unistuste täitumine oli Eesti Vabariigi väljakuulutamine 99 aasta eest? Kes olid need prohvetid, kes meie omariiklust ennustasid?

Oli see Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud noor kirjanik Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes kahesaja aasta eest oma luuletuses „Kuu“ kõneles „selle maa keele“ igavikuotsingutest „laulu tuules“ ja inimhinge jumalaotsingutest „tähtede alta“?
Oli see luuletaja Juhan Liiv, kes paarkümmend aastat enne Eesti iseseisvumist luuletuses „Oh sa mustakuuene rahvas“ küsib:
Kunas tuleb, kunas tuleb aeg,
mil me, lipud käes, kõrvu seisame,
kui enda vabadusele laulame, [---]
kui me vabadusele tänu anname?
Juhan Liiv kuulutas ka umbes tosin aastat enne Eesti riikluse loomist luuletuses „Kas näitad?“ prohvetlikult: „Ükskord on Eesti riik!“

Ka vaimulikust mõttehiiglane Jakob Hurt oli kindel meie rahva kestvuses, kui ta 1872. aastal aruandes Aleksandrikooli heaks tehtud tööst kirjutab: „Eestlased mitte kärbsed ei ole, kes tänna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba ilmas elanud ja pärast meid veel kaua kestma saab.“
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses võis tundliku poliitilise ja rahvusliku närviga inimene tajuda juba õhust Eesti peatset iseseisvumist, nagu oskame meie kõik ennustada vihma saabumist äikese eel kuumal suvepäeval. Saja aasta eest see „äike“, mis meie kohal ja meist idas laiutanud impeeriumi hetkeks põrmustas, ka saabus. Sellega koos saabus ka vabanemine ängist ja ikkest.
Üheks sammuks sellel vabanemise teel oli ka Eesti luterlaste iseseisvumine ja kiriklik enesemääramine vaba rahvakirikuna eestlaste ajaloolisel asualal Eesti- ja Põhja-Liivimaal. Olla oma otsustes ja õpetuses autonoomne, kuulutades evangeeliumi ja teenides vaba rahvast vabas riigis – see ülesanne on olnud püsivaks väljakutseks meie kirikule. See on olnud sajandi vältel väljakutseks ka eesti rahvale, kes on vaba valima endale usku ja kirikut, kuid siiski püsivalt sõltuv ja seotud läbi oma keele, kultuuri ja identiteedi luterliku ajaloo ja pärandiga.

Meie protestantlik-luterlikku identiteeti, mis on meie rahvahariduse, kirja- ja riigikeele, ka rahvuslik-riikliku enesemääramise alusmüüriks, võib unustada ja salata, ka varjata või sarjata, nagu tehti nõukogude ajal, kuid seda ei saa meie rahvuslikust DNAst välja opereerida. Olgu meie novembrid kuitahes kratirohked, niisked ja hallid, või meie jaaniööd valged ja lustlikud – me oleme ristirahvas!
Suur kiusatus on reformatsiooni meenutamise 500. aastal, luterliku vaba rahvakiriku 100. aastal ning Eesti riikluse 100. sünnipäeva eel uppuda minevikku ning jäädagi rändama sinna koeratüdruk-lottelikku unenäomaailma. Jeesuski armastas lugeda ja tsiteerida sadade aastate eest kirjutatud prohvetite ennustusi. Kuid ta tegi seda oleviku ja tuleviku perspektiivist, kiskudes ennast ja oma kaasaegseid lahti mineviku lummusest, hirmudest ja mälestustest.
Tsiteerides prohvet Jesajat, kõigutas Jeesus oma kodupaiga rutiinset turvalist tardumust. „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.“ Need sõnad põhjustavad tillukeses Naatsareti linnas mässu – mikro-meeleavalduse. Jeesus pääseb napilt eluga oma kodulinna rahva käest.
Üha sagedamini näeme selliseid minimässe tõe nimel ja tõe eest ka meie kooselluval ja railbaltikalikul Maarjamaal, Brexiti tundmatusse sukelduvas Vanas Maailmas ning trumpeerivas Uues Maailmas. Viimasel ajal oleme kõik mingil viisil üles raputatud, vahel isegi niivõrd, et valmistume tõe kaitseks kive haarama.
Enne kivi heitmist on targem siiski seisatada, et mõista: teistsugusus – harjumuse ja traditsiooni piire kõigutav raputus on vahel ainus võimalik meetod millegi uue käivitamiseks. Meie eesmärk ei tohi olla senist tõepärandit kõrvale heita ja toita arvamuspaljususest ning subjektiivsusest pungil multitõde või arvata, et oleme lõpuks tõe kammitsatest vabanenult astunud tõejärgsesse ajastusse.
See arusaam on Kiusaja meelitus, sest tõde on sama eile, täna ja igavesti! Võime vaid oma seniseid arusaamu ja tõekspidamisi reformeerides ja re-visioneerides lasta tõel uuesti ja paremini välja paista. Semper reformanda! Ainult tõde sünnitab tõde! Ja enamasti on see protsess valulik nagu sünnitus ikka …

