Peale teadmiste vajab inimene muudki

Mulle meeldivad lood. Mulle meeldib neid lugeda, kuulata ja jutustada. Nii on see juba lapsepõlvest saadik olnud: «Onu Remuse juttude» plaadid sai ribadeks kuulatud, mänguplatsi heki sees sündisid terved maailmad, suure kaasaelamisega lugesin doktor Dolittle’i ja Gerry Durrelli või Krabati seiklusi, rääkimata kangelaspioneeride või muinasjututegelaste elukäikudest … Nii on see ikka olnud, et mulle on lood meeldinud.
Kuulun nende inimeste hulka, kes raamatuid korduvalt loevad ning lugusid taas kuulavad. Hea lugu ei ammenda end minu arvates iialgi. Alati saab kaasa minna, loo tegelastele kaasa elada, avastades jutustaja sõnas või hääletoonis uusi nüansse. Tuttav lugu pakub leidmisrõõmu ja turvalisust ning viimaks pole lugu mitte kunagi vana ja kulunud, sest mina, lugeja või kuulaja, olen alati muutunud ja uus.
See on üks minu töömõnudest, kui saan lugusid lugeda või jutustada. Vaimuliku- ja kooliõpetajaamet annab jutustamiseks palju võimalusi: lugusid saab jutustada nii jutlustades, õpetades kui lohutades. Pean tänuga meeles õpilast, kes pärast umbes pooleaastast religiooniõpetuse tunnis osalemist minult küsis: «Õpetaja, aga millal te meile lugusid jutustama hakkate?»
Tema küsimus tuletas mulle meelde, et peale teadmiste vajab inimene muudki, ja üks võimalus tundekasvatuseks, kogemuste jagamiseks ja küsima kutsumiseks on lood. Vaimustav on mõelda, et üks mu töö- ja eluvahendeist on Piibel, rikkalik lugude raamat, mis samas tuletab ka meelde, et kogu inimese elu ja aeg on lugu, otsimise, leidmise, kaotamise ja taasleidmise lugu.
Ikka ja jälle kohtun inimestega, ka kirikuinimestega, kes ei tunne piiblilugusid, sest nad ei loe Piiblit. Või kui loevad, siis ei jää lugu meelde. Tunnen neile kaasa ja innustan: lugege Piiblit! Korduvalt! See ON hea raamat!
Piibel ei paku mitte ainult tõde ja kuldsalme, vaid ka rikkalikke ja värvikaid lugusid neist inimestest ja asjadest, mis on olnud enne meid, ja annab meile turvalise võimaluse küsida: mida mina sellises olukorras teeksin, kuhu ma läheksin, mida otsustaksin?
Veel enam – lugu saab elavaks edasijutustamisel. Õnnelik on inimene, kes lugusid endasse ei kogu, vaid neid ka jagab. Kuulasin ise mõni aeg tagasi, kuidas üks koguduseliige kirjeldas oma rännakut Siinai mäele, ning rõõmustasin väga, kui ta, alguses kobamisi, kuid hiljem juba julgemalt lisas oma rännuloole piibliloo. Nii sai Vanast Testamendist tänapäev: «Meie elu lugu».
Võib öelda, et kirikuaasta vahetumisel sulgeme ajaraamatu, peatume hetkeks ning samasuguse uudishimu ja põnevusega kui esmakordselt avame taas esimese lehekülje ning kõik algab uuesti: igatsus, otsingud, leidmine, elu, surm, jagamine … Ja need piibli- ja elulood, olgugi iga kord olemuselt samad, ei ole kunagi sarnased, sest Jumal loob iga hommiku ja iga kirikuaasta uueks.

 

 

 

 

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja