Peajumalateenistuse korra ühtlustamine: õnn või õnnetus?

Nädala pärast toimuv EELK vaimulike konverents hakkab üle tüki aja arutama jälle küsimust, mille lahendamine kuulub tema otsustusvaldkonda: jumalateenistuse korraga seonduvat. Antud juhul siis jumalateenistuse korra ühtlustamist. Tegu on kiriku jaoks olulise teemaga ja assessor Marko Tiitus on esitanud piiskoplikus nõukogus heakskiidetud EELK ühtse peajumalateenistuse korra, mis soovitakse lisada uude lauluraamatusse. 

Kirikuinimestele on alati küsimuseks, kas midagi peab muutma. Samas liturgiat on ajaloos väga palju muudetud. Enamik kristlikke traditsioone omab juutliku riituse jooni, kuid neid kujundati esimestel sajanditel ümber. 

Liturgia ajalooline uurimus sai alguse 1600ndatel aastatel. Sellest ajast kuni 1900ndateni usuti, et mitmete erinevate liturgiate taga võib olla üks ühtne „algliturgia“, millest hilisemad liturgiad võiksid tuleneda. Sellest väitest on hilisemates uurimustes loobutud ja tänapäeval usutakse, et kohalikud erinevused on olnud iseloomulikud algkristlikule kiriku liturgilisele elule. Pigemini on uurimus tõestanud vastupidist: algsest mitmekülgsusest on aja jooksul jõutud ühtsema liturgia poole.

Seega liturgia on ajas muutuv ja arenev. Liturgia on tugevalt seotud kultuuriga ja seetõttu ka muutuv. Liturgia uuendamine tähendab kontinuiteeti, mitte vana hülgamist, vaid sellele rajamist kaasaja inimestega arvestades.

Sellist liturgilist uuendustööd on teinud kõik kirikud ja kahtlemata ei saa ilma selleta läbi ka EELK. Meie ajaloos on mitmeid erinevaid jumalateenistuskordi, mida on ikka vastavalt ühiskonna ning keele ja mõttelaadi muutustele ka muudetud. Viimane otsus jumalateenistuskordade kohta oli aastal 2008 piiskoplikus nõukogus, kus otsustati: „Kehtestada Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtivate liturgiliste kordadena Agenda (ilmunud 1951. aastal Uppsalas, kordusväljaanded 1979 ja 1994) ning Kirikukäsiraamat (eelnõu valminud 2007. aastal)“. Seega sisuliselt on meil kaks kehtivat jumalateenistuskorda, mida nüüd üritatakse ühtlustada üheks, samas jättes sisse variandid A ja B.

On see kord siis õnn või õnnetus? Ma arvan, et mitte kumbagi. Tegu on teatud kompromissiga, millega kaasnevad variandid A ja B, mis annavad sisuliselt õiguse pidada jumalateenistust kas vana agenda korra järgi või uue käsiraamatu korra järgi ja seda ühes väikeste muudatustega. Ilmselt on see kiriku juhtkonna jaoks samm ühtsuse suunas. 

Iseküsimus on muidugi selles, kui hästi kirikuvõõras inimene orienteerub variantides A ja B ning kui jälgitav on teenistuse kord tema jaoks. Samas on see vast siiski lihtsam kui teenistuse alguses kahe erineva jumalateenistuse korra seast see õige üles leida. Kogudused võiksid siiski oma vihiku kasuks otsustada ja tulevikus ka kindlasti kaaluda kaasaegsete tehniliste vahendite kasutamist jumalateenistuses. Olen näinud mitmetes välismaa kirikutes, kuidas arvuti vahendusel on lastud tahvlile nii jumalateenistuse kui talituste laulud ja kord. Ilmselt jõuame meiegi sinna, kuid seni ajavad ka vihikud ja lauluraamat oma asja ära ja miks mitte seda teha ühtlustatud korra alusel, eriti arvestades seda, et sisuliselt saab jätkata nagu senini. 

 

 

 

 

Kaido soom,

Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor