Esileht » Online » Online artiklid »

Peapiiskop Pariisi Jumalaema kiriku põlengust ja eestpalvest päästjate eest

16.04.2019 | | Rubriik: Online artiklid

Armsad ametivennad ja -õed, head koguduste juhid!

Täna on Suure Nädala esmaspäeva hilisõhtu. Oleme kogu paastuajal astunud päev-päeva kaupa lähemale Jeesuse surmapäevale, Suurele Reedele. Kui Jeesus risti löödi oli see „maailma lõpp“ Tema jüngrite jaoks, tema järgijate ja lähedaste jaoks. Kogu Jeesuse kuulutus, Tema imed ja õpetussõnad oleksid justkui tähenduse kaotanud, sest Jeesus oli surmatud. Jeesuse risti alla jäi jüngritest vaid Johannes koos Maarja Magdaleena ja Jeesuse ema Maarjaga. Ka kõige lootusetumas olukorras jääb ema viimasena oma lapse kõrvale…

Kõik uudistekanalid kannavad nende mõtete kirjapanemise ajal otseülekandena üle Jumalaema kiriku põlengut Pariisis. See on katedraal, mis on pühendatud Jumalaemale Maarjale, on kogu maailma silmade all muutumas tuhaks. Kõik uudistekanalid lasevad meil saada vahetuks tunnistajaks ühe maailma kõige tähendusrikkama pühakoja hävingule. Kõigile kristlastele, eriti katoliiklastele, kuid ka ajaloolise arhitektuuri, kunsti ja kirjanduse armastajatele, pariislastele ja prantslastele, igale inimesele, kel süda sees, on Pariisi Jumalema kiriku häving tragöödia. Peaaegu tuhat aastat ajalugu hävib mõne tunniga. Kuid selleski on oma ajatu sõnum, sest „Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev“ (2Pt 3:8). Suurel Nädalal, Jeesuse surmapäeva eel on materiaalse maailma ajalikkusest kõnelev Pariisi Jumalaema kiriku põlengu „jutlus“ väga mõjus. Lõpuks on ju kõik maine kaduv, isegi sajandeid püsinud pühakojad. Rääkimata siis inimese enda kaduvusest.

Kõige mõjusamad „jutlused“ on siiski korras ja hooldatud pühakojad, kus koguneb kogudus ja inimesed käivad Jumalaga jagamas oma rõõme ja muresid, nagu see on olnud sadu aastaid ka Jumalema kirikuga Pariisis. Kõik põlenud ja varemetesse jäänud pühakojad on ülesehitatavad, kui ühiselt koondatakse jõud. Nõnda oleme Eestiski kiriku, riigi, kohalike omavalitsuste, sõpruskoguduste ja koguduse liikmete annetuste toel viimase 30 aasta kestel üles ehitanud või uutena rajanud ligi 50 pühakoda ja sakraalhoonet. Usun, et nõnda tõuseb uuesti tuhast ka Pariisi Jumalaema kirik.

Et meie Maarjamaa pühakojad jätkuvalt jutlustaksid Jumala suurusest ja Kristuse armastusest, tuleb meil kõigil veel kord hinnata tõsiselt üle oma pühakodade ohuriskid. Ettevaatlikkus ja hoolitsus pole kunagi liiast. Meil Eestiski on olnud kirikute ja kirikutornide põlenguid. Olen viimastel aastatel roninud nii mõnegi kiriku torni ja pean tunnistama, et tuleohtlikku materjali, ka aastakümnete või -sadade kestel kogunenud puitmaterjali, mis kergelt tuld võtab, on peaaegu kõikides kirikutornides. Oleme hakanud avama kirikuid teelistele ja palveränduritele, samuti on paljud kirikutornid külastajatele kergesti ligipääsetavad. Peame kõikides oma kogudustes analüüsima riske, mida kirikutornide ja pööningute seisukord endast kujutab. Käigu seal keegi kaunist vaadet imetlemas või sajandeid vanu kirikukelli oma käega katsumas – ettevaatlikkus ja ohutus olgu kõrges hinnas. Palun kõikide koguduste juhatustel tõsiselt hinnata üle pühakodade ja muude koguduse varadega seotud riskid, sealhulgas tuleriskid ning võtta tarvitusele kõik abinõud riskide maandamiseks ja õnnetuste vältimiseks.

Lisaks sellele kutsun eelseisvatel jumalateenistustel palvetama meie päästeameti päästjate pärast, kes väga sageli tule või muude ohtudega võideldes seavad ohtu oma elu ja tervise selleks, et kaitsta ja päästa inimesi ja nende vara. Kandkem nad palves Jumala ette ja palugem neile tervist, õnne ja Jumala hoidmist ohtudega silmitsi seistes.

Õnnistussoovidega

+Urmas Viilma
Peapiiskop

Vt ka EELK Uudistest.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)