Esileht » Arvamused » Arvamus »

Peaasi, et usaldus ei hääbuks

10.10.2012 | | Rubriik: Arvamus

Lähenev lõikustänupüha seostub mul millegipärast meile kõigile nii tuttava ja aktuaalse arstide streigiga. Ega otsest seost justkui polegi, sest sõnad «lõikus» ja «tänu» loovad tahes-tahtmata mõtlemisainet mis tahes sündmuste või elualadega. Ühelt poolt kokkuvõtete tegemine tööküllaste kuude «saagi» kohta, teisalt hinnang sellele – ehk siis rahulolematus või tänu.
Praegu käimasolev streik on tekitanud minus kahetisi tundeid. Õpetajad tegid kunagi juba n-ö otsa lahti ja mingi tulemuseni isegi justkui jõuti. Arstid on veelgi resoluutsemad ning kohati tekib mure, et kas selline emotsionaalne protestiaktsioon ühel hetkel millegi fataalsega ei lõpe.
Ühest küljest saan oma ala spetsialistide meelehärmist ning nördimusest aru. Siinkohal tuleb vist isegi pigem kergendust tunda, et olukorra parandamiseks võetakse lõpuks midagi aktiivselt ette, selle asemel et resigneerunult välismaale voolata. Teisest küljest aga: mida peavad tegema või tundma need inimesed, kelle sissetulek on alla igasugust arvestust ning kes on juba eos loobunud parema nimel võitlemast? Ja seda seepärast, et hüüdja hääl kõrbes ei hakkagi kunagi kandma, kui puudub ühiskondlikult tunnustatud positsioon.
Nii ongi ühelt poolt soov olla solidaarne ning toetada neid, kes vähemalt midagi üritavad parandada, ja samas tiksub peas trotslik mõte, et kellel meist siis õieti kerge on, omamoodi olulised on ju ometi kõik ametid.
Hiljuti asus üks teenistuskaaslane mitmel erineval põhjusel struktuuris teisele ametikohale, mis tähendab muu hulgas ka väiksemat palka. Tänutundest, et töökoht üldse alles jäi, palus ta teha mul endale personaalne palvus ning õnnistada tema jätkamist uuel rindel. Õdusas kolleegide seltskonnas saigi see palvus hardas vaikuses enne kringlisöömist läbi viidud, tulemuseks relvavenna rahulolevad ning säravad silmad.
Keegi küsis hiljem, kas tõesti selliseid tööpostile õnnistamisi tehakse ja kui tihti. Pidin tunnistama, et minul oli see esmakordne kogemus, aga siiski selline, mis pani mõtlema, kui vähe me tegelikult teame oma kaasinimeste soovidest ja hingelistest vajadustest, sest enamasti ei julgeta neid avaldada. Ja veel – kui vähe tuleb ette neid momente, kus oskame tänu ja rõõmu tunda ka nendest hetkedest elus, mil peame leppima vähemaga kui enne.
Loomulikult on hea ja lihtne teoretiseerida ning targutada, et olgem tänulikud ja nähkem head. Eks endalgi viskab sageli üle, kui juba poole kuu pealt tuleb hakata kalkuleerima, palju järgnevatel nädalatel kulutada võib, et kuu lõpuni välja veaks. Aga ikkagi tahaks veel uskuda ja loota, et meie lõpututes kasvuraskustes vaevlev riigike end viimaks püsti ajab. Ja küllap see juhtub kiiremini, kui me kõik hakkame enda eest rohkem võitlema. Meie kõik koos oma salajaste soovide ning igatsustega ju moodustamegi riigi.
Peaasi on ilmselt ikkagi see, et usaldus ei hääbuks. Kui see oluline komponent ükskõik mil moel meie argipäeva soojendab, küllap siis leiame endas ka killukese tänutunnet üles.

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)