Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Peapiiskop Andres Põderi ametissepühitsemise jumalateenistus

09.02.2005 | | Rubriik: Kirikuelu, Tähtpäev

Peapiiskop Jaan Kiiviti kõne
Andres Põderi piiskopiks pühitsemise ja meie kiriku peapiiskopiks seadmise kõne lähtekohaks olen valinud ülestõusnud Issanda sõnad Peetrusele Jh 21:16: «Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!»» Aamen.
Armas kogudus, armas ametivend Andres!
Igas päevas lõikuvad eilne ja homne, minevik ja tulevik. Küünlapäev elustab meie jaoks olulise hetke Naatsareti Jeesuse elutee algusest. Kui Joosep ja Maarja on toonud oma esmasündinu templisse Jumala palge ette, nagu seadus nõudis, võtab vana Siimeon lapsukese sülle ja õnnistab teda. See on vaade tulevikku. Evangeeliumitekstina on see, Andres, Sinu tänase jutluse aluseks. On ju küünlapäev kiriklik tähtpäev, mis rõhutab valikute tõsidust, mida me inimestena teeme Jumala ees.
Täna tähistab Eesti Vabariik Venemaaga sõlmitud Tartu rahu 85. aastapäeva. Tol korral nimetas Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska seda päeva meie pika ajaloo üheks kõige tähtsamaks päevaks. Tema sõnul avanes iseseisvunud rahvale esmakordselt reaalne võimalus määrata oma tulevast saatust. Tänane riiklik tähtpäev tuletab meile meelde vastutust, mida me inimestena kanname oma rahva ja riigi ees.
See tõsidus ja vastutus vajutab oma pitseri ka tänasele pidulikule jumalateenistusele, kui ma ühes ametivendadega vennaskirikutest pühitsen ja sean sind, Andres, peapiiskopiks. Eesti luterliku kiriku suhteliselt lühikeses ajaloos oled Sina üheksas (?), kelle õlule pannakse kirikupea ülesanded ja vastutus, ja seda ajal, mida on nimetatud murranguliseks. Minevik ja tulevik lõikuvad ka täna siin Toomkirikus, puudutades kogu meie kirikut ja selle edasist teed.
Eestlased on uhked paljude asjade üle. Viimastel aastatel oleme tundnud uhkust oma suusatajate rahvusvahelise maine üle. Kuid meenub suusaföderatsiooni presidendi, endise riigikogu esimehe Toomas Savi hiljutine ahastus Eesti suusatamise tuleviku pärast. Viimase kümne aasta jooksul pole valmistatud ette ühtegi suusatreenerit, lausus ta. Meile vaatab vastu must auk, tühjus, olid tema sõnad.
Mida peaksime siis kiriku kohta ütlema? Suusatamine on olnud aastakümneid soositud. Suusatamisel on olnud riiklik toetus ja seaduste kaitse. Kuid kiriku olukord on olnud täiesti teistsugune. Vabad olud kiriku ülesehitamiseks on kestnud alles lühikest aega. Sellele eelnes aga 50 aastat – vähemalt kaks inimpõlve – riiklikke repressioone. Toon ainult ühe näite. Laste ja noorte kristlikku kasvatamist ja nende tegevuse korraldamist käsitleti aastakümneid kriminaalkuriteona. See polnud ajutine must auk, kuhu kirik oli kukutatud, vaid kuristik, järjepidevuse ja loomuliku arengu pikaajaline katke. Ustav vähemus oli see, kes kandis valgust edasi.
Kiriku ülesanne on hoolitseda kristliku usu ja eluväärtuste edasiandmise eest ühelt inimpõlvelt teisele. Olen peapiiskopina pidanud seda peamiseks eesmärgiks. Selle saavutamine nõuab aega, kannatlikkust ja sihikindlust. Sageli puutume kokku religioosse harimatusega, juurdunud eelarvamuste ja ühiskonna kirikust võõrdunud hoiakutega. Muutunud maailmas seisame vastamisi inimeste orienteerumisega materiaalsetele väärtustele ning isiklike huvide ja kasu seadmisega ühistest huvidest kõrgemale.
