Peapiiskop Põder: konflikte ja eriarvamusi on olnud igal ajal

Neljapäeval (11. aprill. – Toim.) osales Eesti luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder Ridala kogudusemajas peetud Lääne praostkonna esinduskogul ehk sinodil ja andis intervjuu Lääne Elule. Et praegu on luteri kirikus kaks peateemat, kõnelesimegi peamiselt sellest, kellest võiks saada tulevane kirikupea ja kui lõhki on vabamüürluse küsimus vaimulikkonna ajanud.

Eesti luteri kiriku lähiaastate üks põnevamaid küsimusi on, kes saab uueks peapiiskopiks. Kes peaks selle pärast, et praegune kirikupea saaks võimalikult hea järglase, kõige rohkem muretsema, kas Teie kui praegune peapiiskop või kirikurahvas?
Ei, mina kindlasti mitte. Kord näeb ette, et peapiiskopi kandidaate esitavad sinodid. See seisab ees järgmise aasta kevadsinoditel. Nii et aasta on aega ja siis tuleb praostkondadel teha ettepanek, keda esitada kandidaadiks. Kuigi peapiiskopi valimiseni on veel aega, inimesed ikka mõtisklevad, kuidas leida kirikule uus peapiiskop, see on loomulik.

Kas jääte oma varasema seisukoha juurde, et ei kandideeri uuesti?
Minu kandideerimist ei näe seadus ette, sest meil on 65 aastat see vanusepiir, millega kaasneb ametiaja lõpp. (Andres Põder saab 65 tuleva aasta 22. novembril. – L. I.)

Kas Teie ametiaja pikendamine ei tule kõne alla?
Mingi teoreetiline võimalus on paluda peapiiskopil jätkata, kuid selleks peavad olema objektiivsed põhjendused.
Meil on palju tublisid vaimulikke, kes võiksid saada kirikujuhiks. Nii ei ole mitte mingit põhjust, et praegune peapiiskop peaks jätkama. Minu seisukoht on, et kirik peaks leidma endale uue juhi.

Mida teete, kui Teil siiski palutakse jätkata?
Ei, ma ei ole valmis jätkama. Igal asjal on oma aeg ja tuleb anda võimalus ka teistele.

Mis Teist siis tuleval aastal saab, kui olete 65?
(Naerdes). Pensionär! Nii et mul ei ole mitte mingisugust vajadust jätkata.

Kirikuõpetajad on vabamüürluse asjus kahes leeris. Ühed arvavad, et kirikuõpetaja ei või olla vabamüürlane, teised ei näe selles konflikti. Kui palju selline olukord häirib Teid ja kiriku tööd üldiselt?
Osaliselt on kujutelm kiriku suurest lõhest meedia teene, et pakkuda kirikuvallas teatud põnevust.
Konflikte on kirikus ikka olnud, ka Eesti kiriku ajaloos on alati esinenud eriarvamusi. Oleks hirmus, kui eriarvamused tükkis ära kaoksid. Alati on parem, kui on valida mitme lahenduse vahel.

Nii et Teid ei häiri praegune olukord?
See on taktitunde küsimus, kui palju ennast ühest või teisest asjast häirida lastakse. Ka mõnest pisiasjast võib teha suure tüli ja rikkuda oma hingerahu. Kuid see ei ole võimatu ja selle tõttu tuleb vahel manitseda ja kutsuda sellisele dialoogile, mis on konstruktiivne ja üksteist arvestav.
Kired võivad ikka lõkkele lüüa sellisel moel, et asi muutub destruktiivseks. Ma ei arva, et praegused eriarvamused peaksid meie usuelu väga häirima. See, mille pärast inimesed kuuluvad meie kirikusse ja tahavad siin kirikus tööd teha, on palju suurem, eesmärgid palju kõrgemad kui ajas muutuvad vaidlusteemad.

Kas pole mitte nii, et vastasseis – ühed kirikuõpetajad Jaan Tammsalu poolt ja teised tema vastu – näitab sügavamat ja varasemat erimeelsust, Tammsalu vabamüürlus tõi leegi tuha alt välja?
Mina seda nii ei näe. Hiljaaegu oli meil arutelu liturgilise uuendamise teemal, siis olid vastaspooled hoopis teistsugused kui praegu. Nii ei saa praegust olukorda siduda mingite vanade asjade ülestõstmisega. Asi on ka ühiskonda polariseerivas küsimuses. Ühed kaitsevad õigust kuuluda seadusega lubatud ühinguisse, teiste meelest ei ole vabamüürlus piisavalt läbipaistev ja seetõttu kerkib küsimus, kui sobiv on kirikuliikmel või vaimulikul sellesse organisatsiooni kuuluda. Mõlemad pooled on tasakaalukalt esindatud.

