Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Peakaplan: olen õnnelikku elu elanud

23.04.2003 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Teisipäeval, 29. aprillil 70aastaseks saav Eesti Kaitsejõudude peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik on enda kohta öelnud: «Olen ääretult tänulik Jumalale, sest olen õnnelikku elu elanud.»
Miks sai juubilarist ohvitser, ei ole raske mõistatada, see neil nagu pere asi: Tõnis Nõmmiku isa oli Eesti Vabariigi ohvitser major August Nõmmik ja vendki on ohvitser major Pearo Nõmmik.
Vastab NATOle
Kindlasti on neid, kes imestavad: vaimulik sõjaväevormis – kas ei ole siin tegu vastuoluga? Ka viies käsk ütleb: sa ei tohi tappa!
Tõnis Nõmmik vastab sellele küsimusele nii: «Piiblistki näeme, et enesekaitse on lubatud. Sõjaväevaimulik ei õnnista ega õigusta sõjapidamist kuidagi, tema ülesanne on teenida inimesi. Kui inimene on võetud sõjaväkke, siis ei ole ta kristlikust ühiskonnast välja heidetud. Põhiseadusega tagatakse usuvabadus kõigile, mis tähendab, et sõjaväeski ei tohi kellegi usuvabadust piirata.»
Küsitakse ka, miks on kaplan riigi palgal? Kolonel Nõmmik ütleb selle peale, et kaitseväes teenivad mitme eriala spetsialistid. Kaplanid ei ole kaitseväe palgal mitte kui ühe või teise kiriku vaimulikud, vaid kui spetsialistid, ohvitserid. Täpselt samamoodi teenivad juristid, arstid, psühholoogid jt. Viimaste aastate tubli tööga on kaplanid end kaitseväes tõestanud, nad on tunnustatud ohvitserid. «Meile on öeldud, et Eesti kaplaniteenistus vastab täielikult NATO nõuetele ja selle üle on meil hea meel,» rõõmustab kolonel Nõmmik. «Kui seda tööd alustades võis leida kahtlejaid, siis nüüd on väeosades nõudlus kaplanite järele suur,» lisab ta.
Kodu Argentiinas
Ent heitkem pilk korraks tagasi ja meenutagem! Trafaretne küsimus kõlaks, kuidas te nii kaugele jõudsite? Sündinud ohvitseri perekonna esimese lapsena Tallinnas, sai väike Tõnis tänu isa ametile lapsena Eestis mitmel pool elada, küll Tartus, küll Rakveres. Koolitee algas Tartus ja jätkus Tallinnas. Ja seda kõike oma elu esimese kümne aasta jooksul.
Siis algas sõda, tulid ärevad ajad ja ohvitserist isa otsustas, et on parem, kui naine kahe väikese lapsega sõjajalust eemale läheb. Nii mindi Rootsi, ees ootamas teadmatus, kas isaga üldse enam kunagi kohtutakse. Rootsis elati mõni aasta, poisid käisid koolis ja ema sai tööd tänu oma kunstiandele, peamiselt moekunstnikuna.
Kuid ühel päeval tundus, et ka Rootsis on ohtlik elada ja paljud sõjapõgenikud hakkasid lahkuma kaugematele maadele. Nii viis tee Rita Nõmmiku koos lastega Argentiinasse. Hoopis teine maailm, teised kombed ja teine kliima – arvata võib, et see kerge ei olnud. Poisid läksid jälle kooli, pidid loomulikult ruttu hispaania keele selgeks õppima. Noorusaeg möödus seal.
Ema sai jälle moekunstnikuna tööd ja nagu ilusas muinasjutus saabus pärast pikki aastaid lahusolekut läbi vangilaagrite vintsutusi Argentiinasse pere juurde ka isa. Oma noorusaastatest Argentiinas on juubilaril head mälestused, ehkki mingis külluses ei elatud ja kogu pere, ka lapsed, pidi jõudumööda tööd tegema, et hakkama saada. Hiljem tahtis saatus, et ta veelkord sinna elama satuks, siis juba vaimulikuna koos naise ja lastega.
Keelteoskus tuleb kasuks
Edasi läks elu nii, et Montrealis elav isa õde kutsus venna pere Kanadasse elama. Paljud eestlased liikusid Argentiinast edasi Põhja-Ameerikasse, nii ka Nõmmikud. Tõnis Nõmmik meenutab, et esiteks tuli korjata hoolega isale sõiduraha, väikese sissetuleku juures oli vajalik summa tohutu. Raha koos, sõitis isa Kanadasse.
Siis korjati veel aasta raha ja ema poistega sõitis järele. Kanadas sai isa tööd kaugel põhjas raudtee ehitusinsenerina. Kolmandat korda tuli hakata uut keelt – inglise keelt õppima. Kuna Kanada on kahe riigikeelega maa, siis pidi õppima ka teist riigikeelt – prantsuse keelt.
