Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peapiiskop Pajula: tahtsime teha head ajalehte

17.12.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Kirik pühitseb sel aastal esmailmumise 80. aastapäeva.
Suur osa neist aastatest möödus ootuses ja lootuses, et ükskord taas kirikuleht kodumaal trükivalgust näeb. Missugune oli see aeg ja millised olid mõtted ning plaanid, kui see aeg 1980ndate aastate lõpus kätte jõudis, meenutab EELK tollane peapiiskop Kuno Pajula.
Uued väljakutsed

«Kindlasti oli see täis vaimustust. Kuid üsna kindlasti oli meil palju illusioone, kus arvati, et demokraatia ja turumajandus teevad meid ise rikkaks. Olime ju täiesti uue olukorra ees. Senini olime ainult pidanud jumalateenistusi, ristinud, matnud, vahel ka leeritanud. Kuid nüüd mõtles kirik äkki kõige selle peale, mida ta mujal maailmas teeb. Ootusi oli palju, osa vaimulikke olid väge täis ja arvasid, et meie teeme kõik paremini kui enne sõda 1920–30ndatel tehti,» meenutab peapiiskop emeeritus Pajula.
«Kord rääkisin ühe ennesõjaaegse Eesti Kiriku tegijaga, juttu oli sellest, et mõni jutlus oli ajalehes üsna tagasihoidliku väärtusega. Ta ütles selle peale, et tööd oli nii palju, et kirikulehe jaoks aega ei jätkunudki. Seesama asi tuli ka meil üle elada. Kui hakkasime Eesti Kirikut 1990. aastal uuesti välja andma, siis oli meil vaja samal ajal palju rohkem vaimuliku tööd teha, inimesi kirikusse tagasi tuua, tegelda humanitaarabiga.
Nii et ka meil oli sama probleem, mis enne sõda. Mõte oli ju teha Eesti Kirik musterleheks, mida saadetaks igasse kristlikku kodusse ja muidugi ilma rahata. Tegelikult me selleks võimelised ei olnud. Peapiiskopina pidin vahel ametivendi kutsuma reaalsust tajuma ja selgitama, et kõike, mida me teha tahaksime, lihtsalt ei suuda. Minu ülesanne oli tol ajal siis ka kõrgeid mõttelende tagasi hoida ja ohjata. Kui oli vaja raha lugema hakata, selgus, et seda nii palju ei olnudki. Turumajandus jõudis ka kirikusse.
Üks suur ülesanne oli, et tahtsime teha head ajalehte, saata see igasse kodusse tasuta; teine ülesanne oli see, et teeme lehe nõnda hea, et ta loetavuselt Postimehe-sarnane oleks. See oli ju illusioon, sest iga vähegi ajakirjandust tundev inimene teab, kui kallis on teha kvaliteetlehte. Ma saan ainult imestada selle üle, kui hästi Soome kirik oma ajalehte Kotimaa välja annab. Maal, kus kirikusse kuuluvad peaaegu kõik inimesed, on muidugi sellise ajalehe jätkuv väljaandmine teine asi.»
Kirikul olid juba nõukogude ajast sidemed laias maailmas, kirikutegelasi saadeti sageli välismaale, et jätta muljet usuvabadusest. Peapiiskop Pajula meenutab oma ametivendi, kes korduvalt välismaal käisid juba vene ajal. Taasiseseisvumisel olid kirikul juba kontaktid välismaaga olemas.
Illusioonide purunemine

«Kui muudatus tuli, siis see kanal, kust humanitaarabi vastu võtta, oli meil olemas,» märgib Pajula, kuid lisab, et väga palju olenes sellest, milline oli õpetaja keeleoskus. Algas sõpruskoguduste tekkimise aeg, kirikule hakkas saabuma välisabi. «Mõte, et me saadame välisabi toel igale kirikuliikmele kirikulehe koju, osutus siiski petlikuks,» meenutab Pajula vabaduse tuleku illusioonide purunemist.
Kas ajalehel Eesti Kirik on tänapäeval oma koht meediamaastikul, kas lehte on vaja?
«Kindlasti on vaja,» arvas Kuno Pajula. «Omalt poolt võin öelda seda, et kui võrrelda ennesõjaaegse ajalehega, siis oleme tubli sammu edasi teinud. Koos kogu ajakirjandusega on ka Eesti Kirik arenenud. Häda on muidugi selles, et mõnel pool, kus tööpuudus suur on, tuleb lihtsalt rahast puudus ja ei saa lehte tellida. Leht on piisavalt hea. Linnakogudused omalt poolt aitavad kaasa, et lehel ikka rohkem lugejaid oleks.»
Tehke häid tegusid

Peapiiskop emeeritus on olnud meie lehe lugeja kogu aeg. Mis võiks Eesti Kirikus teisiti olla, kas mõni rubriik võiks juures olla? Kõige hea juures, mis lehes praegu on juba olemas, arvab Pajula, et «mõni särav lugu võiks olla kas mõnelt ühiskonnategelaselt või muidu tuntud inimeselt». Usina saksa kristliku ajakirjanduse lugejana märgib peapiiskop, et Saksa kõrged poliitikud võtavad seal sageli sõna, selgitades, kuidas Piibel ja selle tõed neid aitavad.
Elame advendiajas, jõulude ootel. Mida soovite lugejatele?
«Soovin rahu, hingekosutust ja selgust meile kõigile ses jõulueelses saginas. Mahatma Gandhi on öelnud, et on seitse pattu, mida inimesed saavad teha: neist esimene on poliitika ilma põhimõteteta ja viimane – usk ilma ohvriteta. Kui on põhimõtted, siis on vaja võidelda nende eest, on vaja ohvreid tuua. Ka meil on rohkem vaja valmis olla oma usu nimel ohvreid tooma. Et ei tekis valearusaama luteri usust, nagu seal häid tegusid polegi vaja teha, et saame armust õndsaks. Kuid me võime hoopis armust välja langeda, kui me häid tegusid ei tee ja meelt ei paranda. Advendiaega kuulub kindlasti ka meeleparanduse mõte.»
Tiiu Pikkur

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)