Esileht » Online » Online artiklid »

Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus

24.02.2019 | | Rubriik: Online artiklid

24. veebruaril 2019 , Tallinna Toompea Kaarli kirikus

Armu teile ja rahu Jumalalt meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

 Valisin tänase Eesti pidupäeva jutluse mõtete aluseks pühakirjakoha apostel Pauluselt:

„Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.“ (Rm 13:8)

Juba pea kaks aastat on Eestis ja eestlaste asupaikades kõikjal maailmas, tähistatud erinevate sündmuste ja ettevõtmistega Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. See on olnud meie riigi esimene sajand, millest paraku vaevalt pool on märkinud elu rahus ja vabaduses. Katkestatud vabadusega sajand, millele on eelnenud aastasajad võõra väe ja võimu talumist, on õpetanud meid armastama oma maad ja rahvast vaikides – sügaval hingesopis. Kõige õnnestunum viis väljendada oma rõõmu ja hingevalu, nagu ka armastust Eestimaa vastu, meie – loomult kinniste – eestlaste jaoks, on olnud lauldes. Muul moel kui luule- või lauluviisil kõlavad kõige õrnemad ja purunemishaprad sõnad – meie arvates – õõnsalt ja ebasiiralt. Lauldes julgeme panna värssidesse kogu oma hinge! Suvise juubeli laulu- ja tantsupeo minimalistlik tunnusmõte Minu arm, sisaldab endas kogu isamaa-armastuse hingestatud täiuse – meie rahva kaotuste-võitude ajaloo valu ja võlu. Seda täiendab alati palvena lauldud Hoia, Jumal, Eestit. Nõnda jääb Eesti maa ja Eesti rahva vastastikune armastus ajatu tõena igavesti kõlama Emajõe lauliku Lydia Koidula täiuslikus sõnastuses: Eesti muld ja Eesti südakes neid jõuaks lahuta’.

Eesti hingestatud koorilaulutraditsioonis väljendub kõige paremini meie tunnetus armastusevõlast oma maa ja rahva vastu. Ükskõik kui palju me anname, panustame ja püüame, ikka tunduvad apostel Pauluse sõnad „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada.“asjakohased. Isamaa-armastus on kõigi eestimaalaste ühine avaldus – meie lipukiri, mille alla kõik ühiselt võiks koonduda.

Nädala pärast on valimised. See lause kõlab tänasel pidupäevahommikul siin Kaarli kiriku võlvide all häirivalt külmalt ja kõlatult. Ometigi, valimistel oma hääle andmine on üks konkreetne armastusetegu Eesti riigi – meie maa ja kogu siinse rahva iseseivuse ja tuleviku tagamiseks. Jättes kasutamata oma hääle, kasvatame oma armastusevõlga Eestimaa vastu. Tõsi, ei ole kerge teha valikut, kui otsime ja vastandame kõike seda, mida valimislubadustest leiame. Kui rõhutada kogu aeg sõna „erakond“, on peaaegu füüsiliselt valulikult tajuda, kuidas kõik kisub eraldumise ja eristumise suunas. Sellest kaugel pole enam täielik vastandumine. Eesti keele juubeliaasta ning mööduval nädalal esilinastunud ja juba sajandi filmiks nimetatud „Tõde ja õigus“ kontekstis on ehk erakondade paljusõnalistele programmidele kõige lihtsam anda hinnangut Tammsaare suurteose kolmandat osa tsiteerides: „Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.“

Mõistan, et on inimesi, kes erakondade eristuvast vastandumisest ja lubaduste rohkesõnalisusest väsinuina on loobumas valima minemisest. Siiski tahan neile, kes seda kaaluvad, öelda, et püüdes leida erakondade programmilisest sõnavahust kõiki meid koondavat ühisosa, märkan selgelt nendes omamoodi tõotuslikes lubadustes siirast armastust Eestimaa vastu. Märkan ka, et kogu Eesti rahval nähakse ühist tulevikku siin Eestimaal. See tekitab julguse jätkuvalt ka ise armastada ning panustada oma maa ja rahva hüvanguks. Isegi valimistel hääletades. Ühisosa nähes ei häiri enam ka sõna „erakond“ nii palju, kuigi selle võiks asendada oluliselt hõlmavama sõnaga „ühendkond“.

Suurt pilti vaadates ja positiivset leida püüdes soovitan erakondade valimisloosungeid kasutada hoopis näiteks ühe isamaalise luuletuse koostamiseks. Tulemus on küll üsna naivistlik ja mitte kõige kohasem eesti keele aastat tähistama, kuid värsikogumi tervikmõte ei kutsu siiski enam eristuma ja vastanduma, vaid kannab Eesti maad ja rahvast ühendavat sõnumit.