Juubilar mäletab, et tema isagi pidi veel vanuigi prantsuse keele eksami tegema, et mitte töökohta kaotada. Aga tänane peakaplan, kes lisaks eesti keelele vabalt rootsi, hispaania, inglise ja saksa keelt räägib, ei jää hätta prantsuse, kreeka, itaalia ega portugali keelega, on ülikoolis heebrea keelt õppinud (ise ütleb ta tagasihoidlikult, et ega ma neid keeli oska, oskan neis ainult vigu teha), kukkus esimesel katsel ülikooli saada oma viletsa inglise keele pärast läbi. Püsivus viib sihile ja selgeks sai seegi keel, ülikool lõpetatud ning magistrikraad kaitstud.
Kolonel Nõmmik õppis Ontario Waterloo ülikoolis, kus omandas bakalaureuse kraadi ajaloos ja magistrikraadi usuteaduses. Kanada sõjaväega seovad teda juba ülikoolieelsed suhted, mis jätkusid pärast vaimulikuks saamist kaplaniteenistuses.
Eesti koguduste vaimulik
Tõnis Nõmmik ordineeriti kirikuõpetajaks 6. augustil 1967. aastal E.E.L.K. Montreali Jaani kirikus. Vaimulikuna teenis ta Argentiina, Brasiilia ja Kanada eesti kogudusi, lisaks üht Toronto rootsi kogudust. Nii pikki vahemaid (tuhandeid kilomeetreid ühest kogudusest teise) ei sõidetud mitte lennukiga, vaid peamiselt auto või bussiga.
Näiteks Buenos Airesest Brasiiliasse Sao Paulosse kestis sõit kolm päeva ja tol ajal polnud õhkjahutusega busse. Kommentaariks juubilarilt: kui õhutemperatuur hakkab ületama inimese kehatemperatuuri (37!), siis on halb, sinnamaani on täitsa talutav. Teist korda sattuski ta Argentiinasse eesti kogudusi teenima.
Pikemat aega, kuni Eestisse tulekuni, teenis E.E.L.K. Hamiltoni koguduse õpetajana. Tõnis Nõmmik on olnud välis-eesti kiriku assessor ja Kanada praostkonna abipraost. Kogu oma elu kodust kaugel on ta alati olnud suur eestluse propageerija ja austaja. Oma neli last (3 tütart ja 1 poeg) on ta kasvatanud tõelisteks eestlasteks, kes head eesti keelt räägivad ja eesti ajaloo ning rahvakommete tundmisega nii mõnelegi kodueestlasele silmad ette annavad. Õpetaja Nõmmiku üks tütar elab Eestis juba üle kümne aasta, teised lapsed on siin külas käinud.
Kaptenist peakaplaniks
Esimest korda tuli Nõmmik Eestisse 1990. aasta laulupeole. Varem oli ta korra proovinud NLiidu saatkonnast viisat saada, kuid venelased kartsid kirikuõpetajaid ega lubanud neil riiki siseneda. Algas tihe suhtlus kodumaaga.
Eesti tollane kaitseminister Hain Rebas palus tal teha ettepaneku kaplanaadi ellukutsumiseks taastatud Eesti kaitseväes. 1995. aastal võeti Tõnis Nõmmik kaitseväe teenistusse esimeseks kaplaniks ja talle anti kapteni aukraad (sama auaste oli tal ka Kanada sõjaväes). Esimene töökoht oli Rahuvalvekeskuses Paldiskis, 1997. aastal määrati ta kaitsejõudude peastaabi vanemkaplaniks, peakaplani ametis on alates 1998. aastast.
Peakaplani ja kogu kaitseväe kaplanaadi suurim väljakutse oli kahtlemata selle aasta veebruaris Tallinnas peetud rahvusvaheline peakaplanite konverents, kus osales üle saja inimese 35 riigist. Konverentsi, kus peateemaks oli kaplanite väljaõpe terrorismi ajastul, oli ette valmistatud terve aasta ja see läks väga hästi korda.
Kas sellise suure konverentsi toimumine Eestis oli tunnustus meie kaplaniteenistusele? Kolonel vastab, et see oli eelkõige tunnustus Eesti riigile, kes on vääriline saama kutset NATOsse, kuid loomulikult on see tunnustus kaitseväele ja kaplaniteenistusele.
Peakaplan Tõnis Nõmmik rõhutab kaplaniteenistuse tulevikule mõeldes eelkõige vajadust tõsta kaplanite akadeemilist haridust. Kaplaniks saamise üheks eelduseks on kõrgem teoloogiline haridus, kuid peatuma ei tohiks jääda. Praegu on kolmel teenistuses oleval kaplanil magistrikraad ja neli taotlevad seda.
Kui kolonel Nõmmikul juhtub kaplanaadi juhtimise ja Eesti sõjaväevaimulike ajalugu käsitleva raamatu kirjutamise kõrvalt aega üle jääma, armastab ta ooperis käia ja raamatuid lugeda. Estonias on kõik lavastused vähemalt paar korda vaadatud ja kui Tartusse satub, katsub ta Vanemuises käia.
Tiiu Pikkur

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)