Esileht » Arvamused » Arvamus »

Peapiiskop on hääletustulemus

19.03.2014 | | Rubriik: Arvamus, Peapiiskopi valimised 2015

19. veebruari Eesti Kirikus oli kaks pikemat lugu eelseisvate peapiiskopi valimiste teemal, pluss veel Mihkel Kuke juhtkiri samast vallast.
Thomas-Andreas Põderi ettepanekut, et peapiiskopi ametiaeg olgu kümme aastat, pean väga mõistlikuks. Praegu on see valimisest ja ametisseseadmisest (kuni kuus kuud hiljem) kuni 65aastaseks saamiseni. Kirikukogu võib seda aega veel pikendada viis aastat. Einar Soone ametiaega pikendas kirikukogu 24. aprillil 2012 Rakveres. Nii et 40aastaselt valitud isik võib teoreetiliselt ametis olla 30 aastat, mida tundub olevat palju.
Praost Urmas Nagel loetleb tulevase, uue peapiiskopi häid, väga häid ja ülihäid omadusi. Jah, need väga ja ülihead omadused loomulikult peavad olema. Ja veel parem, kui tulevane peapiiskop oleks Jumal ise. Aga sellisel puhul tekib probleem, et ta ei ole füüsiliselt nähtav.

Peapiiskopil on suur ja tähtis esindusfunktsioon, mida Andres Põder on ka väärikalt täitnud. Hoopis vähe on räägitud sellest, et peapiiskop peab olema igasuguste jamade lahendaja. Ta peab olema kiriku kohtunik. Kohtumõistmine peab olema mõistlik, õiglane, mõjuv ja kiire. Kes tahab halbade asjadega tegelda?
See on minu tundmise järgi üks põhjus, miks senine peapiiskop soovib jääda pensionile ehk nagu ta teleintervjuus väljendas: «seekord talitame üldreegli kohaselt.» Pahanduste ja tülide lahendamisega ei taheta tegelda. Lahendatakse edasilükkamise teel. Ebameeldiv antakse isand Aja hõlma, kuhu tülid kaovad; uued jamad tulevad peale.
EELK-l on olemas kirikukohus, kolmeliikmeline. Eelmise, XXVIII kirikukogu ajal oli kirikukohtu eelarve 1000 krooni (64 eurot) ja nelja-aastase perioodi jooksul polnud kirikukohus ühtegi korda koos käinud. Vastavalt eelarvele on ka kirikukohtu tähtsus ja mõjukus. See on mängukohus. (Rannar Susi oli eelmise, XXVIII kirikukogu saadik. – Toim.)
Kõigi üliheade ja veel paremate omaduste loetlemise kõrval juhin tähelepanu sellele, et uus peapiiskop on hääletustulemus. See on paljuski juhuslik ja ettearvamatu. Peapiiskop ju valitakse. Kuidas siis teisiti: muidu oleks see määramine, monarhia, isevalitsus jne. Veider oli raadiost kuulda lauset, et Siim Kallas ei soovigi 2016. aastal asuda Eesti presidendi ametisse. Kas sellesse ametisse siis lihtsalt asutakse? Soovi korral.

Veebruari lõpus on peapiiskopi kohale esitatud vaid üks kandidaat – Urmas Viilma. Teoreetiliselt on võimalik paari­kümne kandidaadi ümber. 12 kandidaati saavad esitada praostkondade sinodid ja vähemalt kümme kirikukogu liiget võivad üles seada oma kandidaadi. Need on suhteliselt väiksed grupid, kelle ühisosa just lai ei ole. Eelmistel peapiiskopi valimistel 2004. aastal oli viis kandidaati: Tiit Salumäe, Joel Luhamets, Andres Põder, Gustav Piir ja Randar Tasmuth.
Lõpliku valiku teevad kirikukogu liikmed. Kirikukogu täiskoosseis on 57-liikmeline. Otsustusvõimeline on kirikukogu 3/5 ehk vähemalt 36 liikme kohalolul. Loogiline on, et tähtsündmuse puhul on täismaja kohal, ehk üks-kaks puudu, mis on inimlikult mõistetav. Eelmise suurema hääletuse ajal 23. augustil 2011, kui hääletati usuteaduse instituudi tuleviku üle, oli lõpphääletuse ajaks osa inimesi lahkunud. Kohale oli jäänud 43 kirikukogu liiget, hääletustulemus kujunes 22 : 21 usuteaduse instituudi jätkamise kasuks.
Kirikukogu liikme osavõtt istungjärgust ei ole kohustuslik. Ta võib igal ajal uksest välja kõndida. Võibolla seegi kord mõni liige lahendab olukorra niimoodi. Seega suureneb veelgi iga äraantava hääle kaal. Märgin sedagi, et arvatavasti on peapiiskopikandidaat ka ise kirikukogu liikmete hulgast ja saab hääletada iseenda poolt. Conrad Adenauer oli saanud Saksamaa Liitvabariigi kantsleriks iseenda hääle toel.

Kui kandidaate on rohkem kui üks (eeldatavasti on!), siis ei saa peapiiskoppi valida sügisese kirikukogu esimesel päeval, 25. novembril 2014 (kirikuseadustiku paragrahv 114, lõige 8). Seega saab valida järgmisel päeval, see on kolmapäeval, 26. novembril. Siin võib mõjuma hakata väsimus ja tüdimus, samuti õhtused/öised omavahelised vestlused.
Valimine on salajane. Valimiskabiine pole mina kirikukogus näinud, salajasuse peab tagama igaüks ise. Salajasel valimisel hääletab inimene mõnevõrra teisiti kui avalikul hääletusel – julgemalt, isiklikumalt.
Arvatavasti saavad kandidaadid esineda sõnavõtuga ja neile saab esitada küsimusi. Neid ilukõnesid ja ametlikku avalikku sõna pean vähetähtsaks. Kuidas kujuneb valimisotsus? Vaatad kandidaadile peale, tajud midagi – kas tema või mitte? Valimisotsus kujuneb sõnatult. Kandidaadi üks lause, üks sõna valimispäeval võib midagi mõjutada. Meelde tuleb lause või sõna, mida keegi on kellelegi öelnud minevikus. Keegi tunneb kedagi «liiga hästi», et teda mitte valida. Sellised väikesed nüansid mängivad.
Kui tekib punnseis (valimine ei liigu kuidagi edasi) ja lõppvooru saab esitada uusi kandidaate, võib mõni uutest äsjaesitatud nimedest ootamatult kergesti läbi minna. Seega on uus peapiiskop hääletustulemus, mis praegu näib ootamatu ja äraarvamatu.
Murdekoht on enne lõpphääletusvooru, kui minnakse kahte enim hääli saanud kandidaati valima. Kuidas toimub ümberjagunemine eelmiste kandidaatide pooldajate vahel?

Susi,Rannar_2004

 

 

 

 
Rannar Susi,
jutlustaja, Rõuge koguduse nõukogu liige

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)