Peame kuulama oma südant
/ Autor: Lehte Hainsalu / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 17. august 2016 Nr 32 /
Iga rahva ülim hüve on oma riik. Seda on eesti rahvas ju sajandeid oodanud ja kord ka kätte saanud ning siis jälle kaotanud. Vaikselt on eesti rahvas kogu Vene aja igatsenud oma riiki jälle kord kätte saada, ükskõik kui kriitilised nad kunagi selle Eesti Vabariigi suhtes ka olid olnud. Aga hullemat kui riigi kaotus ei saa ühel rahval ju olla.
Et oma kallis riik on nüüd kätte saadud, peaksime südamest rõõmustama, ja tegelikult ju rõõmustamegi. Puudujäägid, mis meile silma torkavad ja mis meid ahistavad, ning need hirmud, mis kogu maailmas on, need muidugi jäävad ahistama. Aga need ei ole Eesti Vabariigi süü.
Ma arvan, et see oli ajalooline otsus. Olime Toompeal selle üle uhked ja õnnelikud ning hardunud. 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul valdas mind pühalik tunne ja südamerahu. Ja siis rõõm ja siis ka kurbus, et see kõik oli nii kaua aega võtnud ja et rahva kannatused olid nii kaua kestnud. Olen tänulik, et tohtisin riigi taastamise juures olla.
Eesti rahvas arvas kogu Vene aja, et riik tuleb tagasi, aga meie silmad seda ei näe, et see sünnib kunagi järgmiste põlvkondade ajal. Ja nüüd ometi oleme olnud 25 aastat vabad, aga me ei ole osanud kasutada seda oma vabadust. Me ikka nagu ootame, et keegi midagi ütleks ja keegi midagi õpetaks ja keegi midagi käsiks. Aga nüüd peame kuulama oma südant ja selle järgi toimima. Miski ei ole keelatud!
Lehte Hainsalu
