Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Peapiiskop Jaan Kiivitit meenutades

14.02.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kiivitite pere 1978. aastal kingiks saadud moodsate Karhu-mütsidega. Foto Antero Honkkila raamatust„Ahdingossa, mutta ei umpikujassa“

Jaan Kiivit juunior sündis 19. veebruaril 1940 Rakveres ja suri ootamatult tööreisil olles Peterburis 31. augustil 2005.
Jaan Kiivit teenis aastatel 1964–1994 Tallinna Püha Vaimu kogudust. 2. veebruaril 1966 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit seenior Tallinna Toomkirikus oma poja Jaan Kiiviti vaimulikuks. 1994 valiti ta peapiiskopiks ja teenis selles ametis 2005. aastani.
Eesti Kirik avaldab Jaan Kiiviti mälestuseks katke Ylöjärvi koguduse õpetaja Antero Honkkila äsja ilmunud raamatust „Ahdingossa, mutta ei umpikujassa“ (Raskustes, kuid mitte ummikus). Raamatus meenutatakse Tallinna Püha Vaimu ja Ylöjärvi koguduse väga ammuseid ja tugevaid sõprussidemeid. Raamatu on tõlkinud Enno Ootsing.

Kui ühel 1975. aasta oktoobrikuu hallil esmaspäeval abikaasa ja tema vanematega väikesest Tallinna-nimelisest laevast Tallinna sadamakaile laskusime, vajus meeleolu madalaimate pügalateni. Nagu poleks veel küllalt, et mornid sõjaväelased olid juba kontrollinud meie passe laevas – järgmine kontroll oli otse laevalt laskumise trapi otsa juures. Sellele järgnes väsitav tollikontroll, kus meie reisivarustus põhjalikult läbi tuhniti.
Olime tulnud Nõukogude Liitu, kelle eriliselt sooja sõprust meile, soomlastele, pidukõnedes aina toonitati. Toona me ei aimanud, et järgnevatel aastatel ja aastakümnetel käime kümneid kordi läbi selle vaimse kadalipu ning meil õnnestub üle piiri vedada üsna erilist (sala)kaupa.

Spes mea Christus
Järgmisel hommikul läksime abikaasaga vanalinna jalutama. Imetlesime keskaegsete ehitiste toredat välimust ja tundsime kahetsust, et need olid halvas, lagunema lastud olukorras. Raekoja platsi uhke panoraami imetlemise järel tulime läbi vana võlvialuse Saiakangi. Pisitillukese piparkoogimaja viilul olev ladinakeelne tekst „Spes mea Christus anno 1650“ (Kristus minu lootus) äratas tähelepanu.
Silmitsesime ümbrust. Läksime läbi raudvärava (mis enamasti on lukustatud, nagu järgnevatel aastatel märkasime). Olime tulnud Püha Vaimu kiriku õuele. Kiriku seinal oli klaasi all väike teadete tahvel ja teade: „Õpetaja vastuvõtt teisipäeviti kella 11.00–12.00“. Vaatasin kella. See näitas 11.30, ja oli teisipäev!
Sisenesime kirikusse. Kiriku keskkäigus seisis sümpaatne prillidega mees, kellele end esitlesime. Jaan Kiiviti nimi oli mulle tuttav. Minu isa oli kohtunud tema sama nime kandva isaga, Eesti toonase peapiiskopiga, Moskvas 1953. aastal ja seda kohtumist tunnistav postkaart oli mul alles. /…/

Valguse tänavas
Juba samal õhtul olime Sirje ja Jaan Kiiviti pool külas. Sõitsime uhke Volga-taksoga Nõmmele aadressil Valguse 24–2. Väikese korteri seinad olid maast laeni raamatuid täis. Osa neist olid päritud Jaani isalt, kuid raamatud polnud ainult teoloogiaalased. Palju oli loodusteaduslikku, filosoofia- ja ka ilukirjandust. „Mina olen nad kõik läbi lugenud,“ ütles Jaan hiljem temale omase salapärase muigega suunurgas. Jaan oli tõesti suure haardega haritud mees. Ta tundis taimi, loomi ja seeni. Valdas ajalugu. Ta ei vajanud käsiraamatut mõne Piibli kirjakoha leidmiseks.
Jaan oli kooliajal andekas õpilane ja lisaks hea sportlane, jõudis mingil aastal ka oma vanuseklassi meistritiitlini ujumises. Kui ta 1959. aastal kooli lõpetamise järel teatas, et alustab õppimist usuteaduse instituudis, imestasid ametivõimud ja lubasid, et ta saab üliõpilaseks mis tahes kõrgkoolis, kui loobub oma kavatsusest. Lisaks – nii kinnitasid tema veenjad – polevat 1975. aastaks maal ainsatki luteri kirikut. See Jaani otsust ei kõigutanud. /…/
Esimene külaskäik Sirje ja Jaan Kiiviti koju – ja ka mitmed järgmised – püsivad elavana mälus. Istume sohval, ahi kiirgab soojust. Meie laste vanused, 1965. a sündinud kaksikud Mari ja Kadri ning kolm aastat noorem Anna itsitavad põrandal ega taha magamaminekust kuuldagi. Jaan suitsetab lakkamatult ja paotab vahepeal akent. Madalal laual on kohv ja tee, must leib ja Jaani enda soolatud kurgid. Me kuulasime suure huviga, missugune on inimese ja kirikuõpetaja ning tema pere elu Nõukogude Eestis. Kui kesköö paiku taksopeatusse läksime, kostis Nõmme männikust musträsta hõbeflööt.
Jaan Kiivit oli otsekohene ja julge mees. Ta teadis, et tema kodus võivad olla peidetud pealtkuulamisseadmed, kuid ta ei hoolinud sellest. Üks tütardest oli kord unustanud õpiku koju ning õpetaja oli ta saatnud seda ära tooma. Kui tüdruk koduukse avas, astus sealt välja täiesti tundmatu mees, kes kiirustas temast sõnagi lausumata mööda. Kuigi Jaan teadis, et teda jälitatakse, ei kartnud ta kunagi. Ta rääkis asjadest alati nii, kuidas need olid, seda nii sõpradele kui ametimeestele.
Ta rääkis ühest ilmekast juhtumist 1980. aastate lõpust. Usuasjade volinik oli vahetunud. Jaanile tuli kõne: „Siin räägib usuasjade volinik. Kuulge, Kiivit, me peaksime kindlasti kohtuma.“ Jaan vastas: „Te ju teate, millal minu vastuvõtuaeg on“ ning pani toru hargile.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)