Me ei saa ega tohi elada minevikus. Kuid meie pühendumine Issanda kutsele kujundab tulevikku. Sul, Andres, tuleb jätkata kiriku ülesehitamist. Selleks on vaja ehitada sildu. Sildu, mille kaudu kristlik usk ja eluväärtused leiavad tee tänaste eestlasteni. Sa mäletad aegu, kui kogudused püsisid peamiselt tänu vaimulikele ja sageli nende abikaasadele, kes olid koristajad, kantseleiametnikud ja organistid ühes isikus. Täna saad Sa peapiiskopina toetuda pühendunud töökaaslaste palju suure-male hulgale. Sinu liitlasteks on inimesed, kes ei karda tunnistada oma usku, vaid aitavad kaasa Kristuse ihu ülesehitamisele. Sinu liitlasteks on sõbrad vennaskirikutest.
Ülestõusnud Issand on andnud apostel Peetrusele, koguduse kaljule käsu: «Hoia minu lambaid!» See on Kristuse kutse oma saadikutele, ülesanne, mille taga seisab Kristuse enda vägi ja tõotus: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28:18–20).
Nüüd peapiiskopina on sinu ülesanne olla eelkõige karjaste karjane. See on ülesanne olla ühtaegu nii kiriku juht kui ka teenija, keda saab usaldada, sest ta ise usaldab Jumalat ja neid, kes ta hoolde on antud. See nõuab sinult täielikku pühendumist kiriku hoidmisele, kaitsemisele ja juhatamisele, andes selleks kogu oma tarkuse, jõu ja aja.
Juhtida kirikut tähendab näidata suunda, tuletada meelde Jumala käsku ja kuulutada evangeeliumi. Issanda sakramentaalse ligioleku ja kristliku õpetuse kaudu saab Püha Vaim sind ja sinu töökaaslasi kasutades kirikut hoida, juhtida ja toita.
Hea karjane kaitseb oma karja. Tänases maailmas ei ole kiriku kaitsmine lihtne ülesanne, aga samal ajal väga oluline. See nõuab inimeste ja nende elu tundmist. See eeldab nende jõudude äratundmist ja läbinägemist, mis moonutavad maailma ja meie ühiskonda.
Karjase ülesanne on hoida kari koos ja terviklikuna. Kui lambad lähevad igaüks oma teed, siis kari laguneb ja hukkub. Nii on piiskopi ülesanne kanda erilist hoolt kiriku ühtsuse ja terviklikkuse eest, pidades alati meeles, et meie väike kirik kuulub ühe osana suuremasse tervikusse, Kristuse üleilmsesse, pühasse ja apostlikku kirikusse.
Inimlikult arvestades võib tunduda, et see ülesanne käib üle jõu. Kuid Sa võid selle vastu võtta, sest Sa seisad Issanda teenistuses. Me inimesed – igaüks omal kohal: kes kiriku liikmena, kes kaastöölisena, kes vaimulikuna, sina peapiiskopina – jääme Jumala heade andide ja saladuste majapidajaiks. Meil on suur ülemkarjane, ristilöödud ja ülestõusnud Issand, kes kannab, toetab, julgustab ning jõudu annab. Tema on patu, kurjuse ja surma jõudude võitja. Tema käes on viimane sõna selle maailma üle. Tema on ustav, kui ainult meie taevasele kutsumusele ustavaks jääme.
Õnnistagu Kolmainus Jumal Sinu tööd meie kiriku juhtimisel ja teenimisel peapiiskopina. Valgustagu ta Sind Püha Vaimuga ja kinkigu Sulle tarkust ülevalt. Andku ta Sulle häid nõuandjaid ja abilisi, et meie rahvas oleks kiriku kaudu Jumala poolt teenitud ja hoitud. Aamen.

Peapiiskop Andres Põderi jutlus
Üksikult üldisele: igaühe usk on oluline
Legend räägib, et kui Jeesus seaduse kohaselt templisse toodi, süttinud seal küünlad iseenesest põlema. Hiljem hakati sel päeval pühitsema küünlaid. Tõsi on, et kohtumine Jeesusega on muutnud inimesi – pannud nad särama, kõnelema Jumala armastuse ja pääste valgusest.