Luuletus pealkirjagaTerve Eesti heaks

Isamaa on igavene
Parem tulevik

Pikk plaan Eestile
Esimene puhas riik

Eesti uus lugu –
nutikas maheriik

Igaüks loeb Eesti eest
Õiglane riik kõigile

Need luuleread pole ehk koheselt küpsed juubelilaulupeole seadmiseks, küllap saaks aga Nublu siit ühe sobiva edetabelite tippu tõusva isamaalise sosinaräpi loo.

Teame, et 800-aastases Tallinnas kummitab ning Tartul on vaim. Kuidas on Eestiga tervikuna – kas Eestil on hing? Inimhinge olemasolu üle vaieldakse tänaseni. See on usuküsimus! Kas Eesti hinge olemasolu üle asuksime vaidlusse!? Mida või keda võime pidada Eesti hinge väljendajaks? Usun, et suudame Eesti hinge kirjeldamiseks koostada vaheldumisi luulekeeles ja proosatekstina rohkete fotode, filmilõikude, spordisaavutuste, muusikateoste katkete, maitse-, lõhna- ja värvibukettide, valemite ja jooniste, kirikutornide, kinda- ja vöökirjade ning paljude muude erikomponentide lisamisega mahuka eeposelaadse, uueks Eesti tüvitekstiks saava teose pealkirjaga „Eesti hingepilk“.

Kuni su küla veel elab, elad sina ka, oleme ilmselt kõik pisar silmanurgas laulnud. Oleme mõistnud, et need laulusõnad on kehtivad ka vastupidises järjekorras: Kuni mina elan, elab ka küla, elab riik. Inimene on elus, kuniks ta pole hinge heitnud. Kuni kestab eesti rahvas, eesti keel, ei heida ka Eesti hinge, vaid elab ja kestab. Eestil on hing! Olgugi nähtamatu, siiski selgelt tajutav. Eesti hinge koondi moodustavad kõigi Eesti inimeste hinged. Kuniks meie hingame, on ka Eesti elus ja hingab!

Niisama nähtamatu ja kogetav kui hing, on ka armastus. Kui seni kõnelesin armastusest ja armatusevõlast isamaa vastu, siis sellega vahetult seotud on armastus üksteise vastu – ligimesearmastus. Kui me arvame, et kõiges muus oleme täiuslikud, tundes ja teades tõde ja õigust ning kuulutades seda ka teistele, on meil siiski üks suur ja samane puudus. See on armastusepuudus. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie puudulikkusest ja patususest ning samal ajal saab meile süüks ja patuks, et me oleme armastuses üksteisele võlgu. Seetõttu oleme me kõik erivajadusega – oleme need, kes vajavad ligimese abi. Samal ajal ootavad ligimesed samasugust abi ja armastust ka meilt.

Armastus ei tähenda tõe salgamist või esimeste inimeste kombel tõe eest ärapeitmist ja selle eest põgenemist. Ka tõe salgamine ja peitmine võib tunduda sageli lihtsam, kui tõele silma vaatamine, eriti kui see tõde on aus ja puhuti isegi valus ja tülikas. Kui aga pakume valusat ning alasti tõde ja õigust ilma armastuse keeles kõnelemata, muutub see apostel Pauluse sõnu kasutades kõigest kumisevaks vasknõuks ja kõlisevaks kuljuseks.(1Kr 13:1) Selline tõde on küll kõlav, kuid oma vahetus kalkuses ja järskuses salvav ja halvav. Need on hetked, mil meie armastusevõlg aina kasvab ja kasvab. Meie ülesanne on aga seda võlga kogu aeg ja lakkamata mitte kasvatada, vaid vähendada, „sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud“ (Rm 13:8), ütleb apostel tänase jutluse kirjakohas.

Selleks, et võlga vähendada, üksteisele halastust ja armastust osutada, peame igaüks nii iseendale kui ka vastastikku tunnistama, et me kõik oleme ühtaegu abivajajad ja abiandjad. Tuntud piiblilugu appi võttes: igaüks meist on nii paljaksröövitud maaslamaja kui halastaja samaarlane. Nõnda tunnistades teeme kõik üksteisele armastuseteo, nõnda loome tingimused, mis muudavad loomulikuks ülima käsu – armastada ligimest nagu iseennast – täitmise.

Eestimaa elab ja hingab veel sadu ja sadu sajandeid, kui seda elu ja hingamist toidab lakkamatu armastus Looja ja kogu nähtava ja nähtamatu loodu vastu. Palju õnne tervisest pakatava hingamisega Eestile!

Aamen.

 

 

 

 

 

 

 

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)