Ilma Jeesuse ristisurmata poleks ristikirikut, kuid poleks ka kuulutust ligimesearmastusest ja igavesest elust! Ilma Lutheri käivitatud reformatsioonita poleks meie maanurgas olnud veel niipea ei emakeelset kooliharidust ega kirjakeelt. Ilma hariduse ja keeleta ka mitte eesti rahvast.
Ilma revolutsioonide, Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ohvriteta poleks ka peaaegu sajandivanust Eesti Vabariiki ega tema eakaaslasest Eesti luterlikku rahvakirikut. Kõik need protsessid oli valusad ning nõudsid omal kombel ohvrit, aga see, mis saavutati, oli ilus!
Tänasel Eesti Vabariigi sünnipäeval on oluline meenutada, et ei Eesti riik ega ka Eesti kirik kumbki pole eesmärgid omaette. Need on tööriistad – vahendid rahva paremaks teenimiseks. Riik nagu ka kirik ei teostu mitte oma juhtide kaudu, vaid oma kodanike ja liikmete kaudu ning on nende teenistuses.
Kirik on Kristuse ihu, mis oma maises puudulikkuses tähendab liikmeskonda ehk rahvast, nagu ka riik moodustub samast rahvast. Nõnda on kirik ja riik rahva kaudu ühendatud. Me teenime ilma eranditeta sedasama vaba rahvast samal vabal maal.
Jeesus sulges rullraamatu ja andis palvekojas viibijatele teada, et temas on Jesaja sõnad täitunud, kuid ainult seetõttu, et tema oli Messias, kelle kohta prohvet ennustas, et ta on „läkitatud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat“. Jeesuses sai see kõik teoks!

Ka Eesti riigi missioon teostub kestvalt alles siis, kui põhiseaduse preambulist lähtuvalt kindlustame ja arendame oma riiki „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“, tagades „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Selle teostumise garantiiks, aga ka väljakutseks on vabadus. Vabadus on õnneliku elu eeldus, kuid ka proovikivi, sest vabadus kohustab.
Vabadusel on sarnane geneetiline kood armastusega. Ainult tõeliselt vaba inimene suudab tõeliselt armastada isamaad ja emakeelt, ka oma ligimest, olgu või võõrsilt siia saabunut, kui iseennast. Samuti armastada Jumalat kui kõige, ka vabaduse Loojat.
Apostel Paulus kirjutab täna korra tsiteeritud kirjas Korintose kogudusele: „Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus“ (2Kr 3:17). Hoidkem kinni Jumala Vaimust, hoidkem kinni vabadusest, siis püsivad vabad ka meie riik ja rahvas!
Aamen.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)