Kuulsime loo kahest tunnistajast, kes oma isikuga vahendasid jumalikku ilmutust Jeesuse kohta. Ilmutus teeb mõistetavaks mineviku, annab tähenduse olevikule ning laseb aimata tulevikku – see kõnetab meid. Tõsi, need pole päris juhuslikud isikud. Nendelt on palju õppida: nad on pühakojas; nad on oma hoiakuga Jumalale avatud; nad palvetavad; nad teenivad ja ootavad teda; nad lasevad end juhtida tema Vaimul; nad tunnevad Jeesuses ära inimkonna Päästja; nende sõnum on prohvetlik.
Kaht tunnistajat on peetud juba piisavaks tõe allikaks. Ometi on Jeesus alati ümbritsetud inimestest, kelle isiklik tõdemus Jeesuse kohta saab oluliseks ja siduvaks teistele. Nendeks on Ristija Johannes ja ta vanemad Sakarias ja Eliisabet, karjased ja Idamaa targad Petlemma sõime ees, vagad inimesed templis, inimesed, kellest saavad Jeesuse järelkäijad.
Peetrus tunnistab jüngrite nimel: «Kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha» (Jh 6:68j), «Sina oled Messias, elava Jumala Poeg» (Mt 16:16). Isegi ristilööjatest saavad kaasakinnitajad. Heebrea kiri võtab selle kogemuse kokku: «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid… vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale…» (Hb 12:1j).
Kiriku tugevus või nõrkus ei ole niivõrd organisatsioonis endas kuivõrd meie isiklikus kokkupuutes Kristusega. Kristuse äratundmine elu kandvate väärtuste nurgakivina ehitab meidki elavate kividena üles vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks. Teeb meist tema tunnistajad – tema loost meie loo. «Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas,» ütleb Jeesus ja rõhutab: «Teie olete maailma valgus!» (Mt 5:14).
See on uskumatult suur ülesanne. Samas julgustab meid teadmine, et kirik pole filosoofiline, sotsioloogiline või poliitiline konstruktsioon, vaid hoopis midagi muud – Kristuse Ihu, vaimulik organism. Täna on siin koos eri maade ja uskkondade kirikujuhid, piiskopid, vaimulikud, kaaskristlased. Sellel on lõpmata suur tähendus: me oleme ühendatud armastuses, tunnistamises, teenimises ja rõõmus. Tervik on siiski palju enamat kui lihtsalt osade summa. Neid aspekte ei tohi alahinnata ega vastandada.
Üldiselt üksikule: kirik kui vaimulik ema
Just pühakoda on see, kuhu Jeesuslaps tuuakse. Just pühakoda on see, kus on ootab julgustav sõnum. See on ka kiriku kui vaimuliku koja roll. Kui väärtuslik on inimlaps? Kas tema tähtsus oleneb sellest, kelleks ta saab, nagu oli vanatestamentlik mõtteviis? Ja Jeesus oli tõesti ootuste ja lootuste täitumine väga paljudele. Või on iga inimene väärtus omaette, nagu kristlik maailm Jeesuse kaudu on harjunud mõtlema? Kas pole Issanda ette toomine siis lausa inimõiguseks? Kas ei vaja laps usku nagu emapiima?
Kui vanemad lapsukesega templisse jõuavad, kogevad nad midagi imestamapanevat: üks sealolija võtab lapse sülle, ülistab Jumalat tema pärast, teine jagab seda rõõmu kõigile. On nad tugiisikud? Kas pole me kõik kutsutud täitma sama ülesannet? Kas ei vastuta me üksteise eest?
Kas pole kirik suur hingehoiukeskus, mis maailma ja inimelu ebakindluses näitab inimese tõelist hinda ja alust – Jumala armastust meie vastu. Kristuse armastuskäsk paneb meile ülesande mõista inimhinge vajadusi, neist hoolida ja aidata. Hiljutiste katastroofide taustal on see küsimus muutunud eriti mõistetavaks ja aktuaalseks.
Sotsiaalse võidujooksu väsimuses, eetilises nurjumises ja eksistentsiaalses teadmatuses on kirik meile Jumala peopesaks, emasüleks, kus end kodus tunneme. Keskkond, mille loob Kristuse ligiolu, on tervendav, päästev ja elustav. Agressiivsus, mida toidab hirm vaenulikuna tunduva kõiksuse ja oma mina ohustatuse ees, muutub siin halastuseks.