Kuidas Teile tundub, kummale poole otsus langeb ja kui kaugel otsustamine on?
Kiriku piiskoplik nõukogu on andnud õpetuskomisjonile ülesande ette valmistada kokkuvõte hinnanguist, mida teised konfessioonid on andnud vabamüürluse kohta, ja mida komisjoni liikmed ise järeldavad materjalidest, mis kirjeldavad vabamüürlust – niivõrd, kuivõrd need materjalid on kättesaadavad.
Seejärel esitab õpetuskomisjon piiskoplikule nõukogule oma hinnangu ja järelduse, kas vabamüürlusse kuulumine on kirikuõpetajaile soovitav.

Kas on määratud ka tähtaeg?
Piiskopliku nõukogu järgmine istung on mai teisel poolel. Kui komisjon jõuab selleks ajaks oma töö tehtud, jõuab see ka päevakorda. Kui ei jõua, liigub järgmisse tsüklisse.

Kes õpetuskomisjoni kuuluvad?
Viis meie kiriku teoloogiadoktorit ja piiskopid.

Paljud teoloogiadoktorid on oma suhtumist vabamüürlusse juba väljendanud, näiteks Arne Hiob kirjutas alla kirjale, mis taunis kirikuõpetaja kuulumist vabamüürlaste sekka. Kas selliseid on ka õpetuskomisjonis?
Jah, ka Arne Hiob kuulub komisjoni. Aga dr Kaido Soom Tartu ülikoolist on ajakirjanduses avaldanud, et see võiks olla vaba inimese südametunnistuse küsimus.

Kas see tüli tuli Teile ootamatult?
Kui mingi teema on olemas, on ennustatav, et see paisub avalikuks probleemiks. Nii et midagi eriti üllatavat ei olnud. Pigem üllatas mõne inimese reaktsioon, see tuli ootamatult.

Kas õpetuskomisjoni ja piiskopliku nõukogu otsus taandab vastasseisu ja taastab kodurahu?
Ei oska öelda. Alati on inimesi, kes suhtuvad kriitiliselt kiriku otsustesse. See on inimese õigus, aga loodan, et praegusel kujul vastasseis peatub – kui ei ilmne uusi asjaolusid. Poleemika aktuaalsus sõltub teemade aktuaalsusest, kas need puudutavad inimesi isiklikult.

Kuidas peaksid koguduse liikmed vabamüürlusse suhtumises käituma, kas joonduma oma kirikuõpetaja vaadete järgi?
Koguduseliikmele on see väga kõrvaline ja ebaoluline teema. Tänapäeval kuulutakse paljudesse organisatsioonidesse, nende ühenduste eesmärgid ei kattu ega peagi kattuma kiriku eesmärkide ja huvidega. On erakonnad, akadeemilised seltsid, sihtasutused ja palju muid ühendusi. Ka kristlased kuuluvad neisse, me ei tee sellest numbrit.
Meie asi on vaadata ja kaaluda, kas jumalateenistus vastab sellele, mida kirik õigeks peab. Selles valdkonnas ei ole ma vabamüürlusega seoses midagi kahtlast või ebakohast kuulnud.
Ristiinimene võib jätta need poleemilised teemad rahus vastavate komisjonide ja doktorite hoolde, kes seda hindavad.

Äkki olete liiga liberaalne ja demokraatlik peapiiskop, peaksite olema kõvema käega?
Peapiiskopi ülesanne on talitada arukalt ja kaine mõistuse järgi. Kui liberaalsust käsitletakse vastandina pimedale otsustamisele, siis peapiiskop ei peaks seda kindlasti tegema.
Lehte Ilves,
Lääne Elu
Intervjuu on ilmunud Lääne Elus 13. aprillil.

Andres Põder
Sündinud 22.11.1949 Hanila vallas.
Lõpetanud Pärnu 4. keskkooli 1969 ja EELK usuteaduse instituudi 1980.
Ordineeritud aseõpetajaks 19.09.1976; antud õpetaja õigused 08.12.1980.
Teeninud Viru-Nigula, Kunda, Suure-Jaani, Kõpu, Räpina, Mehikoorma ja Pärnu Eliisabeti kogudust.
Introdutseeritud peapiiskopi ametisse 02.02.2005.