Vaevatud ja koormatud leiavad tema juures hingamise. Seda ei asenda teraapia, tabletid ega rahatähed. Seda maa soola rolli alati ei märgata ega osata kasutada. Aga see on rahvuslik rikkus ja see toimib. Sina, Issand «…oled teinud meid enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka sinus», ütleb kirikuisa Augustinus (Conf. I, 1).
«Nüüd sa lased oma sulasel rahus minna…, sest mu silmad on näinud sinu päästet,» rõõmustab ka vana Siimeon (Lk 2:29j). Tema maailmas on midagi muutunud. Tasakaal on tagasi. Jumal tegutseb.
Protsess, mis ei lõpe: kasvuraskused ja -rõõmud
Kristus toob maailma rahu, aga mitte rahulolu. Ta lepitab meid Jumala ja üksteisega, mitte maailmaga, sellest lähtuva mõtteviisiga. Vastupidi, ta ässitab selle vastu üles, üteldes: «Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud» (Lk 12:49). Jeesuse leppimatus kõige halvaga inimsüdames ja inimsuhetes teeb temast nii lootuse allika kui ka komistuskivi. Siimeoni sõnul on ta seatud languseks või tõusuks paljudele. Talle vaieldakse vastu, ta põhjustab diskussiooni. Ta ei jäta kedagi puudutamata. Nii ka Kristuse kirik. Kristus on seatud tähiseks ja mõõdupuuks meie inimeseksolemisele.
See, et me ei anna mõõtu täis, kajab vastu Siimeoni ettekuulutusest Maarjale: «Sinu endagi hinge läbistab mõõk…» (Lk 2:35). Siin on nähtud viidet Jeesuse ristisurmale, mis tegi avalikuks paljude inimeste mõtlemise. See mõtteviis jätkub. «Kas on lootust kaasaegsete inimeste metsistumistendentsi kontrolli alla saada,» küsivad saksa filosoofi Sloterdijki arvates kõik, kes on mures humaansuse tuleviku pärast.
Võitlus käib «inimese pärast, kes teostab end loomastavate ja talitsevate kalduvuste risttules,» ütleb ta 1999. aastal koostatud «Reeglites inimesteaia tarbeks». Kust siis otsida inimest?
Maailm ei mõista Jeesust, ei võta teda omaks. Apostel Paulus kirjutab Kristusest kui konflikti allikast: «Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks… Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid…, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees» (1Kr 1:23,27,29).
Oleme sellist uperpalli ise kogenud. Tänane Tartu rahu aastapäev tuletab meelde otsustavat murrangut meie rahva saatuses. Kui koolipoisid esimeste seas Vabadussõtta läksid, ei tarvitsenud see tunduda arukana. Ometi võime nüüd nautida iseseisvust ja rõõmustada võidu üle, mis sai alguse nende otsusekindlusest. Vabadus vaimses mõttes tuleb aga ikka ja taas uuesti lahti mõtestada ja teostada.
Kristus pöörab ümber patuse, ebaõiglase maailma reeglid, kus armastus tundub nõrkuse, tõde rumaluse ja vastutus vanglana. Ta paneb meid otsustama ja valima. Tõusma jalgadele pea peale pööratud maailmas. Läbi konflikti ja kriisi juhib ta meid uuenemisele ja elule – nii üksi kui ka üheskoos. Ta loob kõik uueks. Ta ei tee erandeid, ei ole erapoolik.
Ka kirikul tuleb olla alati uuenev – semper reformanda. Ta ei tohi kaotada enesekriitikat ega oma kriitilist meelt selles maailmas. See on tema väärtus. Eestlane mõistab ja armastab kriitikat, vahest üleliia. Ometi on see mõttekas vaid armastuses – armastuses, millega Kristus meid on armastanud! Armastuses, mis näeb igas inimeses Jumala last ja laseb sellel lapsel Jumala käest kinni võtta. Võime olla kindlad, et koos Kristusega me kasvame, saame tugevaks. Inimesena, rahvana, inimkonnana. Ja Jumala arm on meie peal. Aamen.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)